Читать книгу Läbi räga - Jüri V. Grauberg - Страница 6

Mõni aeg peale seda ostis Kaarel Pikalaiu poest raadio ning lisaks veel kaks papist karpi – aku ja anoodi. Antenni tõmbas ta ise üles aia külge seotud pikkade kuuselattide vahele, kuid raadiot käima panna ei osanud.

“Alice!” ütles Kaarel. “Ma pean vist Evaldi appi kutsuma. Ma ei tea kuidas see värk tööle pannakse.”

“Kutsu kui tahad!” vastas Alice sellepeale ja küsis: “Milleks sulle raadiot üldse vaja oli ja selle peale nii palju raha raisata?”

“Siis sa ei jookse enam, asja ees, teist taga, kodunt ära ja kuulad selle asemel raadiot!”

“Ei tea kes see kogu aeg mööda ilma ringi jookseb?” küsis Alice ja läks vastust ära ootamata toas välja.

Veidi aja pärast ütles Kaarel õues mängivatele lastele, et läheb ja kutsub elektrikust onu Evaldi raadiot käima panema. Võttis siis kuurist jalgratta ja sõitis minema.

Jaanus ja Rita lippasid tuppa. Nad tahtsid näha kuidas onu Evald paneb mängima selle läikiva, nuppudega kasti mida kõik raadioks nimetasid. Kui Evald tuleb, siis on nad kohe juures ja näevad kuidas ta seda teeb. Jaanus keeras ettevaatlikult radio nuppusid, lootes, et see hakkab kohe mängima. Kui Evald tuleb, siis saab kiita. Tubli poiss, pani ise raadio mängima!

“Ära kruti neid nuppsid!” kurjustas Rita. “Keerad veel midagi katki!”

“Ei keera…”

“Tule kohe raadio juurest ära, muidu kaeban isale ära!” ähvardas Rita.

Jaanus tuli vastu tahtmist radio juurest ära ja istus laua äärde toolile. Ritast võis ära kaebamist karta küll. Ta oli seda ennegi teinud.

Lapsed istusid vaikides. Istudes ja oodates tundus neile juba, et see imetegija onu ei tulegi. Imetegija sellepärast, et tema pidi selle läikiva kasti rääkima ja mängima panema. Ja siis, kui lapsed enam ei oodanudki, ja õue minema asutasid, tuligi Evald. Ta võttis raadiolt Alice õmmeldud liniku ära, keeras nuppe ja hakkas juhtmeid ühendama.

"Noh Kaarel, proovime!" lausus äkki Evald ja hetk hiljem kõlaski toas muusika. Kohe otsiti üles ka Tallinn ja kõik jäid kuulama. Jaanusele oli kuidagi võõrastav kuulda toas võõraid hääli, muusikat ja raadioraginat.

Siis tõi Alice lauale süüa ja Kaarel pani suupiste kõrvale ka pooliku pudeli puskarit, mis sellest, et Evald ei pidanud kangemast kraamist eriti lugu. Napsu pakkumine külalisele oli iidamast-aadamast vana komme. Evald armastas nokitseda elektriasjade kallal ja tema oli külas ainuke, kellel oli elekter majas. Ta pani enda maja katusele, pika masti otsa, auto dünamo millele oli suur propeller külge monteeritud. Tuul puhus dünamole niisuguse vungi sisse, et Evaldil oli kodus lausa luksuslik elektrivalgus.

Evald kohendas pruune prilliraame enda nina peal, silus käega paksu ja tumedat juuksepuhmast ning istus peremehe kutse peale laua taha. Kaarel istus tema kõrvale ja nad hakkasid meeste juttu rääkima. Alice istus natukene aega, käed süles, nende juures ja kuulas raadiot. Siis aga tõusis ja ütles omaette:

"Eks ta ole!" ja läks oma tegemisi tegema.

Jaanus ja Rita ei saanud raadiolt kuidagi silmi pealt ära. Kõige hullem oli muidugi see, et raadiot ei tohtinud puutuda, see oli rangelt keelatud. Jaanus arvas, et raadios on mingid väikesed mehed ja naised sees, kes siis seal räägivad. Puutuda ei tohi raadiot vist sellepärast, et need seal raadio sees võivad äkki haiget saada. Väikesed ju…

Lõpuks, enne äraminekut, näitas Evald raadio skaalal koha kätte, kust "onu" tuleb. Ütles kellaaja ka. Jaanus ei saanud aru, milline onu see siis sealt raadiost tuleb. Poiss teadis, et tal on mitu onu ja üks neist elab hästi kaugel, mere taga, kusagil Kanadas.

"Uhke oleks, kui nüüd tuleks see Kanada onu!" mõtles Jaanus.

Mitte ühelgi Mallangi poisil polnud nii kaugelt veel keegi külas käinud. Jaanus oleks siis esimene…

"Onu" asi sai poisile selgeks juba samal õhtul, siis kui ta isa läbi raadioragina ja – undamise "Ameerika Häält" kuulama hakkas.

"Kanada onu nägemise asemel kuulame Ameerika onu!" mõtles Jaanus kurvalt ja küsis: “Kuidas nad siia raadiosse kõik sisse mahuvad?"

“Kes?" ei saanud Kaarel poja küsimusest aru.

"Noh need, kes siin kõik räägivad ja laulavad…"

"Pole siin raadio sees kedagi!" ütles Kaarel ja seletas: "Need hääled püüab raadio õhust kinni. Ma panin ju selle jaoks kambri taha raadio antenni püsti!"

"Ah-ah!" noogutas poiss, ilma, et ta sellest midagi aru oleks saanud. Küsida ka aga rohkem ei tihanud, sest siis oleks isa ehk jälle õiendama hakanud, et kuidas sa küll nii tohman oled?

Järgmisel päeval tuli Korsanile Veeru talu perenaine ja palus Alicelt laenuks lauanõusid, samuti nuge ja kahvleid. Veeru perenaise tütrepoeg oli juba nii vanaks saanud, et oli viimane aeg varrusid pidama hakata. Kaarel oli kunagi, kohe peale sõda, teinud kööki ilusa klaasitud ustega köögikapi. Seal olid siis klaaside taga ilusti virnas Korsani perenaise taldrikud ja vaagnad, uhkelt seisid kannud. Nii mõnegi taldriku all uhkeldas vanaaegne tempel, mõnel isegi saksa haakristiga kotkas. Sahtlites olid karbid läikivate nugade ja kahvlitega. Alice oli külas üks vähestest koduperenaistest, kellel oli majas niipalju lauanõusid, et neid jätkus ka külapeale laenamiseks. Loeti siis Veeru perenaisele korvidesse nii ja niipalju taldrikuid, nii ja niipalju muud tavaari ning õnnelik naabrinaine hakkas raskeid korve hoolega käes hoides kodu poole minema.

Varrude päeval olid külaliste hulgas ka Korsani inimesed. Kokku olid kutsutud kõik naabrid, nii noored, kui ka vanad.

Kirikuõpetaja oli kirikus juba oma töö ära teinud ja varrudele ta enam ei tulnud. Asjakohane lauakõne tuli pidusöögi alustuseks ikkagi pidada ja selle pidas Bierbraueri Kaarel imekenasti ära, nii nagu see kombeks oli saanud. Alati, kui kusagil mingi oleng oli, võtsid mehed pitsid kätte ja ütlesid, et Kaarel, noh, sa ikka oskad, ütle hakatuseks midagi! See ei lasknud end kunagi paluda ja ütles alati vajalikud sõnad ära. Külarahva jaoks oli Korsani Kaarel rahvamees. Viina võttis ta harva, suitsust lugu ei pidanud, kuid suur nõrkus oli tal naiste vastu. Alati pidi ta kellegagi kusagil tiiba ripsutama.

Peale Bierbraueri Kaarli lauakõnet võeti pitsike puskarit ja hakati sööma. Mõne aja pärast võeti üles ka esimene arglik lauluviis. Sel ajal oli kombeks peolauas ikka rohkem laulda, kui juua. Harva, kui mõni mees end nii täis tõmbas, et lauluviisi enam pidada ei suutnud. Kui "Kungla rahvas." sai ära lauldud, tulid järgemööda ka teised vanad ja head laulud. "Ei me ette tea." oli viiekümnendal aastail keelatud laul, sest ei olnud ju võimalik, et nõukogude rahvas ei tea milline tulevik ees ootab. Partei juhtis ja suunas kindlakäeliselt helge homse poole. Vaatamata partei kindlakäelisele juhitmisele, lauldi ka see laul hommikupoole ööd valjuhäälselt ära. Ja veidi aja pärast uuesti.

Laudade vahel käis kord rosolje, kord lihavaagen käes, ringi Metsa talu perenaine, Kata. Ta oli heas tujus ja pakkus külalistele toidulisa, öeldes:

"Süü, süü, ma tuu viil!" ütles Kata, näitas naeratades oma katkiseid esihambaid, vahetas laua peal tühjaks saanud vaagna täiema vastu ja läks jälle uut tooma. Kata oli sündinud setumaal, elanud seal orvuna heade inimeste juures ja mingil seletamatul moel leidnud endale abikaasaks üksiku taluperemehe Mallangil ning saanud niimoodi orvust suure talu perenaiseks. Olgugi, et ta oli Mallangil elanud aastakümneid, ei olnud ta setu keelt unustanud, ega ka kohalikku keelemurret omaks võtnud.

Metsa Kata kohta räägiti igasuguseid lugusid.

Ükskord ammu, veel talude ajal, olnud Metsa talus sõnnikuveo talgud. Mehed vedanud vankritega sõnnikut põllule ja naised laotanud seda siis harkidega põllu peale laiali. Kata laotanud sõnnikut kätega laiali, öeldes, et nii saavat mulla peale ühtlasem kiht. Pärast olla ta ka talgulistele süüa pakkunud ja samade sõnnikuste kätega löönud suure panni peale kanamune praadima. Söögi ajal imestanud, et miks inimesed ei taha midagi süüa, ometi olid nad ju suure töö ära teinud ja kõhud kindlasti väga tühjad?!

Metsa Kata oli külas ka ainukene inimene, kes oli lüpsikuga hunti löönud.

See oli juhtunud ühel ilusal suvehommikul. Päike oli just hakanud kuivatama kastemärga rohtu, kui Kata oli metsa ääres oma ainukese lehma alla lüpsma istunud. Neli-viis lammast olnud ka sealsamas lüpsja selja taga rohtu söömas. Äkki läinud lammaste hulgas madinaks lahti. Kata vaadanud selja taha ja näinud, et kaks hunti tirivad ühte tema lammast metsa poole. Seda ei võinud Kata süda lubada!

"Tuu es ole viil sinu ummah!" ja Kata virutanud lüpsiku koos vastlüpstud piimaga ühele hundile vastu nägemist, ning hakanud ise kõva häälega appi karjuma. Appi polnud muidugi kedagi tulemas. Lapsed kes-kus ilma mööda laiali. Kata mees Vasiili küüditati aga juba peale sõda Siberisse ja sinna ta ka jäi. Hundid jätnud Kata lamba siiski rahule ja pagenud metsa. Lammas olnud aga nii ära räsitud, et Kata pidanud looma ära veristama, sest sellest enam elulooma poleks saanud.

Vaat, niisugune oli see tubli Kata, kes Veeru talus varrudel laudade vahel usinasti ringi liikus ning laudadele head ja paremat juurde tõi!

Seal, Veeru talu pisipõnni varrudel, sai Jaanus esimest korda elus ka sprotti süüa. Algul poiss maitses seda kuldset kala lihtsalt uudishimust. Maitses, hakkas meeldima ja siis võttis veel ühe kala ning siis veel ühe. Pärast väikest kõhklust, et äkki teised näevad ja peavad teda näljaseks, võttis poiss laualt siiski terve karbi kohe enda ette ja sõi joonelt tühjaks. Nii head asja, nagu sprotid, ei olnud Jaanus enda arvates veel kunagi söönud.

Kui poiss oli kõhu täis söönud, läks ta peolaua tagant ära jalgu sirutama ja ringi vaatama. Õues sattus ta kohe ninapidi kokku Margitiga. Jaanus tahtis tüdrukust väljagi tegemata edasi minna, kuid Margit haaras tal varrukast kinni ja küsis itsitades:

"Jaanus, millal sa edale pruudi otsid?"

See oli Margiti alatine küsimus, kui ta tahtis Jaanust narrida.

"Eks ma võtan ikka sinu, kui sa pikapeale nii ilusaks lähed, et kõlbad ära võtta!" vastas poiss selle peale. Jaanus oli tähele pannud, et peale niisugust vastust jättis tüdruk ta tavaliselt mõneks ajaks rahule.

"Kuhu sa lähed?" küsis nüüd Margit.

"Niisama…"

"Mis niisama?" imestas tüdruk. "Õige mees ei kola niisama ringi!"

"Mida siis õige mees teeb?"

"Mis ta teeb… Tööd teeb noh!"

"Täna peetakse varrusid! Täna ei tehta tööd!"

"Siis kurameeritakse!" itsitas Margit ja lippas eemale: "Tule, kurameeri minuga!"

"Lollakas!"

"Sa ei oska! Sa ei julge!" kilkas Margit ja silkas rehealuse poole: "Nannipunn!"

Jaanust vihastas Margiti öeldud "nannipunn" ja ta otsustas ülbet plikat veidi sakutada. Poiss jooksis talle rehealla järele ja seal otsivalt ringi vaadates leidis tüdruku heinavirna otsast.

"Hää! Näe, kus nannipunn!" näitas Margit ülevalt näpuga Jaanuse poole.

"Kohe ma teen sulle uut ja vana!" ähvardas Jaanus ja hakkas redelit mööda üles ronima. "Kes see nannipunn on?!"

"Sina!" kilkas Margit ja sumas heinavirna kaugemasse nurka.

"Oota sa!" Jaanus ronis mööda värskeid sellesuviseid heinu tüdrukule järele. Hetk hiljem oli ta Margiti juures ja tahtis tüdruku tagumikule laksu anda, kuid Margiti käed jõudsid ikka ja jälle ette, nii, et laksu andmisest ei tulnud midagi välja. Niimoodi rüseledes tundis Jaanus äkki oma käe all tüdruku väikest tissi ja tõmbas käe, nagu põletada saanult, ära.

"Mis nüüd?" küsis Margit. "Mis sa käperdad!"

"Ei midagi…" kohmas poiss, teadmata, mida teha. See, mis ta oma käe all tundis, oli tema jaoks midagi hoopis ootamatut. Jaanus ei olnud Margitil kunagi midagi niisugust märganud ja nüüd "vot sulle!" – tüdrukul olid juba tissid!

"Midagi, midagi…" osatas Margit. "Mis sa käperdad?"

"Näed, sa!" mörises äkki keegi rehealuse väravate juures. "Näe, va Bierbraueri nolk kabistab juba heinavirnas plikasid!"

"Vaata kuradit!" naeris teine joobunud hääl. "Ega poiss polegi sitem, kui tema vanamees on!"

Jaanus jättis Margiti sinnapaika ja põgenes tulistvalu heinavirna otsast alla.

"Oli seda jama veel vaja!" mõtles poiss, kui ta tasakesi piduliste hulka tagasi hiilis. "Räägivad lollakad äkki isale veel ära…"