Читать книгу Labida peal - Jüri V. Grauberg - Страница 3

“Sa vaata Indrek, kus tibil on alles masin istumise all!” ahhetas heledat reklaamkirjadega T-särki kandev kahekümnendates aastates siilisoenguga noormees ja vaatas ihaleval pilgul teisel pool tänavat laiuva suure autoparkla poole. Laksutas vaimustunult keelega ning müksas küünarnukiga naabrit, välimuse järgi umbes kahekümne viie aastast, kuid veidi pikemat, raseeritud peaga ning musti teksapükse ja sama värvi triiksärki kandvat loikamit ribidesse. “Sa vaata kus tibi ruulib, ahh?”

“Kui ruulib siis kätši kähku ära!” soovitas Indrekuks nimetatu ja vaatas uudishimulikult kuidas parkimisplatsilt sõitis pikkamööda sõidutee poole läikiv, must “Mitsubishi Galant”, roolis brünett kaunitar. Auto peatus sujuvalt enne sõiduteele jõudmist. Brünett vaatas korraks ühele, siis vilksti teisele poole ja andis julgelt gaasi. “Mitsubishi” tegi sõiduteele saamiseks kauni kaare ja kadus siis kiiresti teiste autode sekka.

“Fuck! Kus põletas! Ja masin läigib päikese käes nagu sinu peakolugi!” kiitis siilipea ja ütles siis selge kadedustundega: “Mis tibidel viga, neil on ju rahakott jalge vahel! Osta ükskõik milline käru ja muudkui sõiduta oma rahakotti. Ja tema karvane on niisuguse sõidu kuhjaga ära teeninud!”

“Lõpeta ära, Rain! Ega siis kõik tibid niimoodi masinaid saa. Kellel on rahakad vanemad, kellele aga lihtsalt makstakse niipalju pappi, et võib ise omale niisuguse auto osta või siis liisida! Vaata kui palju meil on naisülemusi. Meie firmaski on!” seletas Indrek tegemata väljagi märkusest tema raseeritud pea kohta ja tögas: “Sul muud polegi kui, et teenivad karvasega, teenivad karvasega! Peaga teenivad! Ja riist on mõnel tibil vaid abivahendiks eesmärgi saavutamisel, muud midagi. Nii-öelda tehingu forsserimiseks ja sedagi vaid siis kui ilma ei saa. Ega see naisterahva riist ei kulu ju. Minevat hoopis mängides üha paremaks nagu Stradivari vana viiulgi, ja… “

“Okey, okey! Aga sinu viiul, Indrek? Kas see läheb sul ka iga korraga aina paremaks või?” irvitas Rain. “Sul on ju umbes samasugune viiul reite vahel, poogen rippuvat lausa maani. Teenid ka võib-olla midagi? Mis?”

“Kildu paned või? Niisama palju maani kui sinulgi, ei milligi rohkem.” tõrjus Indrek ja vaatas rahulolevalt muiates nende ees tippiva neidise säärejooksu. Üllatavalt jahe maikuu oli just lõppenud ning soojade ilmadega alanud juuni lubas nohust nina kartmata napimaid rõivaid kanda. Noormees leidis, et neidise säärejooksul pole vigagi ja ka kõik see mis toetus neile sihvakatele jalgadele oli vaid silmarõõmuks. Häirivalt mõjusid vaid mitu paari kõrvarõngaid mis rippusid kõrvalestades kui katkise keti lülid.

“Meie tibid kinnitavad, et sa olevat kole uimane mees. Sa ei tahtvat kuidagimoodi vedu võtta.”

“Kusagil Rootsis elanud üks mees olevat enne surma soovinud, et tema hauaplaadile kirjutataks – siin puhkab mees kel jäi riista ülegi!” muigas Indrek ja osutas silmadega nende ees tippiva tüdruku poole: “Sa vaata… Sa vaata parem seda ilusa säärejooksuga tibi kes meie ees läheb. Kus on ikka rõngaid kõrvadesse riputanud! Fuck!”

“Hä-hä-hah!” naeris Rain ja ütles siis: “Niisugusel on rõngad vaata, et mujal ka veel. Naba küljes ja…”

“Okey! Pangu kuhu tahab, tema oma asi. Räägitakse, et augud ei kasvavatki kõik kinni kui neisse rõngaid enam ei panda.”

“Miks siis ei panda, pannakse ikka!”

“Mood muutub näiteks? Siis ei ole võib-olla enam nii palju kõrvarõngaid vaja või pole üldse vaja.”

“Looda sa seda! Kui ei panda enam rõngaid kõrvadesse, pannaks pulgad. Midagi ikka pannakse, sest ei loodus ega tibid tühja kohta ei salli.” irvitas Rain. “Siis on hea minna mõnega näiteks juveelipoodi ja küsida kõigi kuuldes, et kallis, kas sa keppi tahad… kõrvadesse?”

“Oh-ho-hhh!” naeris Indrek. “Kas sina läheksid ja küsiksid niimoodi?”

“Kui on pandav tibi, siis võiks ju lihtsalt pulli pärast küll…”

“Lehma käest küsitud ka kunagi, et miks sa Euroliitu lähed? Lehm vastanud, et pulli pärast!”

“Euroliitu läksime ju niikuinii. Seda pole mõtet enam küsidagi aga kepi kohta võiks küll…”

“See pole miski pull, see on juba pätitemp tibi jaoks, muud midagi.” arvas Indrek. Ta teadis, et kuigi Rain oli omamoodi pohhuist ja tahtis välja paista rohkem kui oli, ei läheks ta kunagi midagi niisugust tegema. Sõbral oli lihtsalt rumal komme ärbelda ja kasutada sealjuures võimalikult vängeid sõnu. Indrek oli sellega küll harjunud kuid ta ei kiitnud Raini ropendamist kunagi heaks. Eriti tüdrukute juuresolekul.

“Tänaval sa vahid küll tibidele järele aga meie omadest ei tee sa väljagi. Miks siis?” küsis Rain ja vaatas huviga kuidas nende ees läinud neidis üsna aktiivselt peatusesse sõitnud trammi uksest sisse murdis. Trammi trügivad inimesed varjasid kohe noormeeste silme eest nii neidise säärejooksu kui ka tema lühikesed, narmas säärtega teksapüksid ja vaid läbi trammiakende paistev hele pluus andis teada neidise asukohast.

“Sa ei tee ju neist väljagi ja siis nad lõhverdavad, et sa võib-olla käid hoopis linna peal raha eest naisi kargamas.” Rain vaatas irvitades oma kaaslasele otsa ja toksas kinganinaga kõnniteel vedelevat õllekorki. See lendas krõbisedes mööda asfalti edasi ja veeres siis kaarega muru peale. “Mis sa neist siis kõrvale hoiad? Pede oled või? Moes ju praegu.”

“Ei ole ma miski pede ja ei hoia ma ka neist eemale ühti. Aga tead, meie firmas ei ole ju ühtegi mõistlikku tibi kellega võiks midagi asjalikku ette võtta.”

“Mis jutt see on?” imestas Rain. “Võta või näiteks Ellen…”

“Nad kõik ju suitsetavad! Või peaaegu kõik.” katkestas Indrek sõbra jutu. Talle ei olnud sugugi meele järele sõbra aasimine ja ta tahtis sellele kähku lõpu teha.

“Mis siis sellest? Semmida võiks ju ikkagi. Ellen näiteks ütles ükskord, et tema läheks sinuga hea meelega ükskõik kuhu. Kas või robinsoniks mõnele tühjale saarele!”

“Ei paku pinget, tead! Muidu veel ehk, aga kui niisugune tibi käib sul kõrval, koni hambus ja haiseb tubaka järgi nagu mõni vana vene madrus, või prükkar, siis…” Indrek väristas vastikusest õlgu. “Ei! Ei! Tead, naisel peab ikka naise lõhn küljes olema ning kõik muu ka kena ja kordas!”

“Naise lõhn?” imestas Rain ja küsis irvitades: “Heeringas või? Ah?”

“Ise oled heeringas!” solvus Indrek. “Naisel peab olema küljes puhta ihu lõhn. Minule meeldib see kõige rohkem.”

“Korralikult lõhnastatud tibi on kõige parem…”

“Häh-hh! Kas sa mõtled neid deodorante või?” küsis Indrek põlastavalt. “Tead, see deodorantide hais ajab mind lausa öökima. Tibi võib ju kena olla aga kui ta ikka deodorantide järgi haiseb, siis mina temaga koos olla ei saa.”

“Suitsu lõhn sulle ei sobi. Ka deodoranid ei sobi…” arutles Rain. “Mis sulle siis sobib?”

“Puhta ihu lõhn sobib! Ma ju ütlesin! Nemad mätsivad oma pesemata ihu igasuguste plökerdistega kokku ja mina pean seda hõrgutist siis nuusutama. Mul hakkab sellest teravast haisust süda läikima, kas tead.”

“Näri rohtu!” ütles Rain ja lisas: “Ma pole märganud, et sul mingi lõhna suhtes allergia oleks. Või on?”

“Mingit allergiat mul ei ole!” seletas Indrek ja hakkas pahaselt nohisema – Rain tahab vist talle millegipärast oma jumaldatut, seda pläru imevat Ellenit kaela määrida. Milleks küll?

“Kutsuvad sind kuhugile, sina aga ei lähe. Alati leiad põhjuse kõrvale hiilimiseks. Juba see annab tibidele klatsimiseks põhjuse.” Rain pöördus klatsiteema juurde tagasi. “Kellele sinusugune pikk ja sportlik poiss ei meeldiks? Mis sellest, et kiilakas ja nina kui lõhnaindikaator!” Viimased sõnad lausus ta juba naerdes.

“Pikk ja sportlik…” kordas Indrek ja jättis sõbra märkused tema raseeritud pea kohta, nagu ikka, tähelepanuta. Ta oli oma tugevad ja karmid juuksed lasknud maha ajada puht pulli pärast juba mitu kuud tagasi kuid ruuge ning veidi lokkihoidva habeme jättis alles. See andis kolleegidele vahetevahel ikka veel põhjust aasimiseks sest teist niisugust kiilakat meest, pealegi veel habemega, firmas ei olnud. “Tee ka sporti, siis oled samasugune. On see siis raske mõnel õhtul nädalas jõusaalis käia?”

“Poleks, aga õhtu jälle rikutud! Kes see viitsib?”

“Ega minagi siis mingi tippsportlane ole. Sa tead väga hästi, et ma teen karate trenni lihtsalt enese vormis hoidmiseks. Ja muide!” Indrek käis käega õrnalt üle oma päivitunud kiilaka: “Mida lühemad juuksed, seda halvemini saab vastane sulle nupuvõtet teha.”

“Vanasti olid just maffiameestel peakolud kiilakad. Maffia mood.”

“Praegu on politseil ka!” märkis Indrek.

“Üks punt siis või? Mõttekaaslased?” küsid Rain irvitades.

“Mis ta üks punt on. Lihtsalt praktiline ja mugav.” vastas Indrek. “Või mine tea? Internetist loed mõnikord igasuguseid kommentaare politsei kohta. Äkki ongi üks punt?”

“Mis kommentaare?”

“Noh, et politsei käib igatsugu pättidega liiga leebelt ümber…”

“Pätil on ka inimõigused ja talle ei tohi haiget teha ega solvata!” teadis Rain ja kuna politsei ei paistnud teda eriti huvitavat, viis jutu vanale teemale tagasi: “Tibid naeravad, et sul on nüüd küll lühemad juhtmed aga ikka sa ei võta millegipärast vedu.”

“Lühikese soenguga on matil lihtsam vastasega hakkama saada.” Indrek ei teinud sõbra juttu tibidest kuulmagi.

“Mis matist sa räägid? Sa mölla ikka madratsil nagu noorele täkule kohane!”

“Matil, ikka matil, kulla mees!” Indrek vaatas huviga oma sõpra – Rain ei ole ju niisugune pohhuist ega kõva elumees nagu tema jutu järgi praegu arvata võiks! Noormees teadis, et sõber võtab mõnikord tühiseid asju päris tõsiselt hinge või elab mõnda filmi vaadates nii sündmustega kaasa, et pühib lausa kahe käega pisaraid. Rain kirjutas salaja luuletusi ja oli mõnda neist Indrekulegi näidanud. Ühe, mis talle just praegu millegipärast meenus, oli Rain kirjutanud vist peale mingite tablettide tarvitamist. See luuletus oli niisugune:

See oli ka ainus melanhoolne luuletus mida Rain oli Indrekule näidanud. Kõik teised, mida ta armastas mõnikord tibide juuresolekul deklameerida, olid tema jutu järgi WC-s ajaviiteks mobiiltelefoni SMS-ina toksitud ja neis ei olnud tablettidest sõnagi. Näiteks niisugune mis Indrekule peaaegu alati meenus kui kui keegi pelleri ukse taga juhtus kolistama:

Kas Rain tarvitas mingeid mõnuaineid või mitte, seda ei osanud Indrek arvata ja sõber ei olnud sellel teemal, peale selle ühe ette näitatud luuletuse, ka rohkem kunagi rääkinud.

“Milleks sulle seda mehelikku vormi vaja on? Tibisid sa ju ei vaata. A-aga, fuck!” Rain viibutas irvitades nimetissõrme kaaslase nina all. “Nende klatsis on vist ikka mingi iva sees – sa käid tõesti raha eest rikkaid naisi keppimas! Milleks muuks sulle seda vormi vaja on ja autot tahad sa ka juba tükk aega osta! Ega need jutud ilmaaegu firmas ringi liigu. Kus suitsu seal tuld!”

“Sae pekki!” porises Indrek pahaselt – Rain oli lolli juttu ajama hakanud. Seda, et ta vahetevahel ühe kinnisvaraärimehe naise ihumõnude eest hoolitses, ei oleks tema töökaaslastest keegi tohtinud teada ja tema arvates ei teadnudki. Indrek oli hoidnud oma armuromaani, millel tema jaoks suuremalt jaolt vaid seksuaalne tõmme oli, nii salajas kui vähegi suutis ja vaevalt tema töökaaslased sellest midagi teadsidki aga nende heatahtlikud aasimised olid seekord peaaegu täkke läinud ning see tegi talle natukene meelehärmi. Eesti on ju nagu väkene konnatiik kevadel. Ükskõik kui salaja sa omi asju püüad ajada, ikka on sinu tegemised kõigile näha ja teada, eriti veel kui neist tegemistest midagi pikantset osatakse või soovitakse leida. Saad kellelgi kaela ümbert kinni, nii tekib kohe kõrvale kari krooksujaid kes hea meelega sulle või sinu kallimale selga kargaksid, ning siis sind koos kallimaga usinalt porri tallaksid. Ja niisugustel kärakrooksujatel ei ole vahet kellele nad kõrva krooksuvad, või kelle oma spermaga üle ujutavad, sinu või pori sees viimast õhku ahmiva kallima.

Äkki mõni tibidest tõepoolest teadis midagi? Seda Indrek siiski ei uskunud. Konnatiik küll aga siiski, vaevalt keegi midagi teadis. Paljugi kus, või kelle juures ta külas käis, kelle asi see on? Ei olnud ka keegi neist tibidest jalgu kinni hoidnud kui ta selle seksinäljas daamikesega ameles ning kes talle teinekord isegi raha pihku suskas. Mitte keegi. Raha oli Indrekule väga vaja sest ka tema unistas sõita uhiuue autoga täpselt niisamuti nagu sõitis see noorukene brünett oma “Mitsubishi Galantiga” mõni hetk tagasi. Noormees ei tahtnud autot liisida sest töökoht ei ole mitte kunagi niisugune kindel asi mis igalühel kindlasti ja pidevalt on, ning seetõttu tahtis ta autot ostes maksta selle kinni sularahas ning viimase sendini. Talle ei meeldinud võlad, ega mingid liisingud, ka rahaasjad pidid olema tema arusaamiste järgi “kenad ja kordas”.

Indrek oli poole aastat eest pannud end rate.ee portaalis kirja kui Georg, intiimsõbrannat sooviv noor ja sportlik mees. Nagu oligi arvata, saadeti talle peaaegu kohe õige mitu kirja. Tõsi, teda saadeti paaris kirjas ka sinna kuhu ei oleks viisakas saata, kuid ühe, ilma pildita nooriku jutt äratas temas huvi. Peagi said nad kokku ja nii see algas. Indrek oli kindel, et klatsijutud tema intiimseikluste kohta olid tuulest võetud, ilma mingite tõestusmaterjalideta ja seepärast kordas ta üsna kindlalt:

“Sae pekki! Millal mina jõuan veel naisi keppimas käia kui mul on üle päeva trenn ja sa tead väga hästi, et mul on tihtipeale taskus ka mälupulk veebilehe materjalidega mida ma kodus õhtuti edasi teen kui vaja on!”

“Ja fuck! Autojuhikursused võtavad ka ju oma aja!” lisas ta enne kui Rain jõudis vastata. Indrekul olid autojuhi sõiduluba küll juba mitu kuud taskus kuid ta ei olnud talvel kursustel käimisest kellelegi rääkinud ja nüüd oli see hea välja käia hõivatuse tõestamiseks.

“Muidugi, muidugi! Mis sa kohe siis tuule tiibade alla tõmbad?” lohutas Rain. “Ma nokin niisama. Tibid lobisevad, mina siis ka… Kes seda usub? See kõlakas tuli ja läheb nagu kõik teisedki klatsijutud. Võib-olla ehk oligi niisama, sinu provotseerimiseks välja käidud. Sa oled ju eemalt vaadates nagu Orukas, ainult veidi kõhnem. See ju ka natukene imponeerib tibidele.”

“Ega võtagi seda loba tiibade alla, aga hinge teeb mõnikord täis küll. Niisugune jutt võib ka ülemuste kõrvu ulatuda ja mulle pole vaja niisugust reklaami. Ja ma ei taha sellepärast ühtegi klatsijuttu kuulata!” torises Indrek. Noormehele oli tähtis töökoha säilitamine sest kindel ja tublilt üle keskmise palk andis lootuse aasta, pooleteise pärast enamvähem normaalsele autole tõsisemalt mõtlema hatata. Ta tegi teist juttu:

“Mis sa arvad, kas linna ehitatakse jalgrattateid juurde?”

“Hähh, kes seda teab! Jalgrattateed on linnaisadel nagu tatt näppude küljes, raputavad küll, aga problast lahti ei saa!” kehitas Rain õlgu ja küsis: “Mis see sind huvitab? Kas mõtlesid auto asemel hoopis jalgratta osta? Hakkad kamikadzeks? Paari nädala jooksul sõidetakse sind laiaks nagu jalamatt! Ja keegi ei tule sinu peale vist jalgu pühkima aga käed pühivad puhtaks kõik. Viimse kui üheni!”

“Mitte nüüd seda aga… Oleks parem kui rattamehed ikka omi radu mööda sõidaksid.” ütles Indrek. Alati kui ta mõnda jalgratturit tee peal sõitmas nägi, kangastus talle silme ette üks ootamatu seik õppesõidult mil ei tea kust otse tema auto ette ilmunud jalgratturi päästis vaid sõiduinstruktori välkkiire tegutsemine. Peale seda juhtumit oli ta alati huviga lugenud Internetist artikleid mis käsitlesid jalgratturite probleeme pealinna teedel ja tänavatel. Indrek ulatas sõbrale hüvastijätuks käe:

“Nägudeni siis! Ma pean nüüd päkkadele valu andma.”

“Ole mõnus!” vastas Rain tema kätt surudes ja küsis: “Kuhu siis täna? Trenni või autokooli?”

“Trenni, ikka trenni! Kuhu mujale?” lausus Indrek ja seadis sammud otsejoones trammipeatuse poole. Tegelikult ei käinud ta enam ammu trennis. Juba teisel või kolmandal treeningukorral oli Indrek saanud nii kõvasti haiget, et karateka tulevik kaotas tema silmis hoobilt igasuguse võlu ja treeningusaali ta enam oma jalga ei tõstnud. Töökaaslastele ta sellest muidugi ei rääkinud ja oli nende silmis ikka kõva karateemees. See kõditas veidi tema eneseuhkust.

Täna oli Indrekul hoopis isevärki plaanid. Ennelõunal oli noormehele helistanud Urve, seesama rate.ee-st leitud noorik, ning teatanud, et tal on midagi kiiret ja tähtsat Georgile rääkida. Noormees oli peale seda telefonikõnet muutunud veidi murelikuks sest mis sel rahakal, veidi üle neljakümnesel daamil muud rääkida oli kui ehk mõnest suguhaigusest mille ta oli kusagilt saanud ja nüüd võib-olla ka Indrekule “kinkinud”. Olgugi, et noormees kasutas alati preservatiivi, oli suguhaiguste oht alati olemas – ei kaitse ju ka see teatud juhtudel sajaprotsendiliselt kedagi. Ometi suhtus Indrek mõttesse sellest naisest nakatatud saada üsnagi skepiliselt. Ta teadis oma sekspartnerit, Urvet, kui ühe üsna suure kinnisvarafirma omaniku abikaasat ja uskus teda korralike elukommetega naise olevat. Selles, et ta kasutas vahetevahel Indrekut ihuvaevade maandamiseks ei olnud midagi imelikku sest niisuguseid, või umbes niisuguseid, naisi oli noormehe arvates teisigi. Nii mõnigi mees võis oma firmas küll kõva tegija olla kuid kui kogu tema aur vaid sellele kulus, siis ei olnud niisugusest pahatihti kodus enam asja. Ja kui palju neid täies elujõus naisi siis ikka oli kes rahuldusid ööseti oma mehe kõrval magades vaid “märgade unenägudega”? Nagu Indrek aru sai, oli Urve üürinud ühetoalise kõigi mugavustega korteri Lasnamäel just selle jaoks, et seal temaga intiimmõnusid nautida. Kas seda korterit peale Urve ka keegi teine samadel eesmärkidel kasutas, seda noormees ei teadnud ja see teda ka eriti ei huvitanudki.

Kui Indrek kokkulepitud kellaajal Gonsiori tänava kohvikusse sisenes, silmas ta kõigepealt kümnekonna sammu kaugusel, otse enese ees, seina ääres baariletti kus barbilikult naeratava näoga piiga parajasti kahele noormehele kohvitasse kätte andis. Olgugi, et väljas paistis päike kogu oma kevadises jõus, põlesid kohviku laes rippuvad väikesed halogeenlambid mis andsid päevavalgusele juurde mingi omapärase tooni mida ilmestas lae all ringlev õhkõrn suitsuvine. Ringi vaadates nägi ta vasakul, tänavapoolsete akende all kahte rida väikeseid ja ümmargusi laudu ning nende taga üksikult või mitmekesi istuvaid inimesi. Ruumi kaugema nurga seinal põlevate pisitillukeste lampide foonil märkas ta rea viimase laua taga istumas Urvet. Tema ees laual lebas puutumatuna suitsupakk ja sellel odav välgumihkel, nagu neid kioskitest mõnikord tasuta kaasa antakse. Nähes Indrekut, viipas ta kutsuvalt ja osutas enda vastas olevale toolile. Noormees läks kohvikulaudade vahelt osavalt läbi manööverdades tema juurde, teretas viisakalt ja istus. Indrek oli harjunud Urvet nägema tema kenas ja mugavas lembekorteris ning ikka ja alati riietatuna vaid leopardinahka meenutava mustriga hommikumantlisse mis nii imehästi sobis tema vabalt õlgadele langevate blondeeritud juustega. Ja nii ütlemata loomulikult ning kergelt üle kumerate õlgade maha libises… Paaril korral oli ta näinud naist ka üleni nahka riietatuna “Harley” seljas sõitmas. Urve mootorattalembus oli teda alguses lausa tummaks ehmatanud sest midagi niisugust ei osanud ta sellest seksikast blondist mingil juhul arvata. Ometi oli naine “Seaside Real Estate” hoovis mitu korda mootorrattaga käinud. Niisuguses miljöös kui praegu, ei olnud ta Urvega veel kohtunud ja see tegi noormehe veidi kohmetuks ning samas ka valvsaks – kõige rohkem kartis ta kuulda naiselt teadet suguhaiguse kohta.

“Sa oled üllatunud, Georg?” küsis Urve noormehele muiates otsa vaadates.

“Kui aus olla, siis natukene jah!” vastas Indrek ja küsis ärevust maha surudes: “Miks sa mind siia kutsusid? Kas sulle on mingid problad, või… See tähendab, probleemid tekkinud?” Indreku arvates ei olnud sellel jõukalt elaval naisel peale seksinälja vist mingeid muid probleeme. Vähemalt ei olnud Urve kunagi temale neist rääkinud. Või mine tea neid, vippe?

“Jah, on! Aga mitte minul.” ütles Urve lühidalt ja küsis sigareti pakki laualt võttes: “Ega sul pole midagi selle vastu kui ma suitsu ette panen?” Ta teadis, et Indrek ei suitseta ja suhtub suitsetamisse vastikustundega kuid see ei takistanud teda kunagi suitsu oma erkpunasteks värvitud huulte vahele pistmast. Urve paistis esmajoones mõtlevat vaid enda naudingutele.

“Ei ole.” vastas Indrek. Mis saigi tal selle vastu midagi olla kui suurem osa kohviku laudade taga istujatest niikuinii haisujunne imesid? Noormees võttis abivalmilt laualt välgumihkli ja klõpsas selle põlema ning pakkus Urvele tuld.

“Tänan!” ütles Urve, tõmbas sügava mahvi ja vaatas hindavalt noormehele otsa. Täpselt niisamuti vaatas ta Indrekut siis kui see esimest korda üle Lasnamäe lembekorteri läve astus. Siis oli noormees muidugi hulga rohkem närvis kui praegu. Indrek oli tookord valmis kohe sääred tegema kui miski viltu läheb. Urve jutt rate.ee-s võis ju ka puhtalt pettus olla ning korteris võis vabalt ka laia ning mõnusa seksodroomi lähedal passida paar laiaõlgset kappi, suured rusikad sügelemas. Naine tookord justkui tajus seda ja mõnusa huumori ning sõbralikkusega hajutas ruttu Indreku ebakindluse ja hirmu. Urve häbenematu himurus tegi noormehest tema enesegi üllatuseks tõelise isase ja lahkudes oli tal isegi kahju, et kõik nii ruttu lõppes. Ta oleks heameelega vallatlenud selle siidpehme nahaga blondiga lausa hommikuni. Huvitaval kombel ei häirinud teda Urve suitsulembus. Oli see “Myntonist” mida naine armastas ühtelugu lutsida või mitte, seda ei teadnud noormees isegi ja see polnudki talle tähtis. Tähtis oli hoopis muu – Indrek ihkas kindlat seksuaalpartnerit ja just niisugust kellelt polnud karta tripperit või süüfilist või mis veel hirmsam, HIV-viirust. Abielunaised olid tema arvates selles suhtes kõige kindlamad. Ihaldatum ja hoopistükkis parem oleks muidugi olnud oma naine aga kas rate.ee oli see kõige õigem paik naise otsimiseks? Seda Indrek ei teadnud. Ta oli Lasnamäe lembekorteris käinud õige tihti ja juba mitu kuud järjest, kui äkki ühel õhtul, peale järjekordset tormilist seksi, teatas Urve, et ta hakkab Georgile maksma.

“Mis sa spämmid?” imestas Indrek. Ta ei keppinud seda blondiini ju sugugi mitte raha eest.

“Ma ei hakka sulle maksma mitte seksi eest vaid vaikimise eest!” Ja tal oli põhjust niimoodi öelda – Urve abikaasa kinnisvarafirma asus “Seaside Real Estate” 65A majas, samas hoones kus Indrekki endale leiba teenis. Välja tuli see aga üpris juhuslikult. Indrek käis alati lõunatamas kohvikus mis asus selle maja esimesel korrusel. Kui ta ükskord jälle liftiga alla sõitis, tuli paar korrust allpool ootamatult lifti ka üleni nahka riietatud Urve koos ühe soliidse härrasmehega keda Indrek nägupidi tundis ja teadis – käisid ju lõuna ajal kohvikus enamus selles hoonetekompleksis asuvate firmade töötajatest. Indrek oli oma armukesega kohtumisest ning tema eriskummalisest riietusest tookord nii üllatunud, et ei märganud tervitadagi ja enne kui ta seda jõudis teha, oli Urve koos kaaslasega liftist juba lahkunud. Noormehele jäi kõrvu vaid liftist väljatõmmatatud mehe sõnad – kuhu sa nüüd?! Samal päeval helistas Urve Indrekule ja palus teda õhtul tulla Lasnamäe lembekorterisse. Kui noormees kokkulepitud ajal sinna jõudis, võttis teda vastu ülisõbralik ja tavatult himur Urve. Indrek oli nagu alati, tasemel, ja kui nad olid asjaga ühele poole saanud ning noormees varsti end minekule asutas, kallistas Urve teda hüvastijätuks nagu see tal ikka kombeks oli ning suskas Indrekule pihku väikese ümbriku: “Georg, õigem oleks kui me sinuga enam ei kohtuks. Aga… Aga ma olen sinuga harjunud, sa oled mulle nii armsaks saanud… Ma ei tahaks, et keegi meie asjadest rohkem teab kui meie teame.”

“Mis see on? Raha või?” Indrek keerutas imestunult näppude vahel Urve antud ümbrikku. “Miks sa selle annad? Ma ei ole ju sugugi huvitatud magusa armukese kaotamisest.” Noormees surus naise pringi keha mõnuga enese vastu ja pidi samas kahetsema oma mõtlematult öeldud sõnu – Urve silmis oli selge hämmeldus ja solvumine.

“Georg, kullake… Miks sa nii ütled? Ma ei ole sulle ju enam ammu mingi armuke. Või vähemalt mitte tavaline, labane armuke. Ma näen ju, et sa mind tahad. Hi-hi-hiii! Tahad nagu isane loom emast!”

“Fuck… Vabandust… Need olid mõtlematult öeldud sõnad!” pomises noormees ja suudles Urvet huultele. Seekord ülemistele. Ta ei saanud salata, et naine oli talle igati meelepärane nii välimuselt, käitumiselt kui ka seksuaalsuselt. “Ma ei mõelnud seda päris niimoodi…”

“Olgu, jätame selle!” Urve libises Indreku käte vahelt välja, astus sammukese tagasi ja ütles tõsiselt: “Georg, mitte keegi ei tohi teada ei sellest korterist siin ega…”

“… ega ei saagi teada. Vähemalt mitte minult.” kinnitas Indreks varmalt.

“Mine!” katkestas teda Urve ja tõukas kindlakäeliselt ukse poole. “Ja pea meeles mis ma sulle ütlesin!”

Liftis ümbriku sisu revideerides leidis noormees sealt tervelt kolm jakobsoni. Kui ta sellest nädal aega hiljem lembekorteris Urvega koos kohvi juues uuesti juttu tegi, vastas see, et raha oli antud vaikimise eest ja tema maksabki ainult vaikimise eest sest seksi pole ta kunagi ostnud ega kavatse ka osta. Seksi saab niisamagi, see ei maksa midagi.

“Olgugi, et sa mind tahad, ei usu mina, et sinusugused noored mehed niisama suud peavad. Teie kipute ikka omasuguste seas oma võitudega ärplema!” Urve arvas, et kui ta Inderkule maksab, siis peab see ka suu ja ei lobise seda mida vaja pole.

Indrek ei oleks niikuinii töökaaslastele midagi rääkinud, aga kui talle peale mõnusa seksi ka raha pakuti, siis mis võis noormehel selle vastu olla? Pealegi tõid Urve jakobsonid iga korraga ihaldatud autoostu vähehaaval üha lähemale ja lähemale…

“Tänan!” kordas Urve, tõmbas paar mahvi ja küsis: “Georg, kuule, mida sa arvad abiellumisest?”

“Abiellumisest?” Indrek oli oodanud kõike muud, oli oodanud juttu kogemata, näiteks saunapeol külge saadud süüfilisest või tripperist. Ta oli salahirmuga mõelnud isegi HIV-viirusest kuid selle mõtte kui ilmvõimatu ja hirmsa, kohe kõrvale heitnud. Mitte mingil juhul ei oodanud ta Urvelt abieluettepanekut. “Kas sa… Tahad uuesti mehele minna?”

Urve oli küll veel igati vormis ja kena, Indreku jaoks ka väga ahvatlevalt himur, kuid tema kaks peaaegu täiskasvanut last ning paarikümneaastane vanusevahe ei teinud teda noormehe jaoks sugugi ihaldatavaks kaasaks.

“Mis sa nii ähmis oled? Kas sa mõtled, et mina ennast sulle pakun?” muigas Urve ja tema hallid silmad pildusid naerusädemeid.

“Ma ei oskagi midagi mõelda.” tunnistas noormees õlgu kehitades. “Sinu küsimus oli mulle täiesti ootamatu.”

“Kindlasti ootamatu. Aga siiski, mida arvad? Noh, nii… Üldises mõttes?” kordas Urve oma küsimust ja lisas: “Sul peaks ju kodukana majja toomiseks kõik olemas olema. Tasuv amet on, halbu elukombeid vist pole ja sportlik välimus on sul peale selle.” Urve vajutas Indreku abiellumiseks kasulikke omadusi loetledes ükshaaval oma hoolitsetud ning lakitud küüntega sõrmi väikesesse peopessa.

“Mul ei ole korterit kuhu naine tuua. On vaid see mis emast järgi jäi ja seal ma olen sundüürnik. Peremees võib iga kell korteri mulle üles ütelda. Ja autot pole ka veel.” põikles Indrek otseses vastusest kõrvale. “Mina ei ole ühelegi vähegi asjalikumale tibile vist kuigi hea partii.”

“Ja, jah! Autot sul veel pole. Mis siis, kui sa saaksid selle nii väga ihaldatud auto koos naise ja… Ja korteriga?” küsis Urve kallutatas veidi oma pead niimoodi, et tema lahtised juuksed kippusid kavalat naeratust varjama ning ütles iga sõna rõhutades: “Autot sa ju tahad nii-ii väga!”

“Ah-h?” Indrekul jäi suu imestusest lahti kuid ta kogus end kohe ja küsis irooniliselt: “Kas keegi peab millegipärast hästi ruttu mehele minema? Miks just mulle? Ja niisuguse hinnaga?”

“Mu sõbranna tütrega juhtus väikene apsakas ja nüüd on vaja tüdruk kiiresti mehele panna. Sina igatsed endale autot ja see oleks sulle tasu perekonna au päästmise eest.”

“Mis apsakas see siis oli mis nii kallilt tuleb kinni maksta?”

“Carmen kurameeris pikemat aega ühe kena noormehega ja uskus, et see temaga ka abiellub. Kahjuks see niimoodi ei läinud.”

“See tüdruk on siis vist… rase?” küsis Indrek ettevaatlikult.

“Jah on! Arvasid ära! Ei hakka salgamagi sest saad selle niikuinii varem või hiljem teada kui temaga abiellud.”

“Miks ma peaksin temaga abielluma? Las see abiellub kes tite valmis vorpis. Mis on minul sellega asja?”

“Oota, oota! Ära nüüd ole nii torm! Kuula ikka mind lõpuni!” palus Urve ja pani rahustavalt oma väikese peo noormehe suuretele ning tugevatele kätele ning jättiski selle sinna. “Carmeni vanemad olid minu teada algusest peale selle suhte vastu aga tüdruk näe, oli kui pimedusega löödud. Nagu need noored armunud kõik on. Ja nüüd kui veel selgus, et asjalood niimoodi on ning see pealtnäha igati ontlik noormees Carmenist enam midagi teada ei taha, siis ei jää muud üle…”

“… kui tüdruk kellelegi kaela sokutada!” porises Indrek ja tundis, kuidas Urve tema laual lebavaid käsi õrnalt muljus.

“Mitte päris nii.” õiendas Urve ja seletas: “Carmeni vanemad tahavad leida talle abikaasaks ühe korraliku noormehe kes oleks teatud tasu eest nõus mõistuseabieluga.”

“Mis see on – abielu raha eest või raha pärast?” Indrek oli kusagilt lugenud, et rikkad inimesed välismaal abiellusid mõnikord näiteks mõne kaugema sugulasega, et varandus suguvõsast välja ei läheks. Tema ei olnud ju sellele Carmenile mingi varandusega sugulane!

“Auto eest! Ja selle pärast, et häbi perekonda jääks!” täpsustas Urve. “Mis sa kõhkled? Carmen on tore tüdruk! Hakkad teda isegi veel armastama ja auto ning korteri saad sa ju pealekauba.”

“Miks see Carmen laseb esivanematel omale meest valida? Miks ta seda ise ei tee kui ta oma lolluse tõttu niisuguse portsu otsas istub?” Indrek laskis auto- ja korterijutul seekord kõrvust mööda minna justkui see ei huvitaks teda üldse.

“Miks sa arvad, et ta seda ei tee?” küsis Urve kavalalt muiates ja lisas rahulolevalt nurrudes: “Mulle tundub, et see asi pakub sulle siiski teatavat huvi…”

“Jah pakub! Ja mulle pakub huvi see miks sa seda portsu otsa kukkunud tüdrukut just minule soovitad? Või mind temale?” abielutehingu pakkumine oli Indrekule niivõrd ootamatu, et ta ei osanud kuidagi õiget seisukohta võtta ja seetõttu arvas, et parim kaitse on rünnak. “Miks sa üldse arvad, et ma peaksin Carmenile või tema esivanematele meeldima?”

“Georg, kullake, ega ma siis oma sõbranna tütrele ometi mingit tolgust ei hakka kaasaks sokutama!” sahistas Urve siidiselt ja vaatas Indrekule nii looritatud pilguga otsa, et see arvas end hetkeks Lasnamäe lembekorteris olevat. “Mina ju tean mida sa väärt oled!”

“Sina tead, aga kas nemad ka seda teavad?” küsis Indrek kohe.

“Seda mida mina tean, tean vaid mina!” vastas Urve nipsakalt ja tõmbas käe ära.

“Mis perekonna häbi see rasedus praegusel ajal on?” küsis noormees ja tõstis veel Urve pihusooja tundvad käed endale karvase lõua alla ning ütles elumehelikult: “Alati saab ju ka aborti teha kui vaja on.”

“Esiteks, Carmen ei taha aborti teha.” vastas Urve. “Ja teiseks – kui keegi, ükskõik siis kes, sinu tütrele lapse valmis teeb ja siis tütre ära põlgab, siis see on ju sinu perekonnale häbi. Kas on?”

“Võimalik… Või oleneb olukorrast. Ja ka ärapõlgajast.” arvas Indrek ja küsis siis iseeneselegi ootamatult: “Millal sa meid siis teineteisele tutvustad?” Oli kuidas oli, aga niimoodi naise leidmine tundis talle olema tüki kindlam kui näiteks rate.ee-st otsimine.

“Sa oled siis ikka nõus Carmeniga abielluma?” küsis Urve märgatavalt elavnedes.

“Ma ei ole seda öelnud. Ainult siis võib see tulla jutuks kui ma saan selle eest tõesti korraliku auto ja enamvähem normaalse korteri! Ma vaatan enne mis nägu see tüdruk on ja kui ta pole mingi mõrd, siis… Jah… Siis võib-olla, jah!” vastas Indrek ja olles nähtavasti jõudnud mingile otsusele korrigeeris öeldut: “See on muidugi vaid minu esialgne arvamus asjast. Ma tahaksin enne kui ma midagi kindlat otsustan, seda tüdrukut ikka oma silmaga ka näha ja temaga rääkida. Ja igasuguste ootamatuste vältimiseks tahaksin ma loomulikult ka tema esivanematega rääkida.”

“See on juba mehejutt! Seda ma sinult ootasingi!” kiitis Urve ja küsis muiates: “Sa ei taha põrsast kotis osta?”

“Mina ei ostagi, vaid nemad!” vastas Indrek ja lisas elutargalt: “Ega nemadki vist ei poolda põrsa kotis ostmist.”

“Nii palju usaldab mind Luule küll, et minu pakutuga rahule jääda!”

“Kes see Luule veel on? Sa rääkisid mulle ju ainult Carmenist.”

“Carmeni ema.”

“Aa… Sa hindad mind äkki liiga kõrgelt?”

“Vastupidi!” ütles Urve ja ruttas kohe parandama äsja öeldut: “Ma tahtsin ütelda, et Luule teab mida ma inimeses hindan ja ma usun sellepärast, et ta jääb minu valikuga, see tähendab sinuga, igati rahule.”

“Aga tibi? See Carmen? Kas temal siis sõnaõigust ei olegi?”

“On ikka aga ma tean juba, et temal pole sinu vastu midagi. Vähemalt esialgu pole midagi.”

“Kus sina seda tead?” imestas Indrek.

“Tean, noh!” Urve põikles vastusest kõrvale kuid nähes Indeku mossis nägu tõttas seletama: “Mina ju tean tema maitset ja tean ka tema iseloomu, nii, et ole aga rahulik, kõik saab korda! Ära põnna, hakka nõusse ja sa ei kahetse!”

“Olgu!” nõustus Indrek kuid pidas ikka vajalikuks ütelda: “Aga see pole mingil juhul minu lõplik vastus. Ma tahan enne rääkida nii Carmeni esivanematega kui ka tema endaga.”

“Loomulikult!” kinnitas Urve Indreku sõnu ja lisas justkui kergendust tundes: “Oh, ma mõtlesin mitu päeva hirmuga, et kuidas ma sulle seda kõike räägin, aga polnudki nii hull see asi! Sa otsustasid ruttu ja õigesti! Mehelikult!”

“Mina ei ole veel midagi otsustanud. Lihtsalt tahan näha tüdrukut ja rääkida nii temaga kui ka selle Luulega või mis ta nimi oli. Muud midagi.” vastas Indrek meelitatult – Urve nimetas tema otsust mehelikuks! “Eks siis näeb mis edasi saab… “

“No-o-jahh!” venitas Urve kelmikalt. “Sinu elukommete juures on vist raskevõitu elustiili muuta. Aga peab, Georg, peab! Kui juba nii otsustasid, siis peab!”

“Elukombed elukommeteks. Ma ei pidanud silmas seda. Avan, et ainult dammblond võib võtta auto ja korteri pärast endale kaela ühe raseda tibi… Ja tema ema, ämma!” selgitas Indrek end elumehena tundes muiates. “Pealegi ei tea ma kas see asi üldse seda jama väärt on. Ma saan masina endale lõppudelõpuks niikuinii. Ka korraliku elamise.”

“Kindlasti saad, kuid mitte nii ruttu kui ehk soovid ja võib-olla on ka asine äiapapa edaspidises elus midagi väärt!” ütles Urve ja lisas: “Selleks, et niisugune äritehing teha… Äritehing, pea meeles, teha, ei pea sugugi mingi dammblond olema nagu sa ütled.”

“Ma ei ole veel midagi lõplikult otsustanud.” kordas Indrek jälle. Mõtles siis hetke ja ütles: “See, et… Kui sa mind Carmenile tutvustad, siis tutvusta mind Indrekuna!”

“Indrekuna? Miks Indrekuna?

“Sellepärast, et Indrek on minu õige nimi. Indrek Vogel.”

“Oh-s-sa-a!” Urve kaarjad kulmud lendasid üllatunult üles kuid ta kogus end kohe. “Sa kasutad siis varjunime?”

“Kõik peab olema ikka kena ja kordas!” arvas Indrek end laua taga sirutades. Temal pidid kõik asjad ja tegemised olema võimalikult täpselt paigas ning korras.

“Olgu siis nii, härra Indrek Vogel!” ütles Urve tõustes ja jälle asjalikuks muutudes nagu ta alati püüdis olla ning ulatas viisakusest tõusnud Indrekule hüvastijätuks käe: “Ma organiseerin peagi sinu kohtumise Carmeniga! Tshau!”

“Ole kena!” vastas Indrek ja istus uuesti laua taha – tal oli mille üle pead murda. Urve ootamatu ettepanek oli tema jaoks ahvatlev ja samas ka kuidagi alandav. Ahvatlev selle poolest, et talle pakuti kohe autot istumise alla ja korralikku elamist kuid alandav sellepärast, et ta pidi selle eest olema nõus abielluma pagan teab kellega ning kasvatama peale selle veel ka mingi töllmoka last. Teda taheti osta kui mingit väga vajalikku tarbeeset, kui luksusvaipa põrandale mida oleks kena teistele näidata ja mille peal selle omanik võis oma tahtmist mööda jalutada või isegi jalgu pühkida. Olid siis need Urve poolt lubatud auto ja korter seda väärt? Olid need väärt niisuguseks eneseohverdamiseks, pealegi, kui igapidi asjalikke tüdrukuid sebis lausa ümberringi, näiteks kas või siinsamas, kohviku akna taga tänaval? Indrek pööras tahtmatult silmad akna poole ja nägi seal oma imestuseks kohe Urvet kes parajasti istus asfaldivärvi “Land Cruiserisse” mille roolis istus keegi prillidega, hiirenäoga noorik. Auto hakkas kohe tagurdama ning päikesepeegeldus esiklaasil ei lubanud Indekul rohkem roolikeerajat uurida. Mõne hetke pärast pööras masin esiotsa sujuvalt telemaja poole, võttis kiirust ning kadus teiste autode sekka sõites vaataja silmist.

“Fuck!” lõi noormees käega laksti! vastu lauaplatet – see hiirenäoga tüdruk istus ju ka siinsamas kohvikus! Talle tuli meelde kuidas ta oli Urve poole tüürides möödunud lauast kus istusid kohvitasside taga kolm tüdrukut ja nende hulgas oli ka see “hiirenägu”. See tüdruk jäi Indrekule meelde sellepärast, et nende lauast mööda laveerides oli see just hammustamas kringlitükki ning tema oli veel vaadanud, et ei müksaks kogemata tema kringlit hoidvat, rohkete sõrmustega kätt.

“Fuck!” kordas Indrek mõttes. “Äkki see “hiirenägu” oligi Carmen ja Urve kutsus tüdruku meelega siia kohvikusse, et ta näeks oma silmaga keda talle tahetakse meheks osta?!”

See võis tõesti niimoodi olla sest tavaliselt sõitis Urve autoga või mootorrattaga, nüüd aga oli ta lasknud end kellelgi teisel siia tuua. Ja kellel oli huvi asja eest, teist taga, teda mööda linna oma autoga ringi vedada? Eks ikka sellel, kellel ka endal samasugune huvi oli, seega Carmenil.

Indrek tõusis ja sammus pikkamööda kohviku välisukse poole, pea segaseid mõtteid täis – ta oli nagu vaene horoskoobi kits dialemma ees – võtta Urve ettepanek vastu või mitte. Kindlasti ei tule sellest abielust midagi välja aga asja üle võis siiski järele mõelda küll. Tükki see tema küljest ju ei võta ning pealegi tahtis ta ka siin lähtuda oma lemmikaksioomist – kõik kena ja kordas. Astunud paar sammu kohviku trepist alla tänavale, läks ta iseeneselegi märkamatult samasse kohta kus oli hiljaaegu seisnud “Land Cruiser”, seesama auto millesse oli istunud Urve ja mis võib-olla võis kunagi tema omaks saada. Muidugi vaid siis kui see prillidega hiirenägu oli tõesti Carmen ja just selle auto eest tüdrukule meest taheti osta. Ei, ei, see asi on siiski veel kriidiga jääle kirjutatud! Ühe auto pärast, olgugi see siis kas või “Land Cruiser”, ei võta ta ometi ju omale kaela mingit rasedat, hiirenäoga tibi! Mitte mingil juhul!