Читать книгу Läbi räga - Jüri V. Grauberg - Страница 7

Septembrikuu teise nädala algul teatas kooli direktor, et homsest päevast läheb kogu kool kolhoosi põllule kartuleid noppima. See teade rõõmustas poisse sest see igasügisene aktsioon tõotas neile mõnesugust vabadust. Vähemalt ei olnud vaja koolis käia ja õppida. Tüdrukud seevastu ei paistnud kartulinoppimisest, kui mustast ja üsnagi raskest tööst, sugugi vaimustatud olema.

Maa oli hommikuti juba natukene härmas, ning kuna lastel oli ees külmale ja niiskele kartulipõllule minek, siis toppis Korsani Alice põllule minejad soojalt riidesse. Kartulipõllul võis ju väga lihtsalt külmetuda ning tatise nina või isegi köha saada.

Maja taga, Liivatee mäe peal laskis Jaanus kõlada traditsioonilistel trilleritel, mida Paul kunagi joodeldamiseks nimetas ja peagi sai ta Lambaaiast vastuseks samasugused trillerid. Ludu küla poisid, olid nagu alati, õigel ajal kohal. Koos oli lõbusam kooli minna. Aasa metsast läbi minnes jõudsid nad Kiigemäe juurde, kus kunagi ammu Saaluse mehed talutüdrukuid tantsitasid. Selle mäe jalamil asus Pillemäe talu suur ja ahvatlev õunaaed. Selle omanik küüditati neljakümnendate aastate lõpus koos perega Siberisse ja majja pani kolhoos elama kusagilt mujalt tulnud perekonna. Kui Siberis imekombel ellu jäänud Pillemäe talu peremees koos perega viiekümnendate aastate lõpus Eestisse tagasi tuli, ei antud talle kodu enam tagasi ja pidi minema mujale elama.

Pillemäe talu aias, nagu juba öeldud, oli palju õunapuid. Suurematel poistel tuli mõte sealt õunu virutada. Neid oleks olnud hea kartulipõllul närida. Plaan oli muidugi hea ja ahvatlev, aga sellele ähvardas kriipsu peale tõmmata samas mäe all orus lösutava Aasa talu, must, pikakarvaline koer. See oli peaaegu vasikasuurune ja huumorimeelt ei olnud sel elukal üldse ning jooksis juba, nagu tellitult, õunaaia ääres närviliselt edasi-tagasi ja haukus poiste peale. Jaanuse ning selle koera vahel oli juba ammu tekkinud põhjendatud ning pikaajaline antipaatia. Kord põgenes koer, kui poiss teda kividega loopis, kord jälle pidi Jaanus kõigest jõust väntama, et end vihase koera teravate kihvade eest päästa. Poiss võttis taskust lingu ja harutas pikkamööda selle nöörid lahti. Sõbrad olid juba leidnud lingu jaoks paraja kivi. Aasa koer hakkas halba aimama ja lõugas nii kuidas jaksas ning tuli valgeid kihvu ärvardavalt paljastades üha lähemale. Juba keerles ling Jaanuse käes, ikka kiiremini ja kiiremini. Siis kõlas hele plaks, koera laubal käisid karvad kahte lehte, haukumine asendus äkitselt heleda kisaga, koer tegi koha peal paar tiiru ja pühkis tagasi vaatamata mäest alla, Aasa talu poole. Tee õunte juurde oli vaba. Suuremad poisid käisid üks-kaks-kolm kohe õunaaias ära ja siis marsiti õunu süües koolimaja ette. Saul oli Jaanuse käes õuna nähes temaga kohe suur sõber ja noris endale ka. Paar õuna taskusse surunud, hakkas ta kolmandat närima ja küsis:

"Jaanus, kas sa suud pidada oskad? Mul on abimeest vaja."

"Oskan muidugi. Mis sul plaanis on?"

"Tule!"

Poisid läksid mõisa kõrvale ehitatud käimla taha. Sinnasamasse, servamata laudadest ehitatud käimla seina äärde, nõgeste sisse, oli Saulil peidetud vormileiva suurune paberist pakk.

"Näe! Leerivend andis kunagi pärmi jaoks raha ja käskis kooli kemmergu panna käärima kui jaanipäeva õlle. Mäletad?"

"Sellest on juba paar aastat möödas!" imestas Jaanus. "Sinul oli nüüd see raha veel alles?"

"Ega olnudki. See on juba… Oh, kes teab mitmes pärmiraha. Ikka korjasin ja kulutasin jälle ära. Nüüd siis lõpuks sain osta. Kas puistame sisse? Ainult… Peab vist vaatama, et keegi meid siin ei näeks. Pärast seda dire lolli kisa jälle!" muretses Saul ja vaatas uurivalt ümberringi justkui mõni kaebupunn juba luuraks kusagil, silmad põnevil peas.

Poisid kükitasid käimla seina äärde ja hakkasid pärmipakke avama ning pärmi näppude vahel murendama. Kooli käimla oli mõisahoone kõrvale, suurte pargipuude alla kunagi ammu ehitatud. Üksteise peale löödud servamata ning millegipärast tumepunaseks värvitud laudadest kokkulöödud ehitus oli kõike muud kui ilus. Ometi oli ta väga vajalik ehitis. Ühel pool seinas oli uks poistele, teisel pool samasugune uks tüdrukutele. Keskel oli laudadest vahesein ja teine teiselpool vaheseina olid pikad viie-kuue auguga prill-lauad. Muidugi oli poiste poolt vaheseina laudadesse noaga loendamatu hulk auke uuristatud ja uuristati usinalt juurde. Tüdrukud aga toppisid neid auke paberi ja jumal teab millega jälle kinni. See vägikaikavedu käis seni, kuni ehitati uus väljakäik mõisa keldrisse ja see õuelobudik lammutati.

Kui pärm sai murendatud, passisid poisid momendi, kui kedagi käimlas ei olnud ning viskasid siis pärmi sops ja sops, prill-laua aukudest sisse. Oli ka viimane aeg, sest juba käsutati lapsi koolimaja ette, klasside kaupa rivisse.

Peagi venis pikk rodu õpilasi koolimajast umbes kilomeetri kaugusele, endise Kusteli talu põllule. Lapsed jagati paaridesse ja igale paarile määrati mõnekümne sammu pikkune vaojupp kust nad pidid kartuleid korjama. Pisemad lapsed pandi kolmekaupa punti. Jaanus võttis endale paarimeheks Anne noorema venna ja asus kartuleid noppima tüdruku lähedusse. Anne oli paaris enda pinginaabriga, kolhoosi esimehe tütrega.

Kolhoosi esimees saatis suvel tallimehe niidumasinaga Anne isa-ema õunaaiast heina maha niitma. Tüdruku vanemad ei töötanud kolhoosis ja nii oligi põhjust kiusamiseks küllaga. Kohmaka niidumasina ette ei jäänud mitte ainult hein, vaid ka õunapuude tüved said viga. Nii mõnestki marjapõõsast jäi järele ainult mälestus. Uunu oli südametunnistuse hääle jälle viinapudelisse uputanud ja juhtis niidumasinat hobustega kahasse. Ta ei saanud võõrasse õunapuuaeda niitma minemata ka jätta, sest mehel oli kodus suur pere. See tahtis ulualust ja süüa. Kolhoosi esimehe käsu täitmata jätmine oleks muutnud küsitavaks nii tallimehe ameti pidamise, kui ka oma perega praeguses majas elamise.

Marjapõõsaste niitmine ei seganud tüdrukute sõprust, pinginaabrid, nagu nad olid.

Kartulipõllul aeti vagusid lahti kahe kartulivõtmise masinaga. Neid tiivikutega masinaid vedasid kolhoosi tugevamad hobused, kaks hobust rakendis. Ühte paari juhtis Uunu, kes käis ohjad käes hobuste kõrval ning ergutas neid sõna ja piitsaga kiiremale sammule. Juhtida polnud neid hobuseid suurt vajagi, sest tolleaegsed veoloomad oskasid mööda vagu käia.

Jaanus, kes Anne vennaga paaris oli, noppis kähku enda lõigult kartulid ära ja läks tüdrukule appi. Jaanus soovis, et Annel kergem oleks ja aitas usinasti tüdrukul korvi tassida ning kartulikasti tühjaks kallata. Anne ei öelnud ei "aitäh" ega "palun", lõkerdas vaid naerda ja tegi enda paarilisele, esimehe tütrele, mingeid salapäraseid märke. Tüdrukute maa-alalt korjatud kartulid kallati ikka vaid nende kasti, sest Jaanus oli läbi ja lõhki aumees. Kui kastid täis said, hakati kooris karjuma:

"Kastipoiss, kastipoiss!"

Selle kisa peale tuli sõiduga kohale hobusemees ja koos upitati kastid vankrisse tühjaks. Iga kasti eest anti templijäljendiga talong. Õhtul korjati talongid kokku ja nii tehti kindlaks kui palju keegi päeva jooksul oli kartuleid korjanud ning raha teeninud. Raha muidugi kartulinoppijatele peaaegu kunagi ei makstud. Selle asemel andis kolhoos lastele järgmisel suvel ekskursioonile sõitmiseks auto. Veoauto kasti pandi siis pikad pingid sisse, ja kui vihmane oli, tõmmati ka puldanist katus peale. Ilusa ilmaga lasti niisama lahtises kastis, sai igale poole mõnuga vaadata. Muidugi mitte ainult ettepoole, sest siis oli oht saada silma mõni kole kibe putukas.

Lõunat peeti kartulipõllul terve tunni, sest vagusid lahtiajavad hobused tahtsid puhata ja süüa. Lapsed muidugi sõid kähku ära, mis kellelgi kaasas oli ja usinamad hakkasid lõkkes kartuleid küpsetama. See oli omaette kunst. Kui see must, põlenud koorega kartul sai lõkkest välja urgitsetud ja koor maha murtud, siis oli see tuline, aga imemaitsev kartul üks sügiseselt külma ning uduse kartulipõllu delikatess. Jaanus kooris mitu kartulit ka Annele, kes need üleolevalt itsitades vastu võttis. Poiss solvus ja läks lõkke juurest eemale. Peagi hakkas talle silma Saul. See oli ühe poolemeetrise lepa oksa otsa teravaks vestnud, kepi otsa kartuli torganud ja saatis neid siis keppi õhus keerutades suure kaarega taeva alla. Jaanus tegi ka endale kähku samasuguse riistapuu. Nüüd põrutasid poisid kahekesi kartuleid lähema lepiku poole. Nende lõbu lõppes üsna ruttu ja õige kurvalt, sest sinna lepikusse olid end laagrisse seadnud õpetajad, eesotsas direktoriga. Poisid pidid endi kepid pooleks murdma ja lepikust kõik sinna loobitud kartulid üles otsima.

"Kolhoosi vara ei tohi laiali loopida!" selgitas direktor.

Otsimise ajal sosistas Saul Jaanusele:

"Peldikusse sai pärmi liiga vähe pandud. See, mis panime, ei mõju. Ma toon homme veel juurde, nii palju, kui saan!"

"Mis see dire lõugab siin, las ta parem nuusutab sitamaja juures…" ütles Jaanus ja lubas kodus järele uurida kas emal on sahvris pärmi ja kui on, siis sealt võtta kooli peldiku jaoks nii palju kui saab.

“Ha-ha-haa! Muidugi, las parem nuusutab!" oli Saul kohe päri.

Poisid puistasid veel mitmel hommikul pärmi prill-laua aukudesse ja ka suurem osa Korsani Alice pärmivarudest kadus Mallangi kooli peldikusse. Lõpuks kroonis poiste pingutusi ka edu, kuid sellest veidi hiljem.

Õhtupoolikul läks töö kartulipõllul üldiselt samamoodi. Jaanus käis kohusetruult Annel abis kartuled noppimas, vaatamata sellele, et tüdruk nüüd lausa avalikult tema üle irvitas.

"Anne võiks vähe tõsisem olla!" mõtles Jaanus tüdruku korvi kartulikasti tühjaks kallates.

Õhtu eel ütles Saul Jaanusele:

"Need kuradi kartulivõtmise masinad ei lähe ka üldse nässu! Mina olen väsinud ja ei taha enam neljakäpukil mööda põldu joosta! Ega ma lammas pole!"

Kurat oli oma masinad sügistöödeks hästi ära remontinud, sest vaatamata Sauli soovile, ei läinud nad katki ja tööpäeva lõpp tuli alles siis, kui põllul juba videvik võimust hakkas võtma.