Читать книгу Labida peal - Jüri V. Grauberg - Страница 7

Laupäeval oli, justkui tellitult, üle mitme päeva jälle ilus ilm ja Indrek seisis kokkulepitud ajal kino “Kosmos” juures ning ootas Urvet. Ta oli selle sõidu pärast küll natukene närvis kuid siiski valmis sõitma Kullasmaale ja kohtuma Carmeniga ning tema vanematega. Noormehe jaoks oli see vaid suur seiklus mis ei kohustanud teda veel millekski. Ta rahustas end mõttega, et lihtsalt käib ja vaatab ära ning siis tuleb koos Urvega tagasi linna. Indrek ei uskunud, et niisugusest abielust midagi välja tuleb sest kes see ikka oma raha peale nii vihane on, et puhta võõrale mehele kingib auto ja korteri vaid selle eest, et see tema tütrega abielluks? Ta oli oli igasuguseid juhtumisi kuulnud aga niisugust, et Eestis väimeest ostetakse, veel mitte.

Mõni minut peale ühtteist sõitis kõnnitee äärde hõbedane “VolksWagen Golf” ja pidurdas kummide sahinal. Uks lükati lahti ja sealt paistis Urve blond pea:

“Hüppa sisse!”

“Tere!” ütles Indrek ja sättis end mugavalt Urve kõrvale istuma.

“Kuidas enesetunne on?” küsis Urve kui nad olid jõudnud Endla tänavale ja autoga vuhinal viadukti alt läbi sõitsid.

“Ei tea… “ Indrek kehitas ebamääraselt õlgu. Ta oli küll veidi närvis aga ei lasknud seda välja paista. “Harju keskmine.”

“Mis harju keskmine?!” imestas Urve. “Sul peaks väga hea tuju olema. Sa sõidad ju kosja!”

“Ei sõida ma midagi kosja. Nagu ma aru saan kositakse hoopis mind. Või õigemini ostetakse nagu, noh… Noh, tõupulli või… Või pigem nagu oinast …”

“Pole neil tõupulli vaja sest üks pullihakatis on oma töö juba teinud!” naeris Urve. “Sa tead seda isegi!”

“Sa viid mu siis sinna kui oina… Villa niitmisele või, või… Tapamajja.” ütles Indrek mornilt ja korraks välgatas tal peast läbi mõte sellest üsna kahtlasest seiklusest loobuda, jätta Urve autoga kus seda ning teist ning, käed taskus, koju tagasi jalutada.

“Ära nüüd siis nii traagiliselt ka seda võta.” lohutas Urve oma kaaslast ja nähes Indreku morni nägu, ütles lõbusalt naeratades: “Ma võib-olla räägiksin sulle paar sõna Carmenist ja tema vanematest? Sa ei tea ju neist midagi. Tahad?”

“Mul on kama-kaks! Lase aga tulla kui tahad!”

“Ei ole ta nii kama-kaks midagi. See on ju su tulevane perekond. Sinu naine ja… Ämm ja äi!”

“See pole veel kindel.”

“Ooda, ooda kulla mees! Ma usun, et sa räägid tagasi sõites mulle hoopis teist juttu.” naeris Urve.

“See pole veel kindel.” kordas Indrek jonnakalt kuid Urve mahedalt öeldud sõnad “Ooda, ooda kulla mees” paitasid meeldivalt tema kõrvu. Urvel oli kombeks öelda niimoodi kui ta voodis vallatledes end mugavamasse asendisse seadis või kui Indreku kivikõva riista kätega hellitada tahtis. Noormees tundis, et Urve hakkab teda jälle peibutama. Seekord aga mitte enda peale voodisse vaid hoopis teise naise embusesse.

“Kõigepealt ütlen sulle seda, et Carmen on peres ainus laps ja seetõttu natukene isepäine ning harjunud saama seda mida tahab.”

“Ja nüüd tuli tibile pähe mõte mehele minna? Maksku see siis mis ta maksab…” pistis Indrek vahele.

“Asi pole niivõrd mehele minemises kui just tites. Ta on ju rase. Carmen ei taha, et tema sõbrannadele ja tuttavatele jääks mulje, et talle tehti titt ning jäeti siis maha. See käib mitte ainult Carmeni vaid ka tema vanemate au pihta ja just see ongi põhjus miks ta peab kähku endale mehe leidma.”

“Sõbrannad ju niikuinii teavad kes talle tite valmis treis.”

“Nad teavad kellega ta käis aga ei tea kes talle tite tegi. Ja nii öelda, tagavara variant võib ju igal asjalikumal tüdrukul olla. Isegi niisugune kellest parimad sõbrannadki midagi ei tea. Sellest saadakse aru ja see ei pane ka kedagi eriti imestama kui äkki uus kavaler välja ilmub. Nii mõnigi tüdruk ajab oma asju just niimoodi. Ühega käib, teisele läheb mehele.”

“Ühega kepib ja teise ees mängib süütut? Jah?”

“Jah! Täpselt niimoodi!” kinnitas Urve silmagi pilgutamata.

“Tõde tuleb ju lõpuks ikkagi välja.”

“Oled sa kohe päris kindel, et kõik mehed saavad aru, oli ta pruut süütu või mitte?” muigas Urve ja küsis: “Ja üldse, kas mees ikka võib alati olla kindel, et kõik tema lapsed just tema tehtud on? Usud sa, et eranditult kõik enneaegselt sündinud tited ikka tõesti enneaegsed on?”

Indrek ei osanud sellele küsimustelaviinile midagi tarka vastata ja kehitas vaid õlgu – ei olnud ju temagi kindel kas ta süütu tüdruku ära tunneb. Niisugust ei olnud talle veel voodisse sattunud. Noormees viis jutu tagasi vanale teemale: “Lõpuks tuleb ju ikkagi välja kes on Carmeni lapse tõeline isa.”

“Ainult siis kui sina ise selle välja räägid!” ütles Urve kiiresti ja lisas peaaegu parastavalt: “Aga sulle pannakse auto hammaste vahele, peidetakse silmini tüdruku sooja voodisse ja sa ei kõssa seal sõnagi sellest sest sa ei taha kellelegi tunnistada, et oled ostetud mees.”

“Tead… Ma kahtlen täna juba teist korda selles kas ma tahangi üldse seda jama kaasa teha…” kaaslase avameelsed ja otsekohesed sõnad tekitasid Indrekule südame alla imelikult külma tunde. Tal tekkis tõesti jälle tahtmine Urve autost välja astuda ja kodu poole jalgsi minema hakata. Miks just jalgsi, seda ei teadnud ta isegi. Lihtsalt tuli niisugune mõte pähe.

“No-jah, muidugi!” torises Urve tehtud pahameelega. “Nüüd, kui oleme juba nii kaugel, et on vaja kokku saada ja asjad selgeks rääkida ning võib-olla ka mõned suulised või kirjalikud lepingud teha, lööd sina põnnama ning lased jalga!”

“Mitte põnnama aga…”

“Just põnnama! Mina räägin sulle avameelselt nagu väga heale sõbrale, midagi varjamata, nagu asi on, aga sina hakkad põnnama.” katkestas Urve teda nüüd juba pahasena ja küsis: “Kuule mees, ütle ausalt, kui palju sul on auto ostmiseks raha korjatud? Võid sa mõne kobedama juba ära osta?”

“Kus sa sellega! Mõne vana kirstu küll ehk aga korraliku masina jaoks ei jätku veel niipea.” tunnistas Indrek ja kohe ka kahetses oma avameelsust sest Urve kasutas selle viivitamatult ära.

“Seal sa siis oled, va põnnaja! Mõne vana kirstu küll ehk…” tögas Urve rahulolevalt ja ütles siis tõsiselt: “Carmeni isa ostab sulle tutika auto kohe peale pulmi ja sa saad omale noore naise koos korteriga veel pealekauba! Mida sa veel tahad?”

“Raseda noore naise!” parandas Indrek.

“Selle eest kaasavaraga naise! See on justkui kompensatsiooniks või nii…” seletas Urve ja küsis siis otse noormehele silma vaadates: “Kui palju neid kaasavaraga tüdrukuid nii väga on? Millega sa rahul pole?”

“Kuidagi harjumatu on see asi…” venitas Indrek. Asi kippus vägisi tõsiseks minema.

“Muidugi harjumatu asi! Esimest korda ju!” Urve lagistas vigurdavalt naerda ja nähes, et Indrek eriti vastu ei punnigi, rääkis heatujuliselt Carmeni perekonnast edasi: “Meinhard tegeleb juba aastaid puiduäriga ja tema raha numbrit suurt ei vaata. Ta on mõnikord natukene kooner küll aga enamasti ikka lahke käega mees. Viimastel aastatel on Saared hakanud elama silmnähtavalt jõukalt. Suvila, kuhu me nüüd sõidame, lõi Meinhard ka natukese ajaga oma perele üles. Pealt nagu ehk polegi midagi, aga seest… “

“Mis seal suvila sees siis niisugust on mida mujal ontlikemates kohtades pole?”

“Mis seal on… Seal on näiteks kõik viimase peal tehtud ja seal võib ka lausa aastaringselt elada. Kõik mugavused on suvilas olemas. Isegi Internet. See sulle ju ka meeldib, ma tean.” seletas Urve ja kui Indrek selle peale midagi ei vastanud, lisas vähe aja pärast:

“Ta ei kasutanud oma suvila ehitamisel mingeid kunstlikke materjale. Meinhard arvab, ja õigustatult, et looduslik puit on tervislikum kui need praegused ehitusmaterjalid enamikus on. Ja puit on ikka ilus ka.”

Kui Indrek ka selle peale midagi ei vastanud, arvas Urve olema vajaliku lisada:

“Võta Carmen ära ja saad selles suvilas elada ning olla. Neil on seal ilus saun ja isegi bassein sees. Mullivann ka muide.”

“Nüüd peibutab mind ka veel suvila ja mullivanniga!” mõtles Indrek ja ütles: “See Carmen peab ikka vist üks täismõrd olema või see titetreial mudaloll kui ta niisuguse noosi juurest sääred tegi.”

“Pole ta miski mõrd!” pahandas Urve. “Carmen on tüdruk nagu iga teinegi ja vaata, et veel ilusam. Ja sugugi mitte rumal tüdruk!”

“Mh-mh-mh… ” mõmises noormees selle peale – tibid on ju kõik ilusad ja targad. Mõni kohe niisugune, et ei saa alguses arugi kas minna panema või panna minema. Ka see Carmen, kes vaatamata tema ilule ja tarkusele, ikkagi läbi tõmmati. Kindlasti mitu korda ja siis nagu lömmisõidetud auto, tee äärde maha jäeti. Järgmistele huvilistele kärutamiseks.

“Kui sa Carmenit näed, siis saad isegi aru, et sinu porisemine oli praegu ilmaaegu ja ennatlik.”

“Mh-mh-mh…” Indrek ei tahtnud enam sellel teemal rääkida. Ta ei teadnud enam mida asjast arvata ja otsustas lasta sündmustel omatahtsi areneda. Järgmise kärutaja koht oli vaba ja miks mitte seda käru kas või veidikene proovidagi, eriti kui jumalamuidu pakuti?

Mõnda aega sõideti vaikides. Indrek nõjatus mugavalt vastu istme seljatuge ja jälgis auto rataste alla tormavat asfalti. Urve armastas kiiret sõitu ja kuna tee oli hea ning ka liiklejaid vähe, vajus jalg gaasipedaaliga iseenesest allapoole. Spidomeeter näitas pidevalt üle saja. Niisugune kiire sõit meeldis noormehele ja ta sulges silmad ning kujutas end autoroolis istumas ning ise gaasipedaali vajutamas…

Ta istus Urve koha peal ning hoidis kahe käega rooli. Ei, rooli hoidis ta ühe käega sest teine käsi puhkas hoopis kõrval istuva ilusa türduku pringil reiel ning jalg surus ikka tugevamini ja tugevamini gaasipedaalile. Ei, ei, see tüdruk polnud Carmen. See oli üks teine tüdruk, ilma mingi kindla näolapita. Vaid tema prink reis oli ettekujutatav, peaaegu, et tajutav. Muu Indrekut hetkel ei huvitanud. Noormees kihutas mööda ühest autost, mööda teisest autost. Huvitav, mis nad, fucking, siin tee peal uimerdavad, omal kiired masinad käes? Ega maantee pole karjamaa kus võib vankriga sõites lehmasitahunnikute või mätaste vahel ajaviiteks laveerida. Täpselt samamoodi nagu tema vanaisa kunagi Saaremaal. Maanteel on sile asfalt ja siin on vaja gaasi anda ning põletada sajaga, saja kahekümnega. Ei, vähemalt sajakolmekümnega!

“Magama jäid või?” Urve küsimus tõi Indreku reaalsusesse tagasi.

“E-ei! Ma niisama… Mõnulesin.” tunnistas Indrek ja kohendas üle rinna minevat turvarihma. “Sa sõidad nii sujuvalt, tukk tuli peale.”

“Oled sa ka ikka!” imestas Urve. “Me sõidame sinu tulevase naise juurde ja sina tukud nagu ei läheks see sulle üldse korda.”

“Tead, kui päris aus olla, siis ega ei lähe küll!” ütles Indrek. “Mind huvitab praegu vaid see kui kõrgelt see Meinhard oma untsu läinud tütart hindab.”

“Pole ta midagi untsu läinud. Neid titega tüdrukuid on praegusel ajal teisigi. Saared tahavad vaid, et kõik oleks viisakas nagu ühes ontlikus ja kombekas perekonnas olema peab ning seetõttu peab ka nende ainus tütar enne mehel olema kui laps sünnib.”

“Praegu elavad ju nii paljud noored lihtsalt vabaabielu ja pole kellelgi mingit kobinat. Ja see Carmen peab kohe tingimata mehele minema?!” Indrek teadis nii mõndagi lapsega tüdrukut kuid tema teada ei kibelenud neist keegi mehele. Vähemalt polnud ta aru saanud, et need korra põletada saanud tibid nii väga uue armuleegi järele ihalenuks.

“Carmeni puhul ei tuleks vabaabielu kõne allagi. Tema ema ei lubaks seda mingil juhul. Luule peab vanadest traditsioonidest väga lugu.”

“Tibi vanemad tahavad siis, nagu ma aru saan, et perekonnas oleks kõik kena ja kordas.” ütles Indrek ja küsis uuesti: “Kui kallilt nad siis hindavad Carmenit ja omi põhimõtteid?”

“Põhimõtteid? Sind huvitab millise auto ja korteri sa omale selle abielu eest saad? Jah?”

“Just! Sa ütlesid just äsja, et tutika!”

“Ütlen sulle ausalt – mina ei tea millise auto sa saad! Ei tea ka kuhu te Carmeniga elama lähete. Kas Kullasmaa suvilasse või lähete ühte nende Lasnamäe korteritest. Või ostetakse teile hoopis uus korter. Mina ei tea.” tunnistas Urve.

“Kas korter ostetakse minule või meile Carmeniga?” küsis Indrek kohe.

“Ära küsi seda minu käest. Mina ei tea!” seletas Urve uuesti. “Luule ja Meinhard palusid mul koos sinuga täna nende suvilasse tulla. Kõik sõltub kindlasti sellest millise mulje sa neile endast jätad. Ma arvan, et kui sind täna hakatakse vaagima, siis on otsustajaks vaid Luule, ei keegi teine. Natukene ka ehk Carmen…”

“Seda asja ajab siis ainult Carmeni mamma. Tibile endale on kama-kaks kes talle meheks võetakse?”

“Pole ta midagi kama-kaks! Carmen on asjast huvitatud, ja kui aus olla, siis isegi vägagi huvitatud.” vastas Urve ja lisas pead eputavalt kahele poole kõigutades: “Carmen, muide, oli ka seal kohvikus kui me sinuga viimati kokku saime.”

“Ma tean, et ta seal oli!”

“Ah-h?! Kust sina seda tead?” imestas Urve.

“Ta ajas seal kahe suupoolega omale torti näost sisse kui ma sinu juurde tulles tema lauast mööda läksin. Sõrmed paksult sõrmuseid täis.”

“Kust… Kust sina teda tunned?!” Urve oli siiralt üllatunud.

“Ega ma ei tunnegi teda. Pole elus kunagi näinud.” tunnistas Indrek.

“Kust sina siis teda ikkagi tead?” ei jäänud Urve rahule ja usutles Indrekut kahtlustavalt uurides: “Kas sul on temaga… Kunagi mingit tegemist olnud?”

“Mine nüüd! Mis tegemist on minul temaga olnud… “ tõrjus Indrek ja otsustas natukene luisata: “Kui ma tema lauast mööda tulin, siis ma lihtsalt sain aru, et see tüdruk on mulle kuidagi tuttav.” Ta ei tahtnud millegipärast rääkida kuidas asi tegelikult oli.

“Intuitsioon?”

“Ei tea.” põikles Indrek otsesest vastusest kõrvale ning küsis hoopis: “Carmen kindlasti ütles sulle mida ta minust arvab?”

“Ütles küll!” muigas Urve. “Ta lubas sulle pealaele suure ja karvase tarantli joonistada.”

“Mis asja?” ei saanud Indrek aru.

“Selleks, et sul oleks niigi palju karvu peas kui tarantli jalgadel ja siis ei julgevat kärbsed ega muud putukad sinna asjale tulla!” itsitas Urve ja piilus silmanurgast kaaslase poole.

“Va-a-na nali!” venitas Indrek. Ta oli oodanud mingit konkreetset arvamust enese kohta aga mitte niisugust lõõpi. “Mida ta minust ikkagi arvas?”

“Kui sa ei oleks talle meeldinud, siis me poleks sinuga praegu teel Kullasmaa poole.” põikles Urve otsesest vastusest kõrvale.

Indrekule tundus, et Urve jättis meelega midagi vaid enda teada.

Mõnda aega sõideti vaikides. Olgugi, et noormees oli kogu hommikupoole püüdnud näida ükskõiksena, mõtles ta ometi murega sellest milliseks võiks kujuneda tema esimene kohtumine Cameniga. Ta ei suutnud kuidagi selgusele jõuda selles kuidas alustada tüdrukuga vestlust ja mida üldse niisugusel juhul talle öelda. Indrek tahtis Urvelt nõu küsida aga auto sõitis juba suvilatevahelisel kitsukesel teel ja ta jättis selle mõtte. Las läheb nagu läheb, hakka end veel Urve silmis lolliks tegema! Niigi oli juba pikemat aega ihus turule viidava oina tunne…

“Ära muretse midagi, Indrek! Kõik saab korda.” ütles äkki Urve ja justkui aimates kaaslase enesetunnet ning tahtes talle mett moka peale määrida, hakkas jälle õhinal seletama: “Ma ei saa aru, mida sa muretsed? Sa saad selle abieluga omale auto ju puhta muidu, saad prii seksi nii paju kui tahad… Saad uue korteri. Ja kui oled mõistlik mees, võtab Meinhard sind ka oma puiduärisse osanikuks.”

“Äri mind ei huvita eriti… Ma ei tea sellest tuhkagi.”

“Rikka äiapapa juures ei peagi midagi teadma. Esialgu aitab kui targa näoga asja juures oled ja kui sa puhta loll pole, siis hakkad tahestahtmatult pikkamööda ikkagi ühtteist nokkima. Ja autot sa ju omale tahad? Seksida tahad sa ka nagu hull?!” Urve rääkis mingi seletamatu õhinaga. “Mis see sulle siis ära ei ole? Mõnusa elu ja ilusa kodu nimel võid ju natukene riskida?! Ära ole loll, tee asi ära! Ma ju lubasin neile. Ja sina lubasid mulle ka!”