Читать книгу Läbi räga - Jüri V. Grauberg - Страница 1

Jaanus Bierbrauer, veidi kongis ninaga blond poiss, tahtis hullumoodi kooli minna. Kui kaks vanemat venda, Ruudi ja Paul, omavahel kooliasjadest rääkisid, oli poiss alati kikkis kõrvul pealt kuulamas. Mis sellest, et vennad pahatihti heldelt võmmusid jagasid. Jaanus ei jõudnud ära oodata, millal see sügis lõpuks tuleb. Augustis pidi poiss saama seitsme aastaseks ja siis, kohe, järgmisel kuul sai kooli mina. Vähemalt niimoodi oli talle asja seletatud.

Koolikott ja kummikud osteti poisile poest juba kevadel ära. Kummikuid oli vaja sellepärast, et tee, mida mööda Jaanuse kodunt suure maantee peale sai, oli vihmaste ilmadega alalõpmata porine ja kevadise suurvee ajal kohati isegi sügava vee all. Nii sügava, et ainsaks edasipääsemise võimaluseks jäi teeäärne kiviaed mille sammaldunud kividest hari vaevu veest välja ulatus. Vanemad vennad olid Jaanusele mitmeid kordi üsna värvikirevalt rääkinud sellest, kuidas nemad olid kartmatult marssinud mööda kiviaeda, kahel pool lainetamas sügav ja jääkülm vesi. Kui sügav see vesi kevadeti ikkagi oli, seda Jaanus ei teadnud, kuid lootis selle koolis käima hakates välja uurida.

Ostetud koolikott oli presendist, pannalde ja nahast rihmadega. Eriti meeldisid Jaanusele pandlad, sest need olid niisugused, uhked ja läikivad. Kooliriided õmbles ema poisile valmis juba siis, kui porine kevadine lumi marjapõõsaste all viimaseid päevi mööda saatis. Pruuni pesusametit poes oli, ja ka ilusad, läikivad nööbid olid Bierbraueri Alicele rahakoti järgi. Kui ülikond ka samast riidest vöö sai, oli Jaanus kooliriiete üle väga uhke. Kaarel, Jaanuse isa, ostis talle poest halliruudulise sonimütsi. See oli poisile küll natukene suur, kuid ema pani mütsi serva vahele mitmekordse ajalehepaberi riba, ning müts jäi pähe pidama. Kooliraamatud sai Jaanus kätte juba augustikuu alguses ja ta sirvis neid ühtelugu lihtsalt niisama, uudishimust. Lugeda poiss ju veel ei osanud.

"Küll sa koolis õpid!" lohutasid Jaanust vanemad Bierbrauerid.

Mitu korda võttis poiss riiulilt uued kooliraamatud, toppis koolikotti ja siis, koolikott seljas, ning uus soni peas, marssis uhkelt hooviväravast välja. Minna ei olnud tegelikult kuhugi, kuid hea oli seista maja taga oleval väikesel künkal, Liivatee mäel, ja kujutleda kuidas ta hakkab siit hommikuti, uus koolikott seljas, koos teiste lastega mööda liivast teed kooli minema

Vennad, Jaanusest erinevalt brünetid poisid, narrisid teda koolikotiga ringi käimise pärast, kuid hiljem tüdinesid ja jätsid noorema venna rahule. Neil oli muudki teha. Ruudi oli kevadel lõpetanud Mallangi koolis seitse klassi ja tahtis minna linna, tööstuskooli õppima. Tahtmine oli, isegi kasvu oli, sest Ruudi oli jässakas ning tugev poiss, kuid vanus ei andnud mõõtu välja ja nii pidi ta ühe aasta kodus ootama, et siis järgmisel aastal "truda" munder selga tõmmata. Paulil, kes oli oma vanemast vennast pikem, kuid haprama kehaga, tuli Mallangi koolis veel üks aasta pinki nühkida, ja siis oli ka tema vaba mees. Paul soovis samuti maalt ära minna ja linnas ametit õppida, sest kolhoos… Kolhoos oli koht kust iga vähegi mõtlev noor inimene püüdis esimesel võimalusel sääred teha. Külarahvas pidas Mallangi 7–kl. Kooli lõpetanud, kuid kolhoosi tööle jäänud lapsi saamatuteks ja laiskadeks. Niisugusteks kes ei taha ega viitsi parema elu, linnaelu peale saada.

Endise Korsani talu pesamunal, Rital, ümaral ja tumedapealisel tüdrukutirtsul, oli kooli minekuni veel kaks aastat aega. Jaanus isegi uhkustas tema ees, et mida sina tita ka koolist tead!

Võttis aega, mis võttis, kuid lõpuks ta siiski tuli, see kauaoodatud esimene koolipäev. Paul võttis noorema venna käekõrvale ja Jaanuse aastatepikkune koolitee algas. Poisil oli uus ülikond seljas, soni peas ja uued kingad jalas. Need küll natukene loksusid, kuid ema pani paberit kinga ninasse ja ütles:

"Ei sellest pole midagi… Pea sa poja ei kasva!"

Ilm oli ilus, metsad kollasekirjud ja telefonitraadid vilistavaid kuldnokki täis. Päike paistis veel suvesoojalt ja Jaanusel pea muudkui higistas. Poiss mütsi siiski ära ei raatsinud võtta, olgugi, et Paul sõbralikult soovitas:

"Jannu, võta parem müts peast ära, muidu lähevad sul veel ajud soojaga pehmeks! Siis ei ole sul lootustki helgele tulevikule, mida õpsid meile lubavad…"

Helgest tulevikust ei teadnud Jaanus veel midagi, temal oli teine mure – sonimütsi alt higi muudkui nirises ja nirises mööda laupa alla, ning poisil oli tegemist, et ülikonnakäisega pühkides oma nägu kuivana hoida.

Kool asus keset suurt ja ilusat parki ehitatud Mallangi mõisas. Mõisahoone taga, pargi kaugemas servas vonkles Mallangi allikatest alguse saanud jõgi, mille pargipoolselt kaldalt paistis Mallangi vesiveski. Sinna oli nüüdseks loomadele söödakriiti tootev tsehh sisse ehitatud ja selle ees väikene veskijärv veel vaid silmarõõmuks – keegi ei mäletanudki õieti enam millal selles veskis viimati jahu jahvatati..

Koolimaja ees jooksid mitu suuremat poissi vendadele vastu ja hüüdsid:

"Kakid tulid, Kakid tulid!"

Üks suurte kõrvadega poiss tuli Jaanuse juurde, võttis tal valusasti ninast kinni ja ütles imestunult:

"Näe, väike Kaki tuli ka kooli!"

"No-noh! Kõnni minema!" Paul tõukas ninapigistaja eemale.

Jaanus mõtles hirmuga, et nüüd antakse neile peksa, sest vanemad vennad olid tihtilugu rääkinud sellest kuidas nad olid koolis teiste poistega kakelnud. Midagi niisugust siiski ei juhtunud. Pauli käest küsiti hoopis, et kas ta on, kevadel lubatud, kaheraudse susspüssi ikka valmis teinud?

"Muidugi tegin! Ma olen temaga juba mitmed korrad paugutanudki!" uhkustas Suur Kaki, nagu Pauli nüüd hüüdma hakati. Tõe huvides peab kohe lisama, et nimetus "Väike Kaki" ei jäänud Jaanusele millegipärast külge ja varsti unustati hoopis.

Koolikell helises peagi ja Paul viis Jaanuse koolimaja siseruumidesse. Väikemees ei olnud seal kunagi käinud ja seetõttu oli kõik väga huvitav. Mööda laia puutreppi mindi üles mõisa teise korruse suurde saali. Keset saali oli pandud kaks rida pikki pinke. Nende vastu, mõne meetri kaugusele, oli asetatud punase riidega kaetud laud ja selle taga mõned toolid. Veidi kaugemal toolide taga, saali seina ääres, seisid kahel vineerist postamendil Lenini ja Stalini kipsist rinnakujud. Need postamendid tundis Jaanus kohe ära, sest need olid tema isa tehtud. Esimesele pingireale pandi istuma uue esimese klassi lapsed, teisele nende vanemad. Pinkide taha rivistusid klasside kaupa ülejäänud Mallangi kooli õpilased. Siis tuli punase riidega laua taha üks range ilmega naine, kelles Jaanus kooli direktori ära tundis ja see hakkas midagi rääkima.

Jaanus vaatas vargsi ringi, uuris enda kõrval istuvaid tüdrukuid ja poisse. Päris otsa ta kellelegi küll ei julgenud vaadata, kuid niimoodi silmanurgast oli ikkagi huvitav piiluda. Piilus, kuni poisi tähelepanu köitis tumedate juustega, väikene, lumivalges kleidis tüdruk. Ta tuli kusagilt tagantpoolt, mööda saali seina äärt pikkamööda punase riidega kaetud laua poole. Tüdrukul olid jalas valged kingad ja ta tuli nii vaikselt, kuidagi hõljuvalt ning Jaanus mõtles, et see ongi ingel. Nii ilusat ja puhast tüdrukut ei olnud poiss enne näinud. Rita ja paar samaealist naabritüdrukut olid alailma porised ning tatised. See tüdruk oli millegipärast puhas. Oli mille üle mõelda ja koolidirektori vajalikud, nõukogude kooliõpilasele nii vajalikud sõnad, läksid poisi kõrvust mööda. See oli esimene, kuid kahjuks mitte viimane kord, kui Jaanus tüdruku pärast siin patuses ilmas kõik unustas.

"Täiesti isasse!" ütlesid aastaid hiljem Mallangi küla teadjamad inimesed Korsani talu noorema poja kohta. "Bierbraueri Kaarel läks samuti kohe tuuri, kui mõnda kenamat naist nägi!"

Ingel tuli pikkamööda esimese pingireani, seisatas ja jooksis siis kingade plaginal kuhugi tahapoole. Peale seda jõudis koolidirektori jutt ka lõpuks Jaanuse kõrvu:

"…olema tublid kommunismiehitajad, ausad, ustavad meie kallile parteile ja järgima Lenini ja Stalini õpetusi. Õpilased peavad väsimatult omandama teadmisi, olema viisakad ja austama vanemaid inimesi. Kooliõpilane ei tohi suitsetada ega juua…"

Hiljem ütles Paul Jaanusele, et direktor oli siis talle karmilt otsa vaadanud, kui ta joomisest rääkis ja, et kindlasti oli see öeldud varrude pärast.

Jah. Kooli direktoril oli kindlasti põhjust niimoodi ütelda.

Möödunud suvel oli Korsanil peetud pere pesamuna, Rita, varrusid. Hiljaks olid need ju jäänud, kuid isa, Kaarel Bierbrauer, ehk Korsani Kaarel, nagu rahvas teda kutsus, istus metsavendade aitamise pärast vangis ja varrusid ei tahtnud ema, Alice, enne tema vabanemist pidada.

Metsavendadega oli olnud asi nii, et ükskord pimedal sügisööl kolistatud Korsani akende taga ja nõutud ukse lahti tegemist. Kuna kolistajad ähvardanud aknad sisse lüüa ja maja takkapihta ka põlema panna, kui ust ei avata, siis läinud Kaarel ja teinud lõpuks ukse lahti. Sisse tulnud püssidega mehed, võtnud Kaarlil rinnust kinni ning ähvardanud teda kohe maha lasta kui punaarmeelase ja Stalini sabaraku. Kui aga Kaarel neid suurde taluküüni laseb ja veidi ka heinu annab, kui vaja, siis seekord veel ehk ei lasta. Bierbrauer pannudki siis laterna põlema ja koos mindud välja. Küüni aetud mitukümmend mullikat ja hakatud seal kohe neid ka veristama. Kaarel jäetud niikauaks pantvangiks. Paari-kolme tunni pärast olnud juba hulk loomi küüni aampalkide küljes rippumas, nende nahad küüni nurgas hunnikus.

Varavalges jõudnud kohale julgeoleku mehed, keda rahvas vana harjumuse järgi ikka veel NKVD-lasteks hüüdis. Mullikate jäljed sügiseses poris olid ju jälitajaile väga head teenäitajad. Ootamatult tabatud metsavennad ei olevat suutnud ülekaalukale vastasele tõsist vastupanu osutada ja neid sunnitud relvi maha panema. Pauku siiski tehtud ja nii mõnegi mehe ihu tulnud valge sidemega ehtida. Koos metsavendadega viidud ära muidugi ka Kaarel Bierbrauer. Teda päästnud suuremast karistusest vaid see, et tal ei olnud relva, et ta oli endine punaarmeelane, ja mis peamine – metsavendade pealik, keegi Pats, ütelnud ülekuulamisel Bierbraueri kohta, et see mees ei ole tema meeste hulgast. Selle mehega muud pistmist ei ole olnud, kui see, et käskisime tal mullikad enda küüni lasta. Neli aastat saanud Bierbrauer ikkagi ja istunud selle aja vangilaagris kellast kellani ära.

Korsani Kaarel veristas kevadise vasika, ajas viljast puskarit, tegi laari õlut ja olidki peamised söögid – joogid olemas. Puskar tuli igaks juhuks ära peita, ning Kaarel kaevaski aeda, marjapõõsaste vahele sügava augu ja pani sinna sisse vana, katkise malmpaja. Ladus siis patta korralikult, pudel pudeli peale, kogu äsjaaetud puskaritagavara. Kattis paja lauajuppidega, millele saputas maskeerimiseks peale natukene mulda ja muud sodi ning paha oligi võõra silma eest peidetud. Puskart ei tohtinud ju ajada ja selle eest pandi isegi vangi, kuid vaatamata sellele oli pea igas peres oma puskariaparaat. Ja ega siis niisugust head ning vajalikku aparaati niisama roostetada lastud! Pealegi oli puskar kolhoosi traktoristide ja muude masinameeste jaoks peamine maksevahend.

Pidupäeval söödi, joodi ja muidugi lauldi. Peale seda, kui koju kutsutud kirikuõpetaja oli Rita ristinud, tehti maja trepi ees pidulistest pilti. Jaanus pandi jälle, ja nagu alati, sellistel puhkudel, Margiti kõrvale istuma. See Jaanusest aasta vanem naabritüdruk oli igavene itsitaja ja poiss ei sallinud teda kohe sugugi. Kuid teha ei olnud midagi, niisugune oli tüdruku ema soov. Margiti ema oli sügavalt usklik inimene ja kui naabritüdruk itsitamise kõrvalt veidi aega sai, rääkis ta jumalast. Jaanus jumalat ei uskunud. Ta ei olnud jumalat oma silmaga näinud, sellepärast. Poisile oli rohkem meelejärele rakulkad ja susspüssid. Neid sai näha ja katsuda, nad olid olemas, mitte nii, nagu naabriplika ema jumal, kellest polnud õhkagi näha.

Peale pildistamist mindi jälle laudade taha sööma, laulma ja lorijutte rääkima. Seltskonnas oli nii mõnigi lõuapoolik, ja ega Bierbraueri Kaarel ka suu peale kukkunud mees ei olnud. Nii mõnegi naisi häbelikult isitama ajava lorijutu rääkija oli just tema.

Lapsed, kes olid kõhu juba täis söönud, läksid põllukividest ehitatud talulauda taha värskelt niidetud heinamaale ja hakkasid seal palli mängima. Keset kõige põnevamat pallimängu hakkas äkki metsast imelikke hääli kostma. Ja mis välja tuli! Ruudi ja Paul ning veel üks paksukene naabripoiss olid marjaaeda peidetud puskarivaru üles leidnud ja sealt ühe pudeli pihta pannud. Muidugi sellele kohe ka nigela lõpu teinud. Siis, töö tehtud, hakanud nad kolmekesi, igaüks oma põõsa alla kükitades, päeva kirja panema. Üks neist oli kukkunud tagurpidi oma hunniku sisse. Teised kaks olid seda nähes naerma hakanud ja käinud sama teed. Pallimängijad nägid neid õnnetuid siis, kui nad omi paljaid tagumikke suure naeru ja vandumisega vastu heinamaad nühkisid. Peale seda suurt ning vajalikku tegevust jäid Ruudi ja naabripoiss kaelakuti magama sinnasamasse, niidetud heinamaa peale. Paul arvas millegipärast veel ühe pudeli vajaliku olevat ja uimerdas marjaaeda. Seal puskaripudelit noolides jäi poiss emale vahele, ja kuna Paul oli näost lubivalge, ning seisis vaevalt püsti, viidi ta kohe magama. Üht-teist sellest nägi ka varrudel olnud kooli direktor ja sellepärast siis ka tema niisugused sõnad esimesel koolipäeval.

Peale aktust mindi klassidesse. Jaanuse klassijuhataja oli poisi arvates imekaunis, kuldsete, õlgadeni ulatuvate lokkidega, nooruke ja naerusuine piiga. Jaanus oli alguses natukene ärevil sest Pauli ei olnud ta peale aktuse algust näinud ja ümberringi istusid vaid võõrad lapsed. Nooruke õpetaja oma lahke ja lõbusa olemisega hajutas siiski õige ruttu kõik Jaanuse hirmud.

Mõni aasta hiljem sai Jaanus teada, et sel ajal kui kaunis klassijuhataja lastega lõbusalt vestles, istus tema abikaasa Novosibirski lähedal vangilaagris. See blond piiga oli eelmisel aastal lõpetanud Pedagoogilise Instituudi ja suunatud Mallangi kooli õpetajaks. Tallinas autojuhina töötanud peig tuli talle järele ning asus tööle Mallangi kolhoosi. Kohe peale pulmi sõitis värske abielumees linna oma asjadele järele. Liiva raudteejaamas vaatas ta rongi oodates liiga palju pudelisse ja kogemata ka ooteruumi seinalt rippunud Rahvaste Isa pilti. Hea inimesena võtnud noormees Jossif Stalini pildi seinalt maha, pühkinud taskurätikuga tolmust puhtaks ning pannud enda kõrvale pingile ja küsinud:

“Joss, tahad ka klõmakat?”

Selle tembu eest sai ta viisteist aastat ja Mallangi inimesed ei kuulnud temast enam kunagi midagi.

Blond klassijuhataja pidi peale mehe arreteerimist õpetajaametiga mõneks ajaks hüvasti jätma ja töötas terve talve kolhoosis raamatupidajana, kuid sel õppeaastal, kui Bierbrauerite noorim poeg kooli läks, oli ta jälle õpetajaametis tagasi. Võib-olla oli see ka tema heatujulisuse põhjuseks.

Samas klassiruumis oli koos esimene ja kolmas klass. Klassi ühes viimases pingis istus kaks suurt poissi. Nad hüüdsid kogu aeg õpetajale vahele, kuid see ei teinud neist algul väljagi. Õpetaja rääkis esimese klassi lastele viisakusest. Rääkis sellest, et poisid ei tohi vahetunnis tüdrukuid jalust maha joosta, sellest, et poisid peavad tervitades mütsi kergitama.

"Kui ma tõstan mütsi teretades peast ära, mis mulle siis sinna sisse pannakse? Kas rubla raha, või oina munad?" küsis üks neist suurtest poistest.

"Mine klassist välja! Kohe!" ilus õpetaja oli Jaanuse arvates ka vihasena kaunis.

Enne, kui korrarikkuja läks, pani ta suitsu põlema ja kõndis siis, käed taskus, klassist välja.

Sellest poisist veel nii palju, et peagi visati ta Mallangi koolist välja. Mõni kuu hiljem tuli ta end koolimajja näitama, tööstuskooli vorm seljas. Sel ajal kandsid "trudakooli" poisid läikivate nööpidega musti sineleid, uhkeldasid vormimütsi ja vöörihmaga, millel neljakandiline, läikiv pannal. Mallangi kooli poisid vaatasid kadedalt seda, nende arvates, uhket vormi ja ütlesid õhates:

"Vot, kus alles mees!"

Õpetaja küsis lastelt ka seda, mida keegi neist oskab.

Jaanus kogus julgust ja hõikas:

"Mina, mina oskan puid lõhkuda ja rattaga sõita!"

"Tubli, tubli! Mis su nimi on?"

"Jaanus… Bierbrauer!"

"Bierbrauer?" kordas ilus õpetaja Jaanuse perekonnanime ja küsis siis naeratades: "Jaanus, kas sa tähti ka juba tunned?"

"Ema… Ema ütles, et küll koolis õpib…" pobises poiss endale nina alla. Jaanus mõnda tähte küll juba tundis, kuid tasus siis sellega uhkustada?

Õpetaja küsis lastelt veel üht-teist ja sellega esimene koolipäev ka lõppes. Esimese klassi lapsed lasti koju, suurematel venis esimene koolipäev millegipärast veidi pikemaks.

Summas hakati kodupoole minema. Tehti arglikke jutukatseid. Üks elavaloomuline poiss, kelle nimi oli Saul, nagu Jaanus hiljem teada sai, õpetas klassiõdedele-vendadele ühte salmi:

Saul, nöbininaga ja siia-sinna vilavate silmadega räämas poiss, hoiatas tõsimeeli:

"Õpetaja küsib homme kindlasti seda salmi ja kes ei tea, saab kahe ja jääb peale tunde õppima!"

Millegipärast jäi Sauli õpetatud salm peaaegu kõigile kohe meelde, olgugi, et ei teatud, kes või mis need semidorid on.

Jaanuse imestuseks ei küsinud õpetaja Sauli salmi ei järgmisel päeval, ega ka kunagi hiljem mitte kelleltki.

Aegamööda, kuidas Jaanus enda klassikaaslasi tundma õppis, sai talle selgeks, et see oli üks Sauli süütumaid vempe. Selle poisi kooliaastatesse mahtus nii süütuid vempe, kui ka tõelisi pätitegusi. Elavaloomuline ja kasvatamatu, nagu ta oli.