Читать книгу Labida peal - Jüri V. Grauberg - Страница 4

Osvald jõudis köögis just kõhu täis süüa ja kavatses, nagu igal teiselgi õhtul, istuda arvuti taha ning seal midagi teha kui tema mobiiltelefon hakkas helisema.

“Kes see kurat veel?” pomises Osvald mobiiltelefoni välja võttes.

“Osvald, millega sa tegeled?” telefonist kuuldus madal mehehääl.

“Sõin just õhtust!” vastas see tujutult. Victori helistamine tähendas tavaliselt ikka mingit tööd või ülesannet. Nii ka seekord.

“Osvald, läheme vaatame viiekümne neljandat korterit. On sul praegu nii palju aega?”

“Ikka leiab!” arvas Osvald, läks esikusse ja hakkas kingi jalga panema. See viiekümne neljas korter oli olnud juba pikemat aega korteriühistul pinnuks silmas. Sealsed elanikud armastasid napsitada ja mis kõige hullem, nad panid alati sel ajal oma muusikakeskuse väga valjusti mängima. Paneelelamus levivad igasugused helid, nagu teada, väga hästi. Eriti öösel, kui majas peaks vaikus valitsema. Siis on maja ühes otsas valjusti mängiv muusika väga hästi ka maja teises otsas kuulda. Viiekümne neljanda korteri naabrid oli mitu korda kirjutanud politseisse avaldusi kuid sellest ei paistnud mingit kasu olema. Tundus, et politseil ei olnud tahtmist või aega joodikutega tegelemiseks sest selles korteris laamendati ning lärmati karistamatult edasi ja elanikel ei jäänud enam muud lootust kui korteriühistu juhatus.

“Kes selles korteris elavad?” küsis Osvald kui ta nägi õue minnes Victorit tänaval edasi-tagasi kõndimas.

“Mingisugused noored inimesed.” vastas Victor tujutult. “Ma palusin sinul kaasa tulla sest nemad ei oska vene keelt ja kahekesi on julgem sinna minna.”

“Kardad või?”

“Mis ma neist kardan aga ma ei taha ilmaaegu liigselt närveerida.” Osvald teadis, et Victor, see pealtnäha suur ja tugev mees, oli mitu infarkti üle elanud ja paberite järgi ei tohtinud ta üksi, ilma saatjata üldse ringi liikudagi. Ometi tegutses Victor korteriühistu juhatuse esimehena nii nagu oleks ta noor ja terve mees. Tema samm oli küll raskem kui mõnel teisel temavanusel aga mõte oli ikka erk ja terav nagu noorel mehel.

“Nad olid vist võlgu ka natukene.” Osvald tuletas meelde möödunud nädalal toimunud juhatuse koosolekut kus arutati üürivõlgnike küsimust. “Vist midagi kuus või seitse tuhat krooni…”

“Mis natukene?” ähkis Victor mööda teppi Osvaldile kolmandale korrusele järele tulles. “Seitse tuhat kolmsada krooni tervelt!”

“Mis see siis nii ikka on?” arvas Osvald. “Maksavad paari-kolme kuuga ära ja asi tahe!”

“Ei maksa ju! Viina jaoks raha jätkub aga maksmiseks ei jätku!” Victor vajutas viiekümne neljanda korteri uksekella nupule. “Ühel korteril kolm tuhat, teisel seitse tuhat ja nii edasi. Vaata kui palju see maja peale kokku teeb!”

“Õigus ta on…” nõustus Osvald. Üüri-, või õigemini eluasemekulude võlg oli kogu maja peale üle kuuekümne tuhande krooni. Inimesed küll maksid oma võlgasid aga üldsumma oli ikkagi visa vähenema. Ja mitte kõik ei olnud võlgu selle pärast, et nad maksta ei tahtnud vaid selle pärast, et neil polnud midagi maksta. Suuremal osal võlglastest ei olnud tööd. Oli ka juhuseid kus inimene tegi tööd aga ta ei olnud tööle vormistatud ning tööandja näitas talle palga asemel trääsa. Ja abi ei olnud kellegi käest otsida – ise olid süüdi, et “mustalt” töötasid! Nii palju kui Osvald aru sai, ei olnud majas peaaegu kellegi mingisuguseid säästusi. Nii kui inimesel tööots ära kadus, nii tuli ka võlg kohe kaela.

Keegi ragistas võtmega lukku lahti keerata ja hetk hiljem tõmmati uks praokile ning sassis peaga, umbes kahekümne viie aastane noorik küsis pahuralt: “Mis teil vaja on?”

“Mina olen Victor, korteriühistu juhatuse esimees ja Osvald on juhatuse liige. Meil on vaja teiega rääkida. Ehk lubate sisse tulla?” Victor oli suur, karm ja soliidne.

“Eks te tulge siis…” sasipea tõmbas ukse pärani ja läks ümarat tagumikku vänderdades mööda lühikest koridori suure toa poole. “Tulge edasi!”

“Ei, tänan!” keeldus Osvald. Olgugi, et korteris ei paistnud elama kedagi kes puhtusest lugu oleks pidanud, ei tahtnud ta ometigi, kingad jalas, edasi minna. “Räägime ehk siinsamas.”

“Maja elanikud kaebavad, et teie lärmate siin pidevalt ja rikute inimeste öörahu!” Victor asus kohe asja juurde. “Miks teie niimoodi teete?”

“Ma ei saanud aru…” sasipea vaatas abiotsivalt Osvaldile otsa. “Ma ei saa vene keelest kuigi hästi aru.”

“Hea küll!” soostus Osvald ja tõlkis talle Victori küsimuse.

“Mis sellest siis on kui me natukene muusikat kuulame?” imestas sasipea. “Keda see segab?”

“Segab ju! Te panete oma aparatuuri väga valjult mängima ja seda veel hilistel õhtutundidel.”

“Me ei ole öösel eriti muusikat kuulanudki!” väitis sasipea ja tõmbas vaistlikult kokku oma laialivajuvaid hommikumantli hõlmu kust tema tugevad piimariiulid ähvardasid välja vajuda.

“Mis ta räägib?” küsis Victor.

“Nagu siga ja hani!” mõtles Osvald ja pani sasipea jutu vene keelde ringi.

“Olete küll öösiti lärmanud ja inimesed on teie peale kaevanud nii politseisse kui ka meile!” ütles Victor tooniga mis ei sallinud vastuvaidlemist. “Te peate aru saama, et siin ei ela mitte teie üksi vaid siin elab ka palju teisi perekondi. Meie majas elavad peale teie ka veel väikesed lapsed ja vanurid kes tahavad rahu saada. Teil ei ole mingisugust õigust öösiti niimoodi lärmata!”

“Oma tuba ja oma luba. Teen mis tahan!” vastas sasipea nipsakalt ning kiskus jälle hommikumantli hõlmu koomale.

“Ega ikka ei tee küll!” ütles Osvald. Teda hakkas sasipea jutt ärritama. Korter oli räämas ja jumal teab mis ajast koristamata. Kõikjalt vaatas vastu korratus ja hoolimatus. Irvakil köögi uksest paistis koristamata laud ja sellel vedelesid segamini mustad taldrikud ning tühjad viina- ja õllepudelid. Ka sasipea ise, olgugi, et noor ja täies elujõus naine, oli kammimata ning temast õhkus pesemata ihu ja pohmelli haisu. “Pidupanemiseks ja laamendamiseks teil raha on aga eluaseme kulude maksmiseks ei jätku!”

“See on nii lame jutt – viina jaoks jätkub ja üüri maksmiseks ei jätku!” ütles sasipea põlastavalt. “Mis maksab üks viinapudel ja vaata kui palju on vaja korteri eest iga kuu maksta. Võrdle ise, mees! Ja kui palju me siin siis ikka nii joome…”

“Täna paar pudelit, homme paar. See teeb juba nädalaga kena summa kokku.” seletas Osvald ja püüdis hoolega poolpaljast ning piimvalgest rinnapartiist mööda vaadata. “Kui te lähemate päevade jooksul ise oma võlga korteriühistule ära ei maksa siis nõutakse võlg kohtu kaudu sisse. Meeldib see siis või mitte.”

”Miks siis kohe kohtu kaudu?” sasipea muutus kohe taltsamaks. Paistis, et Osvaldi jutt kohtust ei meeldinud talle sugugi.

“Kui muidu ei saa, siis me lihtsalt oleme sunnitud võlgu oleva summa sisse nõudma kohtu kaudu.” ütles Victor.

“Milles probleem on?” korteri perenaise selja tagant läks magamistoa uks ootamatult lahti ja koridori tuli korralikult riietatud noor, sportliku välimusega mees. “Tere!”

“Tere, tere!” vastas Osvald ja seletas asja lühidalt ära.

“Kes teie olete?” küsis Victor. “Minu teada on korteri omanik see noor naine siin.”

“Ongi, aga mina elan ka siin ja…”

“Kes te talle olete? Kas abikaasa?” küsis Victor.

“Ma olen… Sõber noh!”

“Huvitav sõber.” mõtles Osvald, “Ise on triksis ja traksis, aga näe, sõbrants on nii läbi tõmmatud ja lössis nagu oleks kümme niisugust sõpra temast ühe öö jooksul üle käinud!”

“Selge!” vastas Victor ja Osvaldile tundus, et ta tegi oma hääle veel madalamaks ning karmimaks: “Me ei hakka siin pikemalt seletama ega teie ja endi aega raiskama. Jutt on lühikene – hilisõhtul ja ööseti lärmamine peab lõppema. Ja nädala jooksul kas maksate oma võla korteriühistule ära või tulete minu juurde ning koostame teie jaoks eraldi maksegraafiku.”

“Muusikat peabki kõvasti kuulama, siis pääsevad kõik toonid mõjule!” seletas noormees.

“Kuulatava muusika valjus on pöördvõrdeline kuulaja intelligentsiga!” teadis Osvald, “Ainult loll peab muusika väga valjult mängima panema sest muidu ei lähe see tema kõvast peakolust sisse.”

“Aga…” noormees tahtis veel midagi ütelda kuid Osvald katkestas teda:

“Ei mingit lärmi enam! Nädala jooksul maksate võla ära ja toote maksekviitungid juhatuse esimehe kätte või kui korraga ei saa nii suurt summat ära maksta siis tulete ning lepite maksegraafiku suhtes kokku! Kui te seda ei tee, annab korteriühistu juhatus asja kohtusse. On teile olukord arusaadav?”

“Mis õigusega…” alustas sasipea tormakalt kuid tema sõber tõstis keelavalt käe ja ütles siis rahulikult:

“Jah, on küll arusaadav! Me võtame kindlasti midagi olukorra parandamiseks ette. Ma luban seda!”

“Hea küll!” vastas Victor ja lisas: “Ma ootan teid järgmisel neljapäeval oma kabinetis. Te teate kus see on?”

“Mis kabinet veel? Ei tea!” sasipea mossis nägu oli ülimalt nõutu.

“See on viienda trepikoja keldris. Ainus valge uksega ruum, küll te üles leiate kui alla tulete!”

“Ma ei usu, et ta midagi maksma hakkab.” ütles Osvald kui nad Victoriga kahekesi trepist alla läksid. “Sel naisel pole niisugust nägugi peas.”

“Ma loodan, et ta ikka maksab. Kas või jupphaaval aga maksab.”

“No näeb… Aga mina küll ei usu seda.”

“Kui ta selles korteris elada tahab, siis kuhu ta ikka pääseb?”

Osvald jättis Victoriga hüvasti ja läks otseteed koju. Ta oli just paar päeva tagasi käinud läbi kõik maja trepikojad ning keldrid ja vahetanud ära mõned läbi põlenud lambid. Täna polnud majas vaja mingisuguseid hooldustöid teha kui just kellelgi ei läinud maja elektriku teeneid oma korteris vaja. Osvald lootis, et selleks korraks on kõik, keegi teda enam ei tülita ja istus rahulikult oma arvutilaua taha.

“Mida see Victor sinust jälle tahtis?” Elle-Mai oli end mugavalt diivanile seadnud ja vaatas telerit nagu see tal õhtuti oli kombeks saanud.

“Mis ta ikka…” kohmas Osvald ja viskas pilgu teleriekraanile. Muidugi, sealt tuli hetkel jälle reklaam, a la “faasanipeenise seep ja kakskümmend neli tundi hobusesõnnikumaitselist kaitset ja just teie hammastele” ja seetõttu naine märkaski tema tagasitulekut. Kui jookseb “seep”, siis ei märka ta tavaliselt enese ümber midagi ega kedagi. “Seebi” vaatamine olevat naise üteluse järgi loomulikult väga nõme tegevus, aga aitavat see-eest jälle väga hästi igapäevased mured mõneks ajaks unustada. Nõmedad mured tulevat veel nõmedama asjaga olematuiks mätsida.

“Mis ta ikka…” kordas Osvald. “Käisime jälle ühes korteris nuiamas, et nad eluasemekulud ära maksaksid.”

“Maksavad siis või?”

“Kust mina tean?” küsis Osvald ja lisas selgituseks: “See on üks noor joodikuproua viiekümne neljandast. Joomane ja kasimata ning elab nagu seapesas. Ise eestlane ka veel!”

“Ma tean teda küll. Tal olevat mees kas maha löödud või vangis või midagi niisugust.”

“Maha löödud või vangis?” imestas Osvald. Elle-Mai ütles seda nii nagu oleks see üks ja seesama. “Tal oli seal praegu keegi mees. Tutvustati küll kui sõpra aga ma ise mõtlesin, et kallim või vabaabielumees.”

“Ei ole tal mingit meest! Ma ütlesin ju!” Elle-Mai tahtis midagi veel lisada kuid reklaam lõppes ja ta otsustas teisiti: “Ole vait ja ära nüüd sega mind!”

“Muidugi, muidugi!” nõustus Osvald ja sättis omale kõrvaklappe pähe, sest kaua sa ikka kuulad ühte ja sedasama – “mina sulle oma last ei anna”, “ma maksan sulle kätte”, “ma vihkan sind”, “oh, kuidas ma teda küll armastan”, jne. jne.

“Tõeline “seep”! Kuidas tal sellest küll juba siiber ei saa?” Osvaldile meenus aeg kus ta isegi vaatas silmad pärani peas, esimesi “seepe” mis vallutasid teleekraane kaheksakümnendate aastate lõpus. Siis olid need kui värskendav tuul pikki aastaid teleekraanidel domineerinud patriootlike sõjafilmide vahele. Osvald ei mäletanud enam mitu seriaali ta otsast lõpuni läbi vaatas, kas kaks või kolm, mitte rohkem. Siis hakkas ühel hetkel see värk talle vastu ja sellest ajast peale ei võinud ta ühtegi “seepi” vaadata. Teleriga oligi üldse niimoodi, et Osvaldi arvates olid sealsed filmid muutunud ühtäkki kuidagi jõhkrateks, vägivaldseteks ja nõmedateks. Ajaloolisi filme, mis talle meeldisid, näidati üpris vähe ja ka head huumorit oli üsna napilt. Benny Hilli, mida paljud kiitsid, ei tahtnud ta üldse vaadata sest selle koomiku naljad olid Osvaldi arvates natukene labased, koosnesid enamalt jaolt vaid ühe väiksema mehe kiilaka peale patsutamistest ja naiste tagumikkude ning rinnapartiide käperdamistest või piilumisest. Ei muud.

Osvald valis muusika CD-de riiulilt omale sobiva ja lükkas plaadi arvutisse. See oli André Rieu “La vie est belle”. Ta ei olnud küll kunagi tõsisemast muusikast lugu pidanud ega olnud niisuguse muusika armastaja ka praegugi, aga vahetevahel lihtsalt tuli tuju midagi teistsugust kuulata. Osvald ei teadnud isegi miks see niimoodi oli. André Rieu plaat oli üks neist vähestest tõsise muusika plaatidest mis tal oli ja mida ta vahel harva ka kuulas. Osvald sättis kõrvaklapid paremini pähe, toetus mugavalt tooli seljatoele ning sirutas oma koivad välja. Ta oli päevatööst natukene väsinud ja nüüd tahtis ta lihtsalt muusikat kuulata ning veidi “molutada”. Kui Elle-Mai tappis oma stressi teleri ees, siis Osvaldil oli selleks otstarbeks arvuti. Õigemini Internet, arvuti ja üsna tihti ka muusika. Stressi tuli tappa kui lutikat, sest see raip puges igal võimalikul moel hinge ja imes pidevalt kõige helgemaid hetki niigi hallivõitu päevast. Mees sulges silmad ja laskis helidel kõrvaklappides voolata. Mitte liiga kõvasti kuid siiski nii, et välised helid ei saanuks kõrvu tungida ega muusikamõnu häirida.

Ta ei saanud kuigi kaua niimoodi mõnuleda kui vöö küljes rippuvas kotis hakkas mobiiltelefon värisema.

“Keda paganat nüüd veel?” pahandas Osvald ja lükkas telefoniga ühe kõrvaklapi ettevaatlikult kukla poole – lükkad julgemini, siis kukuvad kõrvaklapid kolaki! hoopis peast ära!

“Osvald, kuule!” Victori hääl oli selgelt rõõmus, “Tead, nii kui me sealt viiekümne neljandast ära tulime, nii oli politsei ka kohe jaol!”

“Kust need siis nii äkki välja ilmusid?” imestas Osvald.

“Ei tea. Võib-olla vaid juhus, aga ma mõtlen, et nad tulid väga, väga sobival ajal.”

“Arvad, et kaks matsu korraga, meie ja politsei, panevad selle pesemata proua tegutsema? Usud sa tõesti, et ta enam ei pane oma muusikakeskust täiel võimsusel hüürgama?”

“Usun küll! Seadused peavad ju kehtima kõigi jaoks ühtemoodi!”

“Sitta nad kõigi jaoks ühtemoodi kehtivad!” muigas Osvald. “Mida rohkem on mehel raha taskus seda vähem loevad talle meie seadused!”

“Kui sul on õigus siis peab see just naine seadusi täitma. Temal ju raha ei ole!” Victor oli optimistlik.

“Raha pole, aga see-eest on häbematust küllaga!” arvas Osvald, “Mölakasti paneb ehk mõneks ajaks küll kinni aga… Oma võlga ta maksma ei hakka!”

“Selle raha ta peab leidma! Kas või jupphaaval, aga peab leidma!” oli Victor kindel ja lisas siis vabadavalt: “Ega ma muud ei tahtnudki sulle ütelda kui vaid seda, et me käisime selles korteris õigel ajal, just enne politseid!”

“No-jah! Mine tea milleks see hea oli!”

“Oli, oli hea! Küll sa näed!” kinnitas Victor rõõmsalt ja lõpetas kõne.

“See mees muretseb küll asjade käigu üle rohkem kui see tema tervisele kasulik oleks.” mõtles Osvald. Ta sulges silmad, nõjatus uuesti tooli seljatoele ja sättis kõrvaklapid mugavamini pähe – arvutisse pandud plaat tuli ju lõpuni kuulata! Olgugi, et muusika oli üle keskmise hea ja vajanuks süvenemist, keerlesid tema mõtted nüüd juba korteriühistu probleemide ümber. Osvald noris mõnikord Victori kallal, et see ei saa minutikski oma isiklikke mõtteid mõelda, ikka on tal mingi ühistu jama peas. Justkui oleks mingi maailmaparandaja ning temast sõltuks kõik nii siin ilmas kui ka korteriühistus. Paraku ei olnud ta ise targem sugugi. Ikka ja jälle pidi ta mõtlema korteriühistu juhatuse esimehe vahetamise peale, mis sellest, et see asi juba peaaegu poole aasta vanune oli.

Victor oli südamehaiguse pärast invaliidsusgrupi peal kuid käis ikka veel kusagil tööl. Ju siis oli pensionist talle vähe ja tervis ikka niivõrd hea, et lubas natukene liigutada. Pool aastat tagasi võttis ta oma peale veel ka korteriühistu juhatuse esimehe kohused. Eelmise esimehega, Olgaga, oli tükk tegemist enne kui temast lahti saadi. See jäärapäine ja lausa lollilt kange naine oli hakanud arvama, et tema on kõige targem ning igas asjas kompetentseim inimene korteriühistu juhatuses. Ja nii juhtuski, et ta ei tahtnud enam juhatuse liikmeile anda aru rahade liikumisest ning tahtis võtta ning võttiski otsuseid vastu ainuisikuliselt. Olga ei arvestanud viimasel ajal ka enam juhatuse liikmete arvamusega ega täitnud juhatuse otsuseid. Kuna korteriühistu põhikirja järgi vastutas iga juhatuse liige oma varaga ühistule tekitatud kahju eest, siis hääletasid närvilisteks muutunud juhatuse liikmed möödunud aasta viimasel juhatuse istungil Olga esimehe kohustest vabaks ja tema asemele valiti Victor. Olgale see muidugi ei meeldinud ja olgugi, et põhikirja järgi võis juhatuse esimehe valida juhatus ja juhatus võis ta ka maha võtta, vaidlustas selle otsuse. Osvald kahtlustas siin Olga materjaalseid huvisi kuid ta ei saanud midagi tõestada. Ta uskus kaljukindlalt, et kuna Olga tellis majja santehnilisi töid tegema kõige kallima kohaliku firma, siis sai ta selle eest iga tehtud töö pealt mingisuguse protsendi. Juhatuse liikmete nõudmise peale korraldada iga töö jaoks odavaima töövõtja leidmiseks konkurss, Olga vaid vilistas. Just need asjad – konkursist keeldumine, ühe firma pidev eelistamine ning küünte ja hammastega korteriühistu juhatuse esimehe ametipostist kinni hoidmine olidki põhjuseks miks Osvald üldkoosolekul avalikult ütles, et tema ei usalda Olgat ning selgitas ka miks ta ei usalda. Osvaldi sõnavõtt aitas nii mõnelgi korteriühistu liikmel olukorras orienteeruda ning sai määravaks kinnitamaks juhatuse otsust Olga ametist maha võtta.

Ja nüüd vedas korteriühistu juhatuse tööd Victor. Tema madal hääl sobis kokku nii tema koguga kui ka üsnagi robustse näoga. Tundus, et Suur Looja ei olnud tema juures eriti vaevunud välise ilu peale oma väärtuslikku aega kulutama, küll aga sisemise peale. Kõigele vaatamata nägi Victor välja üsnagi soliidne ning esinduslik. Tema suureks plussiks oli see, et ta oli kunagi töötanud mingis tehases peamehaanikuna ja seetõttu oskas orienteeruda nii santehnilistes probleemides kui ka keskkütte süsteemides. Kuivõrd maja veetorustik oli juba ammu amortiseerunud siis oli just tema õige mees õigel kohal.

“Noh, paps, molutad vä?” pesamuna, Osvaldi hiljaaegu passi kätte saanud poeg, tõmbas tal ühe kõrvaklapi peast veidi eemale. “Tshau!”

“Tere, tere!” Osvald sättis end tooli peal veidi teise asendisse ja küsis: “Koolipäev jälle läbi ja? Kuidas läks?”

“Läks kah! Kuidagi…”

“Miks kuidagi?”

“Mitte nii hästi kui sina tahad ega ka mitte nii halvasti jälle kui sa võib-olla arvad.” seletas Hellur ja küsis: “Aga kuidas sinul töö juures läks?”

“Kah niimoodi – kuidagi.” muigas Osvald. See “kuidas läks” küsimine oli nende peaaegu igaõhtune rituaal. Olgugi, et vastused olid ette teada ja vahel harva oli kuulda ka midagi muud, küsisid nad pojaga üksteiselt ikka käekäigu kohta. Polnud ja mõtet pojale seletada või ümber jutustada oma igapäevaseid töömuresid ning arvatavasti ei soovinud ka tema samal põhjusel oma isale koolielu seiku ette kanda. Siiski pidi Osvald poja kiituseks ütlema, et kui tal ikka mingit nõu oli vaja, siis ta ka tuli ja küsis kas ema või siis isa käest. Iseasi oli muidugi see kui palju ta vanemate nõuandeid või õpetusi kuulda võttis.

Poiss oli lasknud enda ühte kõrva panna kõrvarõnga ja nüüd kekutas sellega ringi. Osvaldi arvates võis ainult aborigeen või mõni neeger omale rõngaid kõrvadesse panna. Tsiviliseeritud inimesele niisugused asjad ei sobinud. Meestele eriti.

“Vist jälle üks järjekordselt äge julla…” mõtles Osvald kui ta oma tuppa mineva poja kõrvas tolknevat rõngast vaatas. Sportlik ja muidu päris mõistlik poiss, aga Osvaldi arvates natukene ema poolt ära hellitatud. Suitsumees ta kindlasti polnud, sest suitsu lõhna oleks Osvald kohe ära tundnud aga napsu kohta ei saanud ta midagi kindlalt ütelda – olid ju Osvaldil endalgi õllelõhnad teinekord juures. Mine ja nuusuta siis poissi…

Osvald otsustas kiiresti Internetti minna ja oma postkasti vaadata sest väga hästi võis koju tulnud poeg liini oma arvutiga okupeerida. Sellisel juhul poleks niipea lootustki Internetti saada sest Osvaldil oli ikka veel kahe arvuti vaheline side häälestamata ning seetõttu sai korraga Internetis olla vaid üks arvuti. Tavaliselt see kes esimesena jõudis.

“Peaksin “kodunetworgi” ikka lõpuks paika panema. Saaksime arvutitega ühel ajal Internetti kasutada.” mõtles Osvald kui tema arvutisse sopsasid sisse kolm kirja – Rootsist, Soomest ja USAst. “Kaua me ikka niimoodi teineteise järel ootame.”

“Näe! Elle-Mai, mulle tuli täna tervelt kolm kirja!” Osvald pöördus rõõmsalt oma naise poole. “Tahad, ma loen mõned huvitavamad kohad sulle?”

Naine ei teinud kuulmagi sest ta magas lõuani tõmmatud teki all nagu väsinud inimene ikka. Elle-Mail oli kombeks tõmmata alati omale õhukene tekk peale kui diivanile pikali heitis ja telerit vaatama hakkas. Nüüd ta siis nohises teki all, teleripult peos ja polnud tema asigi, et teleris jooksis mingi väga huvitav seriaal. Ja mis sellest, et seal lubas keegi kellegi pärandusest täiesti ilma jätta ning muuta oma otsust vaid siis kui see keegi jälle abielluks kellegi kolmandaga kes teda ei armasta…

Helluri toast hakkas valju tümpsu kostma ja see lubas arvata, et peagi okupeeritakse ka Internet.

“Olgu-s-sss… Las ta siis tukub kui tahab.” mõtles Osvald silmanurgast naise poole piiludes ja hakkas kahe käega kiiresti teksti trükkima – tal oli kombeks saabunud kirjadele kohe vastata. Ja ei olegi üldse meeste asi oma sõbrantside kirju naisele ette lugeda vaid mehed peaksid hoopis tegelema tähtsamate asjadega nagu Iraagi sõda või vaatama kes kõlbab millisesse riiki presidendiks. Lõdvalt.