Читать книгу Läbi räga - Jüri V. Grauberg - Страница 5

Aeg läks ja kevad võttis üha rohkem võimust. Jaanuse kooliaasta sai läbi. Poiss tuli ühel päeval koolist tunnistusega koju ja hüüdis juba õueväravalt trepil seisvale emale:

"Mina olen nüüd juba teise klassi õpilane!"

Korsani Alice ainult naeratas poja jutu peale ja ütles:

"Toh-oh! Võta nüüd korv ja tule aita mul seale rohtu kitkuda!"

Jaanus oli arvanud, et ema on esimese klassi lõpetamise puhul sama rõõmus kui tema isegi, aga poisi üllatuseks olid seale söögi valmistamise mured emale suuremad kui temale esimese klassi lõpetamise rõõm. Poiss läks tujutult tuppa ja hakkas kooliriideid seljast ära võtma. Siga tahtis süüa ja ega emal ei olnud kombeks käsku korrata.

Ruudi uuris pikemat aega juba ajalehtedest linnakoolide kuulutusi. Tal oli ikka kindel plaan minna tööstuskooli õppima. Sealt anti ilus munder ja kolhoosist sai ka minema. Paul valmistus samal ajal usinasti seitsmenda klassi lõpueksamiteks. Seitsmes klass oli Mallangi koolis viimane ja see tuli "korralikult ära lõpetada", nii nagu Kaarlile meeldis lastele ühtelugu meelde tuletada.

Seda, et kooli lõpueksamiteks valmistumise hulka ka muu kuulus, sai Jaanusele selgeks siis, kui kooli direktor tuli Korsanile Pauli peale kaebama. Paul olevat koolimaja taga, suurte pargipuude all koos teiste poistega susspüssi lasknud! Muidugi päris Bierbrauer peale direktori lahkumist pojalt kohe aru ja käskis susspüssi kiiremas korras ära anda. Jaanus teadis, et vennal oli neid mitu tükki. Isegi kahe- ja kolmeraudseid. Kui ikka kolmeraudsel said kõik tikud põlema tõmmatud, siis käis algul susspüssi peal väikene tulemöll ja siis kõlasid kolm raksatust järgemööda. Mõnikord isegi peaaegu ühekorraga. See oli väga vägev vaatepilt ja Paul oli omasuguste hulgas tehtud mees. Jaanus mõtles kahetsustundega, et vend peab nüüd oma vägeva kolmeraudse isale ära andma. Poiss hellitas südames salajast lootust see ilus riistapuu kunagi endale saada. Jaanus vaatas nukralt, kuidas vend ronis kribinal-krabinal õues kasvava suure kase otsa ja koukis seal ühe koldnoka puuri seest välja susspüssi. Oma suureks rõõmuks nägi Jaanus, et vend ei kavatsenudki isale uhket kolmeraudset susspüssi ära anda, vaid hoopis ühte vana logu, millega ta polnud enam ammuilma pauku teinud! Paulil oli susspüsse õige mitu ja ühest nirumast ilmajäämine polnud tema jaoks veel mingi õnnetus. Poiss tuli puu otsast vagura näoga alla ja viis linnupuurist võetud vana tulenuia isa kätte. See muidugi uuris poja susspüssi tähelepanelikult ja siis äkki käratas:

"Sihukese kuradi risuga teed sa pauku? Kas sul paremat susspüssi ei ole?! Tahad endal silmad puruks lasta? Võta kohe püksid maha! Ma sulle kuradile ehitan!"

Paul ei jäänud isa "ehitamist" muidugi ootama ja pages ummisjalu ümber lauda otsas oleva seaaia joostes, metsa. Kaarel tegi mõne loiu jooksusammu pojale järele, kuid nähes, kui ruttu vahemaa nende vahel kasvas, jättis asja katki. Seda, et isa väga vihane oli, sai Jaanus aru tema oimu kohal mustade ja lokkis juuste piiril tukslevast jämedast veresoonest. See, muidu peaaegu tähelepandamatu veresoon, ilmus alati siis nähtavale, kui isa vihaseks sai.

Kaarel Bierbrauer oli pikk, kõrgete oimukohtadega ja veidi kongis ninaga mees. Ta mängis viiulit ja oli pidudel alati seltskonna hing. Kaarlile meeldis tantsida ja tihti kahemõttelisi lorijutte rääkida, tundes mõnu sündsuse ja labasuse piiril balansseerimisest. Kaarel, üks Korsani talu kahest perepojast, keda rahvas Korsani Kaarliks kutsus, ei seganud end poliitikasse. Temale, kui Punaarmee poolel sõdinud mehele, poleks midagi maksnud parteisse astuda ja kohaliku kolhoosi etteotsa asuda. Nii mõnigi mees Eestimaal oli niimoodi teinud ja mõnedki neist agaratest olid metsavendade poolt mullatoidule saadetud. Kaarel elas lõbusamat elu. Tema ei sidunud end kolhoosiga, vaid, kui ta oli kohe peale sõja lõppu ühe aasta Vekke algkoolis kehalise kasvatuse õpetaja ametit proovinud, võttis labida kätte ja vihtus suviti maanteede äärde kraave kaevata. Paar-kolm korda nädalas käis ta Mallangi rahvamajas näitemängu proovidel. Korsani Kaarel oli aktiivne isetegevuslane, nagu siis oli kombeks ütelda. Ka sel õhtul, kui Paul "ehitamise" eest metsa pages, plaanis ta jälle rahvamajja minekut. Võib-olla see Pauli kindlast nahatäiest päästiski.

Mõne aja pärast, kui isa oli rahvamajja läinud ja vanemad vennad kuhugile ära kadunud, otsustas Jaanus kase otsa ronida ja Pauli ilusat kolmeraudset lähemalt uurida. Ta sai just venna imeriista katkisest kuldnokapuurist välja kougitud ning seda uurima hakata, kui nägi jalgrattaga kase alla sõitnud musta pintsaku ja heledate pükstega meest. See pani sõiduriista puu najale ja läks siis aiaväravat aeglaselt lahti tehes, pikkamööda maja ukse poole. Muri oli jälle valvurikohustused ära unustanud, nagu ikka, ning küla peale tähtsaid koeraasju ajama sörkinud ja nii ei näinud võõra tulekut peale Jaanuse keegi. Poiss tahtis just puu otsast alla tulla ja ema otsima minna, kuid juba nägi ta ema koos selle võõra mehega maja trepi peal seismas. Millest nad seal rääkisid, Jaanus ei kuulnud, kuid rõõmus see jutt ei paistnud just olema, sest ema tegi põllenurgaga mitu korda asja silmade juurde. Lõpuks hakkas külaline ära minema ja nad tulid koos kase juurde.

"Ma tean ju küll, et Kaarel kurameerib sinu naisega, kuid ma ei saa sinna midagi teha. Mitte midagi…"

"Jah! Sestsaadik, kui Bierbrauer kaevab Lõusa kaasiku vahel maantee kraavi, käib minu naine iga päev jalgrattaga tema juures. Ma juba rääkisin sellest… Ja ka peale näidendi proove kaovad nad ühtelugu kuhugile mõisa parki!"

"Nad lähevad sellesse vanasse varjendisse, mille kooli endine direktor laskis sõja ajal sinna kaevata…"

"Ma tean seda varjendit!” ütles mees ja küsis imestnult: “Kust sina seda tead, et nad just sinna lähevad?"

"Ma olen seda oma silmaga näinud!"

"Soo!"

"Ma ei tea kohe, mida teha!" kuulis Jaanus ema ütlevat. "Mul on neli last, need on vaja üles kasvatada. Ma ei julge Kaarlile paha sõna ka ütelda. Ei tea kohe mida teha… Ei tea."

"Kui sinu mees ja minu naine niimoodi semmivad, mis keelab meil sinuga sedasama teha?" küsis mees muigamisi ja võttis kase najalt jalgratta.

"Mis sa ajad lorajuttu! Mina litsiks ei hakka! Ei! Ei tule kõne allagi!" Alice oli silmnähtavalt pahane.

"Aga minu naine, näe, hakkas litsiks! Mn-jaa…" mees sasis käega korra üle oma tumedate, lokkihoidvate juuste, katsus pöidlaga korraks rattakummi ja asutas minekule.

Mõni aasta hiljem niitis see, oma naiselt mitmekordsed sarved saanud mees, juulikuu lõõsas ja põlvini jäises vees, Mallangi allikates kõrkjaid. Milleks talle kõrkjaid vaja oli, teadis vist ainult tema ise. Kõrkjate niitmine oli selle mehe viimane töö ja tegemine millest ta rõõmu tundis. Edasi tulid vaid valu ja vaev, sest peale seda suurt tööd ta haigestus ning halvati üle kere. Mees elas poolnäljas ning mustuses veel üle kümne aasta ning vaatas abitult pealt, kuidas tema naine, Korsani Kaarli armukene ja selle ingli ema, kes Jaanust esimesel koolipäeval lummas, samas toas meestega jõi ning muudki tegi. Selle halvatud mehe unistuseks oli end ära tappa, kuid tema liikumatu keha ei andnud talle selleks võimalust.

Korsani Alice seisis veel tükk aega värava juures ja vaatas ära sõitnud külalisele järele. Tuul sasis tema pikki lokkis juukseid ja keerutas kleidisaba, kuid väraval seisjal olid mõttes arvatavasti väga keerulised probleemid, sest tuule tembutusi ei pandud tähelegi. Siis pani ta värava kinni ja hakkas pikkamööda toa poole minema.

Kuskilt küla poolt tuli kohe ka Muri, tegi paar tiiru ümber hoovi, haugatas laisalt mõne korra ja puges kärbeste eest oma kuuti peitu.

Jaanusel kadus susspüsside vastu igasugune huvi ja ta ronis kase otsast alla. Tema ellu oli tulnud uus, suur ja segane probleem. Küsida ei olnud kelleltki ja poiss otsustas asja esialgu enda teada jätta ning oodata, vaadata, mis edasi saab. Matemaatika õpetaja ütles koolis ka alati nii, et kui asi on segane, siis tuleb teda ikka ja jälle uurida kuni ta lõppude lõpuks uurijale selgeks saab.

Üks Mallangi küla paljudest postkastidest oli juba aastaid millegipärast Korsani talu õuel kasvava suure kase küljes. Õhtuti käidi ümberkaudsetest taludest sealt ajalehti viimas. Tavaliselt olid leheviijad kas noored tüdrukud-poisid, või siis mõni vanaätt või vanamemm. Kellel teisel nii väga oli aega joosta ajalehe järele kus peale pealkirjade ja nõukogude inimeste suurte töövõitude ning Ameerka imperjalistide koletute kuritegude niikuini midagi lugeda ei olnud?

Kivi Värdil oli kaks teismelist tütart ja need käisid kordamööda, või nii, kuidas kellelgi parajasti soovi oli, Korsanil lehtede järel. Ühel neist oli kombeks endale käies nina alla pobiseda:

"Ninnen-nonnen, ninnen-nonnen."

Siis, kui Korsani Alice hakkas lehma lüpsma, lippasid lapsed tee äärde põõsastesse peitu. Varsti pidi tulema see "ninnen-nonnen", nagu Rita ja Jaanus teda omavahel kutsusid. Ja ega seal polnudki vaja kaua oodata, juba kostuski teerajalt tuttav pobin. Lapsed hüüdsid võsast kõva häälega:

"Ninnen-nonnen, ninnen-nonnen, veerib lehest täna-homme!"

Tulija keeras kannapealt ringi ja jooksis kodu poole nii, et seelik lehvis pikalt taga. Hiljem hakkas ajalehtedele järel käima teine õde, see, kes niimoodi ei pobisenud.

Jaanusele tuli meelde, et lammaste ja vasika lauta ajamine on tema mure ning lapsed silkasid koju tagasi. Loomad ootasidki juba ilusti lauda ukse ees sisselaskmist. Lambad leidsid endi aediku laudas kohe üles, kuid vasikaga oli tegemist, nagu alati. Seepeale Rita ütles pahaselt:

"Loll, nagu vasikas!"

Kui lapsed laudast välja tulid, nägid nad ema keset õue seismas ja Künnamäe noorperenaisega juttu ajamas. Kolhoosis perenaisi ei olnud küll enam, kuid vana harjumuse järgi kutsuti üksteist ikka veel peremeesteks ja perenaisteks. Mõnele tundus see irvitamisena, mõnele naljana, kuid mõni lihtsalt võttis seda kui loomulikku pöördumist teise inimese poole.

Künnamäe noorperemees käis koos Korsani Kaarliga näiteringis. Tema ei vaadanud võõraid naisi, nagu Kaarel, tema armastas hoopis seda va kibedat riigiviina. Eriti seda kahekümnerublalist viina, mida rahvas hellitavalt "Seatapjaks" kutsus.

Jaanus teretas naabrinaist viisakalt ja läks koera kuudi juurde, et Muriga vähe mürada. Poisi kõrvu jäid pidama kaks möödaminnes kuuldud lauset:

"Kole on ikka küll, kui mees joob! Kogu aeg on ta must ja tatine, haiseb nagu vana tõhk… Karjub ja laaberdab kodus! Jumal küll, mis eest see karistus mulle küll antud on?"

"Las mees joob, mees teeb tööd ka, aga kole on see, kui abielumees mööda litsa ringi laseb! Mees ei tohiks seda teha!" arvas Alice..

Jaanus läks Muri juurde ja mõtles, et mis oleks, kui Muri ka jooks ja laaberdaks, ning mööda "litsa" ka veel käiks! Jama küll!

Poiss tõi Murile kuuti uued õled külje alla ja natukene süüa. Söömise ajal ei tohtinud koera puutuda, see talle ei meeldinud ja nii mõnigi torkija pidi pärast pahategu hammustatud kohta ravitsema. Jaanus istus õuemurule ja laskis loomal rahulikult süüa. Pärast söömist oli Muri jälle sõber ja seltsimees.

Öösel ärkasid lapsed suure paugu ja klaasiklirina peale. Keegi oli magamistoa akna sisse löönud! Akna taga oli kuulda räuskamist:

"Kui on lõpp, siis olgu juba lõpp kõigega!"

Kui Jaanus silmad kära peale lahti tegi, sibasid Ruudi ja Paul juba trussikute väel mööda magamistuba ringi. Ema riietus sealsamas. Jaanuse imestuseks pani ta endale selga uued riided ja emal paistis olema väga kiire. Siis tegi ta väiksematele lastele ruttu pai, ütles suurematele, et ärgu nad tema pärast muretsegu ja ronis suure vaevaga kitsukesest sahvri aknast välja.

Bierbraueri Alicele ei olnud sahvri aknast välja ronimine sugugi võõras asi. Ta oli juba lapsena niisuguse akna kaudu korra põgenenud.

Alice ema oli surnud varakult tiisikusse ning jätnud kuus alaealist last metsatöölisest abikaasa kasvatada. Ilma emata jäänud lapsed pidid hakkama ise endile kõhutäit ja kehakatet teenima. Alise oli üheksa aastane kui isa andis ta karjatüdrukuks nende sünnikodu lähedal olnud suurde Metsavaikuse talusse. Ta pidi peale karja hoidmise, kui aega üle jäi, veel ka muidki talutöid tegema. Metsavaikuse peremees, Jaagup, oli ise tubli töömees ja nõudis seetõttu ka teenijarahvalt kõvasti tööd. Söögiga nirutas ta samamoodi nagu kõik teisedki peremehed, kel talu küll kosumas, aga see-eest rasked pangalaenud kaelas. Taluteenijad, sealhulgas ka karjaplika, kannatasid pidevalt tühja kõhtu. Alicet väsitas väga varajane hommikune ülestõusmine ja tihtipeale ei olnud tal aega leivatükkigi karja kaasa võtta. Ühel õhtul, kui nälg kõhus eriti kõvasti näpistas, hiilis ta salaja sahvrisse ja sõi seal kõhu täis. Tüdruk arvas, et Jaagup on väljas loomade juures ja keegi ei saa midagi teada. Tema õnnetuseks sattus peremees sinna just samal ajal kui Alice leivatükile võid hästi paksult peale määris. Hetkegi mõtlemata, sasis Jaagup väikesel sahvrivargal turjast kinni. Tüdrukul õnnestus end lahti rabeleda ja õnnekombel irvakil olnud sahvriaknast välja hüpata. Ta põgenes Jaagupi sajatuste saatel maja taha, viljapõllule ja sealt edasi suure tee peale. Nii tark tüdruk oli ta juba küll, et oskas koju minna. Isa ei saatnud teda enam Metsavaikusele tagasi ega andnud tütart ka Jaagupile karistamiseks, nii nagu see nõudis.

Metsavaikuse peremehest veel niipalju, et kõva töörügamise ja koonerdamise kõrvalt armastas ta vahetevahel kõrtsis käia ning kui ta sealt tagasi tuli, siis oli ta ikka nii joomane, et asjale minnes ei taibanud kunagi pükse alla lasta. Täissitutud aluspüksid peitis ta oma naise, Loviise, eest ära loomalauta, ükskõik siis millise lehma sõimesse. Kui Loviise nägi, et jälle üks lehm ei taha sõimest heinu süüa, läks ta asja uurima ning leidis alati heinte alt oma mehe täissitutud aluspüksid. Loviise sõimamist ei teinud Jaagup kuulmagi sest talus on sõnaõigus vaid peremehel. Naistel ja lastel vaid siis kui kana kuseb…

Jaanusele oli kodus toimuv nii mõistmatu ja arusaamatu. Kuhu ema niimoodi läks, seda poiss ei teadnud. Rita hakkas nutma ja Jaanuselgi oli klimp kurgus. Paul tegi neile nii kaua igasuguseid naljakaid nägusid kuni nad lõpuks rahunesid. Ruudi tegi isa nõudmise peale välisukse lahti ja Kaarel tormas sisse, purjus ja parem käsi verine:

"Kus Alice on?"

"Meie ei tea, kuhu ema läks!" vastasid Paul ja Ruudi nagu ühest suust.

Kaarel tormas vandudes välja.

Jaanus ei olnud oma isa kunagi niisugusena näinud ja oli segaduses. Isa võttis viina väga harva ja kunagi ei joonud ta ennast nii purju, kui ta seekord oli. Mis oli isaga juhtunud?

Pärast rääkis Ruudi Jaanusele, et isa oli läbi otsinud rehetoa, lauda ja aias kõik marjapõõsad. Alicet ta ei leidnudki. Paul juhtis isa tähelepanu sellele, et eeskojas on vikat tema jalgrattale halvasti seotud. Ema, või keegi, kes sealt mööda läheb, võib äkki viga saada.

"Las saab, raisk!" urises Kaarel vastuseks, kuid vikati koristas siiski ratta pealt ära.

Alice jäigi sel päeval kadunuks.

Kui Jaanus Ruudi käest ema kohta küsis, siis vastas see teadja näoga, et ära muretse, emaga pole midagi hullu lahti.

"Ma ei saa sulle midagi rääkida, sest sa räägid isale kõik ära!" seletas Ruudi oma salatsemist. “Kas siis kogemata või lollusest.”

Kaarel parandas õhtuks sisselöödud akna ära. Toimetas kodus loomi, käis ka maanteekraavi kaevamas, kuid näidendi proovidele enam ei läinud. Ta läks rahvamajja alles siis, kui rahvamaja juhataja ühel õhtul Korsanile Kaarlit paluma tuli, sest ilma temata poleks näitering saanud minna rajooni isetegevuslaste ülevaatusele.

Ühel päeval tuli Alicelt kiri. Ta kirjutas, et on linnas haiglas ja lubas paari nädala pärast koju tulla.

Jaanus ei saanud kunagi teada, millest tema vanemad rääkisid, kui ema haiglast koju tuli, kuidas nad leppisid, kuid elu läks edasi ja midagi justkui ei muutunud. Isa oli vaid mõnda aega vaiksem kui muidu ja tegi kodus nohinal oma tegemisi.