Читать книгу Labida peal - Jüri V. Grauberg - Страница 5

Kogu õhtu, kui Indrek kodus arvuti taga istudes päeval pooleli jäänud veebilehe tegemist püüdis jätkata, keerlesid tal peas mõtted autost, korterist, Carmenist ja Urvest. Ta ei teadnud kuidas suhtuda sellesse, kohati isegi väga ahvatlevasse, ettepanekusse. Kui ta abielluks selle teadmata ja tundmata Carmeniga, siis saaks ta ju kohe autoomanikuks. Samuti võiks ka kaelast ära saada selle juba ammu tüütuks muutunud majaomaniku, ülesmukitud vanamuti, kes pidevalt käis kõigele elanikele nina alla hõõrumas seda kui kui palju peaks keegi tegelikult üüri maksma. Indrek saaks omale ka naise keda ta veel ei olnud näinudki, kuid arvas, enesele irooniliselt vuntsi muiates, et kui kellelgi teisel kõlbas selle tibiga voodisse minna, siis kõlbab sinna minna temalgi. Mis sellest, et juba teise mehe poolt soojendatud voodisse. Samas ei andnud talle südamerahu mõte, et ta on Carmeniga abielludes tibi jaoks ikkagi vaid hädaabinõu, nii öelda, tagavaravariant. Ja ostetud mehe peale võib iga naine hakata ülevalt alla vaatama. Kui hakkab, siis sellisel juhul ei oleks lootust normaalsele läbisaamisele, seksist rääkimata. Seks ja autod olid Indreku jaoks muutunud omamoodi väärtusteks ning naides Carmeni, tahtis ta korraga saada mõlemaid, nii seksi kui autot. Korter oli tema jaoks küll teisejärgulisem sest häda korral võinuks ta selle omale ükskõik kust üürida kuid ometi ei saanud ka sellest pakkumisest tuimalt mööda vaadata. Praegusest sundüürniku seisusest oli ammu juba siiber.

Kuivõrd noormehe mõtted olid kogu õhtu suuremalt jaolt seotud Urve poolt nii ootamatult välja pakutud abieluga, siis ei tahtnud tal töö kuidagi edeneda. Indrek lõpetas siiski läbi häda kättevõetud töö ja alustas kohe ka järgmist, et hommikul oleks esialgne kavand kohe võtta ning poleks arvuti taga ilmaaegu uimerdamist ning aja raiskamist. Töö lõpetamise tähtajad surusid peale ja osakonna boss käis juba mitu päeva närviliselt ringi. Inderk oli küll oma tööga enamvähem graafikus kuid soovitud väikest ajavaru võimalike apsude likvideerimiseks tal ei olnud. See ajavaru tuli igal juhul luua ja see oli ka üks põhjustest miks ta oli viimased poolteist nädalat õhtuti arvuti taga pikki tunde veetnud. Muul ajal sai ta oma tööga hästi hakkama ning Indrekul oli ka küllaldaselt õhtuid kus tal ei olnud muud vaja teha kui vaid omale süüa, ja siis oli aega puhata, kuulata CD plaadimängijast tümpsu või vaadata telerist mõnd kriminaalfilmi. Raamatuid ta eriti ei viitsinud lugeda ja kui lugeski, siis vaid ainult erialast kirjandust arvutitest, Internetist ja veebilehtede tegemisest. Vahetevahel sirvis ta ma mõnda “Maaja” numbrit kuid sealsed jutud olid tema jaoks liiga elukauged, pahatihti isegi perverssed ning pildid alla igasugust arvestust – originaalid olid Indreku arvates igal juhul etemad. Indrekule ei meeldinud vaadata ka seksfilme, sest väga paljudes neist topiti mehe riista valesse auku või topiti õigesse auku jälle valet asja. Niisugused asjad olid ikka rohkem poisikestele vaatamiseks mitte aga temasugusele, tervele noorele mehele.

Indrek ei tahtnud eriti läbi käia oma töökaaslastega sest ta soovis töö juures hoida vaid töiseid suhteid. Ta võis küll koos töökaaslastega mõnikord tähistada jõuluid või mõnda muud püha, kuid siiski eelistas ta oma asju ajada üksi, ilma, et töökaaslastel oleks aimu millega ta tegeles või kus ja kuidas elas. Indrekul ei olnud mingit tahtmist käia pidudel kus ta end üsna ebakindlalt tundis sest ta ei olnud mingi tantsulõvi. Parema meelega kolas ta Interneti jutukates ja sõlmis seal tutvusi ning hiilgas osava sõnaseadega. Omaealiste tütarlastega silmast silma suhtlemisel püüdis ta end küll elumehena näidata kuid tundis end siiski natukene ebakindlalt. Igal juhul mitte nii kindlalt nagu Internetis. Seal oli ta elumees, oma sõiduvees.

Urve ei andnud endast mitu päeva mingisugust elumärki ning Indrek arvas juba, et tema jutt mõistuseabielust ja selle eest pakutavast oli vaid mingi rumal nali. Kui see pakkumine oligi üldse tõsiselt mõeldud, tundus see talle ometi üha enam vaid huvitava seiklusena milles ta võis mingitel tingimustel osaleda ning vaadata siis mida huvitavat niisugune elu pakub. Midagi niisugust nagu seda on teleris näidatavad “ellujäämiskursused” kus söödi vastikuid usse ja tigusid või turniti ohtlikel kõrgustel. Indrek ei osanud end ette kujutada abielumehe rollis, veel enam isa, või õigemini võõrasisa rollis. See oli temale täiesti tundmatu maa, mis sellest, et võib-olla üsnagi huvitav ja arvatavasti ka saladusterohke. Muredest või probleemidest mida niisugune abielu võis tekitada, ei olnud Indrekul õrna aimugi. Üks peamisi põhjuseid mis sundis teda ikka ja jälle Urve ootamatu ettepaneku üle mõtlema ning juurdlema, oli auto. Puhta muidu sülle kukkuv auto. Peale selle veel ka prii seks ja tüütavatest olmemuredest vabanemine. Näiteks ahju kütmine oli külmal ajal tema jaoks lausa nuhtlus. Samuti ka pesu pesemine, eluruumide koristamine ja muu selline oli Indeku jaoks vastumeelne tegevus, olgugi, et oma kodus pidi ta seda vahetevahel tegema kui just sea moodi ei tahtnud elada. Ja seda ta ei tahtnud mingi hinna eest sest temal pidi igal pool, eriti kodus, olema kõik korras ja puhas. Kas või köögi kraanikauss, kuhu sigines, ei tea kust, pidevalt musti toidunõusi. Justkui sigineksid iseenesest, lausa poolduksid. Indrek tegi majapidamistöid kas või hambad ristis oma põhimõtte nimel – kõik kena ja kordas.

Indreku emapoolne vanaisa oli saarlane ja noormehele jäi juba väikesena meelde taadi lemmikfraas – kõik kena ja kordas. Taat armastas niimoodi ütelda siis kui ta mõnikord külapealt õllesena koju tuigerdas ja memme käest sugeda sai. Siis ütles taat ikka, et “pole sul siin änam midad ütelda, keik oo ju kena ja kordas”.

Saaremaal oli veel teinegi asi mis Indrekule tookord arusaamatuks jäi. Nimelt jäi tema vanaisa naabrinaine alati siis mitmeks ja mitmeks päevaks tummaks kui naabrimees koos taadiga purjutas. Indrek oli kord isegi küsinud taadilt, et miks vanaema siis alati riidlema hakkab kui ta napsusena koju tuigerdab, aga näe, naabrinaine on nii ilusti vait, ei ütle mitu aega sõnagi? Selle peale vastanud taat niimoodi:

“Tead sa, poja! Viin on niisugune imelik asi mis möjub igale isemoodi. Kelle teeb targaks, kelle lolliks, kelle paneb karjuma ja kelle teeb jälle hoopis tummaks!”

“Viin tegi naabritädi tummaks? Mis ta siis jõi kui peab nüüd suu kinni ringi käima. Isegi süüa vist ei saa.” imestanud Indrek.

“Tema äi vötagid viinatilka suu sisse. Temale see möjub nii. Kui Seiu joob viina, siis see teeb Seiu röömsaks aga tema Mann jääb jälle ainuüksi vaatamisest tummaks! Talle pole viina vajagid, ainult vaatab korra eemalt löbusa Seiu peale ja juba möjub!”

Urve helistas alles neljandal päeval, reedel, Indrekule töö juurde ning tundis huvi millega Indrek kavatseb sisustada ees olevat kahte puhkepäeva.

“Tõenäoliselt jaman kodus arvutiga, mis muud. Aga võib-olla lähen hoopis kusagile hängima. Hollywoodi näiteks…” valetas noormees ebamääraselt – Hollywoodi ei olnud ta seekord küll plaanis minna.

“Mis sa nüüd Indrek! Noor ja kena mees istub puhkepäevadel arvuti taga! Kes seda enne on kevadel näinud?” hurjutas Urve naerdes ja ütles siis üpris tõsise häälega: “Hollywoodi minekust ära mõtlegi! Sea end parem tähtsamateks asjadeks moraalselt valmis!”

“Moraalselt? Milleks?” Indrek tõusis arvutilaua tagant püsti ja jalutas mobiiltelefoni kõrva ääres hoides tööruumist välja – ta ei tahtnud, et töökaaslased tema juttu pealt kuulaksid. Urve ei kutsunud teda Georgiks vaid ütles Indrek, ja see lubas arvata, et seekord pole neil asja Lasnamäe lembekorterisse vaid juttu tuleb Carmenist. Nii oligi. Urve vuristas lõbusalt ja lausa ühe hingetõmbega:

“Me sõidame homme Kullasmaale Carmeni vanemate suvilasse ja seal ma tutvustan sind neile!”

“Sul oli siis ikka tõsi taga? Ma mõtlesin juba, et ajasid kohvikus niisama iba.” Indrek sammus mööda päevavalguslampide all sätendava linoleumiga kaetud põrandaga koridori ja nautis värsket õhku – erinevalt tööruumidest töötas siin ventilatsioon nii nagu peab.

“Mis iba? Indrek, see pole asi millega naljatada!”

“Ma ei tea… Kas ikka tasub?” Indrek lõi äkki kõhklema. Asi paistis minema tõsiseks ja see tegi noormehele natukene hirmu.

“Tasub, tasub! Ja ära sa hakka mul siin põnnama midagi!” ütles Urve hääletooni muutmata ja Indrekule tundus, et viimane lause oli öeldud peaaegu nagu käsk.

“Olgu siis…” andis noormees järele. “Kus me kokku saame?”

“Homme kell üksteist kino “Kosmos” juures.”

“Arvan, et sobib.” vastas Indrek.

“Tshau-u! Hom-mseni siis!”

See oodatud ja samas ka ootamatu telefonikõne lõi noormehe hetkeks rööpast välja ning ta jäi seisma kui post keset koridori ja vaatas hajameelse pilguga enese ette.

“Fuck!” siunas ta mõttes. Urvel oli siis ikka tõsi taga ja juba homme otsustatakse Kullasmaal tema edasine elukäik. No-jahh… No-jah, aga mis siis sellest? Indrek muigas omale vuntsidesse – mis siis sellest nii väga on, et teised otsustavad? Las nad otsustavad pealegi. Tema võib ju alati öelda, et ei, ja käed taskus Kullasmaalt ära jalutada. Nagu vaba mees vabal maal. Kui aga kõik klapib ja nii pakutav kaasavara kui ka tibi on enamvähem meele järgi, siis miks mitte kas või proovidagi? Urve ütles ju ka, et Carmen on kena tüdruk, äkki hakkab meeldimagi ja auto saab ka istumise alla nagu niuhti!

“Mis sa Orukas seisad siin kui post? Armunud oled vä?” Indrek tõstis silmad ja märkas alles nüüd, et kaks noorukest kolleegi, Krista ja Ellen, olid mööda koridori märkamatult tema juurde tulnud. Tõenäoliselt olid nad teel koridori lõpus olevasse tualetti mille suurt eesruumi ka suitsetamisruumina kasutati. Kellegi hoolitsev käsi oli kleeplindiga pannud WC välimisele uksele paberilipaka järgmise tekstiga:

“Ihmised! Usume, et enne seda panete tule puhtuse hoidmise nimel põlema ning peale seda jälle kustutate ära ka!”

“Ei, ei! Ma seisan siin niisama.” Indrek kogus end kiiresti ja naeratas tüdrukutele nagu alati kui ta nendega vestles. “Siin on hea ja värske õhk. Tüki parem kui meie tööruumis.”

“Mis sa siis siin värske õhu käes nii ähmis näoga oled? Midagi imeb vä?” küsis tugevasti deodorantide järgi lõhnav heledapäine Krista kelle kohta sosistati, et ta käivat vannis vaid jõulude ja jaanipäeva paiku ning just sellepärast deodorante nii ohtralt kasutabki. Indrek oli lugenud Internetist ühe naisautori poolt kirjutatud artiklit kus kurdeti, et mehed ei armasta end pesta. Noormees võis nüüd sellele sulesepale võrdlemiseks pesemata tibi välja pakkuda.

“Ei midagi hullu!” tõrjus Indrek õlgu kehitades ja lisas muiates: “Georg vist suri ära…”

“Õu mai gaad! Kui kahju!” ahhetasid piigad nagu ühest suust. “Kes see Georg sulle oli? Vend või? Sugulane?”

“Ei keegi vist enam! Ma niisama ütlesin.” vastas Indrek, toppis ikka veel käes olnud mobiiltelefoni püksirihma küljes rippuvasse kotti ja asutas minekule. “Ei keegi!”

“Kuidas, ei keegi?” pilgutas heledanahaline Ellen imestunult oma värvitud silmi. “Sa just ütlesid äsja, et keegi Georg andis otsad.”

“Ma ütlesin, et vist suri ära. Ma ei tea isegi veel täpselt” irvitas Indrek. Ta mängis meelega elumeest. Suitsetavad tüdrukud ei meeldinud talle ja noormees tahtis neid veidi tögada. Üks neist haises alati deodorandi järele ja teine ei saanud vist pesteski oma näolt meiki maha millega ta oma tedretähti tulutult maskeerida püüdis.

“Kahju kui keegi lähedane sureb.” ütles Krista osavõtlikult ja küsis jälle: “Kes see Georg sulle oli?”

“Tegelikult… Ma ei tea isegi veel kas mul on Georgist kahju või mitte. Eks elu näitab…” Indrek laiutas demonstratiivselt käsi ja hakkas pikkamööda oma tööruumi poole tagasi minema. Kui ta ukse juurest tagasi vaatas, siis nägi ta kuidas Krista ja Ellen koridori lõpus midagi omavahel elavalt arutasid.

“On ikka oinad küll! Siin ruumis on niigi värsket õhku vähe ja nemad lähevad veel peldikusse, panevad haisujunni nina alla tossama ja timmivad niimoodi aroome juurde. Aerogurmaanid… “ ümises Indrek ja istus jälle arvuti taha, et jätkata poolelijäänud tööd.

Ruumis, kus Indrek töötas, oli peale tema veel kümmekond inimest kes istusid lekaalikujulistele töölaudadele asetatud arvutite taga. Lauad oli paarikaupa paigutatud niimoodi, et arvutitega töötavad inimesed olid küll nägudega teineteise poole kuid laudadel asetsevad monitorid, dokumendiriiulid ja muu seesugune kontoriatribuutika tekitasid mõningase privaatsuse tunde. Indrek võis soovi korral tema vastas istuva Rainiga juttu vesta ilma, et oleks pidanud häält kõrgendama. Vahetevahel nad vahetasidki töö ajal üksikuid repliike kuid veebilehtede tegemine oli Indreku jaoks loominguline töö ja see nõudis temalt täielikku keskendumist. Seetõttu kuulas ta üsna tihti tööd tehes kõrvaklappidega muusikat mis oli nii taustamuusikaks kui ka summutas vaimukustena mõeldud repliike või niisama hüüatusi mida temaga ühes ruumis töötavad kolleegid vahetevahel omavahel vahetasid. Indrek kuulas muusikat ja ta ei üritanudki pooleliolevat tööd jätkata. Tema mõtted keerlesid äsjase telefonikõne ümber ja siin oli mille üle mõelda. Peale selle, et Urve pakkus talle kaasavaraga naist, oli kogu lool ka veel mingi salapära või uudsuse maik juures. Noormees ei olnud kuulnud, et keegi tema tuttavatest-sõpradest oleks niisugustel tingimustel abiellunud.

Indrekul olid mõtted ikka veel Urve telefonikõne pärast hajali ning tal tuli end lausa sundida keskenduma sest töö tahtis tegemist. Noormees sai umbes pool tunnikest töötada kui äkki tuli Rainilt e-mail küsimusega:

“Tibid tahavad teha sulle matusetoetuseks korjanduse. Kes sul ära läks? Võta vastu minu südamlik kaastunne!”

Rain ei viitsinud alati tulla ning Indrekule õla peale koputada kui ta midagi tahtis öelda ning saatis seetõttu sõbrale hoopis e-maili ja nii juhtuski, et mõnikord käis teineteisest vaid paari meetri kaugusel töötavate inimeste vahel kogu info vahetamine vaid elektronposti teel. Ainult siis kui Indrek läks koridori mõneks minutiks jalgu sirutama või köögipoolele omale kohvi tooma, kasutas Rain mõnikord võimalust temaga niisama lobiseda ja tuli kaasa.

“Fuck! Nüüd sai küll natukene liiga spämmitud!” siunas Indrek mõttes ja pani kohe Rainile teele vastuse:

“Pole mul kedagi surnud ja mingisugust korjandust ei ole ka vaja teha. Ajasin tibidele ajaviiteks niisama pula. On nad laksu all, vä? Rahunegu maha!”

Indrek lükkas kõrvaklapid peast ära endale kaela, vaatas irvitades Rainile otsa ja ütles:

“Nii fucking ohmud, et ei saa naljast kah aru!”

“Ma juba lugesin sinu kirja!” vastas Rain, kuid pidas vajalikuks lisada: “See oli vist natsa tobe nali…”

“Võib-olla et oligi. Ei vaidle vastu. Juhtub!” nõustus Indrek, tõmbas kõrvaklapid kaela pealt omale uuesti pähe ja nägi Raini nõusolevalt noogutamas. Indek ei vaevunud talle enam vastama – veebileht pidi järgmise nädala kolmapäevaks valmis olema ja olgugi, et tal oli veel mitu päeva aega, oli tööd ees veel küllaga.