Читать книгу Läbi räga - Jüri V. Grauberg - Страница 3

Jõuluõhtul pani Korsani Alice kõrgete servadega plekkpanni peale kartuleid, kapsaid, porgandeid ja sealihatükke. Sekka ka verivorste. Lükkas siis panni praeahju, et oleks kirikust tulles kohe võtta. Ruudi ja Paul jäid koju ning pidid pliidile õigel ajal tule alla tegema. Sahvris ootas laualepanekut värskeltvalminud sült.

Bierbrauer oli ikkagi relvavennale pudeli viinud, sest hobune ootas juba õues. Kirikusse sõideti neljakesi. Alice, Kaarel, Jaanus ja Rita. Hobune hakkas kohe kiire sammuga mööda lumist teed sörkima. Seda nähes küsis Alice:

"Kustkohast tallimees selle hea ja ergu hobuse välja võttis?"

"Ma viisin talle kaks pudelit. Ühe hobuse eest ja teise jõuludeks. Uunu andis mulle enda hobuse. Ütles, et ega kolhoosi renudega kõlbagi korralikul inimesel kirikusse minna!" muheles Kaarel.

"Kolhoosi hobused on kõik nii kõhnad, et hale vaadata. Midagi ei ole neile süüa anda. Kole küll see looma elu. Ega kolhoosnikulgi kergem ole…"

"Kuuse oksi ta ikka veab hobustele metsast ette. Pidavat vitamiinid olema." ütles Kaarel ja lisas: "Uunu oli korpuses ka hobuste peal ja temale hobused meeldivad. Ta ükskord ütles mulle, et ei või vaadata, kuidas loomad nälgivad…"

"Võib-olla ta sellepärast joob ka nii palju. Hobustest kahju!”

"Mine sa tea! Ega teise inimese sisse ei näe ju!" Kaarel laksas hobusele ohjaharuga. "Mis sa nüüd, Alice, jõuluõhtul, niisugust murejuttu räägid?!"

Kiriku juures oli juba palju hobuseid regedega. Veel rohkem oli muidugi inimesi. Bierbrauer sidus hobuse lasipuu külge kinni, pani heinad ette ja kogu pere läks kirikusse. Kirik oli rahvast peaaegu täis ja Alice võttis lapsed kohe käekõrvale. Muidu kaovad veel rahva sekka ära. Vabad kohad leiti kiriku parempoolsel rõdul. Jaanus seadis end istuma ja hakks uudishimulikult ringi vaatama. Poisi tähelepanu köitis suur kuusk kiriku keskel ja pika redeliga mees selle juures. Mehel oli käes pikk kepp, mille otsa oli pandud põlev küünal. Ta ronis ettevaatlikult redelile ning udis kepiga põlema kõik suure kuuse küünlad ja pärast ka lühtritel, mis kiriku lae all pikkade kettide küljes rippusid. Lõpuks said kõik küünlad põlema pandud ja mees laskis redeli kolinal põrandale pikali ning viis minema. Jaanus vaatas seda kõike suure põnevusega. Kirikus oli külm ja inimeste suust tõusis väikeseid aurupilvi kui nad omavahel vaikselt rääkisid. Siis hakkas mängima orel ja tuli kirikuõpetaja. Jaanus ei saanud aru, mida õpetaja rääkis. See ei olnudki poisile eriti tähtis, temale meeldis hoopis uus ja harjumatu miljöö. Jaanus oli ennegi kirikus käinud, kuid siis oli ta noorem ja peaaegu ei mäletanudki eelmistest kirikus käimistest midagi. Alice ja Kaarel hoidsid käes laululehti, nagu enamus teisigi kirikulisi, ning laulsid. Rita oli pugenud ema külje alla ja lunis endale ka laululehte, mille ta pika mangumise peale sai.

Pärast jumalateenistust valgus rahvas kirikust pikkamööda välja. Alice ja Kaarel rääkisid kiriku ees mitme tuttava inimesega nii kaua, et lapsed tüdinesid ära ja hakkasid koju tahtma. Lõpuks läkski kojusõiduks lahti. Regesid keeras kiriku juurest nii paremale, kui vasakule. Viis-kuus reetäit inimesi sõitis kiriku juurest ka Mallangi küla poole.

"Sõidavad, nagu vanastigi!" ütles Alice, kui üks hobune aisakellade helinal mööda tuiskas.

"Ega selle peale hästi vaadata. Ime, et kirikus üldse nii palju rahvast oli." arvas Kaarel. "Aga… Kes siin pimedas ikka näeb või uurib, kes see kelladega sõitja oli. Ja kes tahab kommu olla, ega see kirikus käigi."

Sadas harva lund, ilm oli külm ja tuuletu. Korsani rahva ree taga jooksis üks must hobune ja ta oli nii ligidal, et võis Jaanuse arvates iga hetk nende ree peale hüpata. Aeg-ajalt sõideti Bierbraueritest suure kiiruga mööda. Ju siis igatseti juba sooja toa ning jõuluroogade järele.

Sõitjaid jäi üha vähemaks, sest kirikulised keerasid üksteise järel suure tee pealt ära, kord vasakule, kord paremale poole suunduvatele külavaheteedele. Peagi oli maantee tühi ja Korsani rahvas sõitis uhkes üksinduses kodu poole. Varsti keeras ka Kaarel hobuse metsavahelisele teele. Sadas ikka veel harva lund. Kuused olid üleni lume all ja mets vaikne.

Jaanusel oli ree peal hea ja mõnus. Rita magas ema süles saaniteki all. Ainult punased ja punnis põsed paistsid sealt välja.

Nii kui Bierbraueri Kaarel koju jõudes toaukse lahti tegi, nägi ta kohe põrandaprakku torgatud pähklipuu oksa ja selle küljes silmuses rabelevat kassi.

„Mis see tähendab?“ küsis üllatunud Kaarel kurjalt. „Mis see on?“

„Tiigripüünis!“ vastasid Paul ja Ruudi nagu ühest suust. „Näe, kinni püüdsime!“

„Või kassi piinama!“ tõstis Kaarel häält ja käskis: „Laske kass kohe vabaks ja koristage see kaadervärk siit ära! Kas ma pean teile, masuurikutele, jõuluõhtul ka veel ehitama hakkama?“

„Kass ei saanud haiget!“ vaidles Paul vastu. „Silmus ei läinud täiesti kinni. See jäi lõdvaks!“

„Ma kohe näitan sulle kui lõdvalt!“ Kaarel haaras Pauli järele, aga see libises oksa põrandapraost kaasa haarates rehetuppa, sest sellega võis isa imehästi „ehitama“ hakata. „Kao mu silme alt!“

„Jõuluõhtul teete lolluseid!“ kurjustas Alice. „Kus teie aru on, lapsed?“

Poisid olid sõna pidanud ja praeahju pandud pannil oli toit valmis. Alice pani pliidile veel ainult kohvikannu ja hakkas taldrikuid lauale panema. Kaarel oli kassipiinamise vist unustanud või ei tahtnud sellega oma tuju rikkuda ja sättis omaette nohisedes lauale viinapitse. Roosakaid ja paksupõhjalisi. Vist veel eestiaegseid.

Välisuksele koputati ja hüüti:

"Kaarel, tee lahti!"

"Tallimees, vist… Uunu ütles, et tuleb võib-olla ise hobusele järele." arvas Bierbrauer ja läks ust lahti tegema.

Tuppa tuligi keskmist kasvu, kitsa näo ja nösuninaga mees. See oligi kolhoosi tallimees ja juba paraja "auru all", nagu ta ise ütles.

"Ma olen niikuinii küla peal käimas. Viin siis hobuse kah ära. Pole sul, Kaarel, toomist ja pärast jalgsi tagasi minemist!"

"Mulle sobib ka nii." oli Bierbrauer nõus ja lisas: "Tule istu ka lauda, maitse meie jõulurooga!"

"Seda võib, seda võib!" oli Uunu nõus. "Nüüdsel ajal jõule justkui ei olegi, on need va näärid." lisas külaline kasukat seljast ära võttes.

Kaarel valas igale pitsi puskarit, ei unustanud ka lapsi. Ruudi ja Paul tühendasid endi ptsid nägu krimpsutades kohe ära ja võib-olla oleksid isegi veel joonud kui oleks pakutud. Jaanus jälle ei tahtnud seda kohe sugugi, veel vähem Rita. Puskar oli ju kibe ja vastik. Ega Bierbraueri Kaarel ei sundinud oma lapsi sellepärast veel jooma. Ära joo, kui ei taha, kuid sa ei saa ütelda, et sulle pole antud, sinust pole lugu peetud! Ja isa silma all võis tema laps võtta, see polnud salaja kusagil nurga taga joodiku moodi lakkumine. Kaarel arvas, et tema lapsed peavad juba maast-madalast õppima viisakalt, inimese moodi napsu võtma.

„Sööge nüüd kõhud ilusti täis!“ ütles Kaarel lastele kui ta oli tühja pitsi lauale asetanud. „Tühi kott ei seisa kaua püsti!“ Puskari võisid lapsed temapärast joomata jätta, aga sööma pidid igaljuhul.

Kandiline, kõrgete servadega pann, mis Korsanil vaid pidupäevadel kasutusel oli, troonis keset lauda ja igaüks tõstis sealt oma taldrikusse mida aga soovis. Pannilt levisid isuäratavad aroomid ja ega vist liha ega kartul pole kunagi nii isäratavalt kuldpruunid kui just jõuluõhtul…

Kui kõik olid kõhu täis söönud ja lapsed söögilaua juurest ära läinud, ütles Bierbraueri Kaarel vanemale pojale:

"Ruudi, sa mine, ja käi õige Künnamäel ära. Sealt on vaja üht-teist tuua. Mäletad, meil oli päeval sellest juttu?”

Jaanus arvas, et vend hakkab, nagu alati, vastu vaidlema, kui midagi ebameeldivat teha kästi, kuid mitte sinnapoolegi! Jaanuse suureks imestuseks pani Ruudi palitu rahulikult selga ja läks minema.

"Aitüma Kaarel, kostitamast! Mul on ka aeg minna." ütles tallimees laua tagant tõustes. Ta oli juba parajalt "porujommis" ja hakkas tuikudes endale kasukat selga tirima.

"Kaarel! Mine aita Uunu ree peale!" sosistas Alice end mehe poole koogutades. Bierbrauer tõusis sõnagi lasumata ja võttis nagist palitu.

"Mis sa minu pärast tühja muretsed!" naeris Uunu lärmakalt ja uhkustas pehmekeelselt: "Minul teavad kõik hobused, kus kolhoosi hobusetall on! Nad on mul kõik punast värvi ja vist ka kommunistid. Igatahes oma kohta nad teavad ja ei ütle nad mulle ka kunagi ühtegi sitta sõna… Kui ma neile ristikheinte asemel põhku ja kuuseoksi närida annan!"

"Mis sa sellest nüüd…" keelas Kaarel palitut aegamisi selga tõmmates.

“Hobused krõmpsutavad kuuseoksi süüa ja mina jälle mõtlen sellele kuidas me tööpataljonis supivee seest keedetud peedilõikusid püüdsime.” jätkas tallimees, ilma, et oleks Kaarli keelamist tähele pannud. „Mäletad? Söögikoht oli Kotlases aiaga piiratud platsil ja sinna lasti meid sisse kümnekaupa. Justkui hobuseid. Pudrulörr oli plekkvanni sees ja kes kiirem mees oli, see sai ka rohkem. Mäletad, jefreitor Bierbrauer?”

„Mäletan, mäletan… Mis jefreitor ma enam, ja üldse…“

„Minu hobused on ka tööpatis! Mis sellest, et nad kõik punast karva on!“ lällutas Uunu ukse poole minnes. „Ja mina olen nende valvur. Joon ka samamoodi nagu valvurid Kotlases jõid! Kes saab keelata? Esimehe paks? Sittagi!!!“

„Mina ei taha tööpati peale mõeldagi. Eriti veel täna!“ lausus Bierbrauer ja läks koos tallimehega õue.

Kaarel tuli peagi tuppa tagasi ja pani toa nurgas seisval kuusel kõik küünlad põlema. Mõne aja pärast kolistas jälle keegi välisukse taga ja küsis valju, heleda häälega:

"Kas siin majas häid lapsi on?"

"On! On küll!" hüüdis Alice vastu ja laskis tuppa Jõuluvana, kellel oli takune habe ees ja kasukas seljas. Vitsakimp muidugi vöö vahel ka. Jaanus kadus kohe koos Ritaga teise tuppa laua alla peitu. Vits oli, niikaua kui Jaanus mäletas, ikka isal “ehitamiseks” olnud ja nüüd oli Jõuluvanal terve vitsakimp vöövahel! Laua all ei saanud lapsed siiski kuigi kaua olla, sest Alice käskis neil välja tulla, ise sealjuures noomides:

"Rita veel, jah, ma saan aru. Sina Jannu oled ju suur poiss! Mida sina kardad?"

Jaanus luges enda salmi Jõuluvanale kähku ära. See takuse habemega kingitustetooja ei haaranudki vitsakimbu järele vaid andis salmilugejale ilusa vineerist klouni. Kloun tuli seina peale rippuma panna ja siis nöörist tõmmates hakkasid liikuma tema käed ning jalad. Kingitus meeldis Jaanusele väga ja poiss mängis sellega kogu õhtu, kuni magama mindi. See kloun rippus veel aastaid Jaanuse voodi juures seina peal.

Rita sai Jõuluvanalt suurte silmadega kaltsunuku, mis Jaanusele väga tuttav paistis olema. Nimelt leidsid lapsed enne jõule, ajaviiteks ema riietekapis sorides, pesuriiulilt samasuguse kaltsunuku. Rita sai sellega väga vähe mängida, sest leitud nukk kadus millegipärast kole ruttu ära. Poiss ei hakanud selle asja üle rohkem pead murdma, sest temal oli nüüd oma ilus kloun ja Rital ilus nukk, mille Jõuluvana kusagilt üles leidis. Rita ristis nuku kohe Sinisilmaks.

Paul sai kingituseks väikese, pruunide kaantega märkmiku. Jõuluvana kurjustas väga, et Ruudi naabrite juurde oli läinud. Sellepeale lausus Kaarel vabandavalt:

"Näed sa… Kallis Jõuluvana. See on minu süü. Mina saatsin Ruudi Künnamäele. Kas sa raatsid tema kingituse minu kätte anda? Ma annan selle ise talle kätte kui ta koju tuleb!"

Nii ka tehti ja Jõuluvana võis ära minna. Naabri laste juurde. Ja sealt veel edasi, sest terve Mallangi kolhoosi lapsed tahtsid temalt kingitusi saada nagu Jõulvana enne lahkumist uhkelt seletas.

Varsti jõudis Ruudi Künnamäelt tagasi:

"Seal ei olnudki kedagi kodus!"

"Ah soo!" lausus Kaarel imestunult ja sellega asi jäi.

Kui küünlad olid kuusel ära põlenud, mindi magama. Kaarel soovis kõigile head jõuluööd ja kustutas petroolilambi. Peagi valitses Korsani talus vaikus ja rahu. Vaid suures toas põlenud kuuseküünalde lõhn ja lauale jäänud suur, pooltühi praepann meenutasid jõuluõhtut.

Samal ajal sörkis kusagil kaugel võsavahel näljane hunt, kusagil redutas kõõrdsilmne jänes ja lumine mets varjas metsaelu kui vaikne valvur. Varjas ka mööda metsateed marssivat paarikümmet pilusilmset ja vintpüssidega relvastatud sõjaväelast, kes krudiseval lumel Korsani talu poole rühkisid…

Hommikupoole ööd hakati Korsani talu ukse taga lõhkuma ja oli kuulda mingisuguseid hüüdeid. Bierbraueri Kaarel kargas kähku voodist välja ja riietus kiiresti. Sama tegi ka Alice.

“Kes-see nüüd seal lõhub?” närveldas Alice. “Kes-see?”

“Ei tea!” vastas Kaarel sosinal ja kuulatas tähelepanelikult. “Vene keeles räägivad juskui… Need pole metsavennad.”

“Küüditajad?!” küsis Alice hirmunult. “Jälle küüditavad? Issand küll!”

“Ei usu hästi…” vastas Kaarel ja kraapis küünega jäätanud aknaklaasi. Ta lootis õuest midagi näha.

Välisukse taga lõhuti ikka kõvemini ja kõvemini. Kaarel käskis voodist välja tulnud Ruudil end ruttu riidese panna, palitu võtta ja tagumise toa aknast välja hüpata, ning naabrite juurde abi järele joosta. Polnud ju selge, kes ja kui palju neid ukse taga lõhkujaid oli. Nii Ruudi tegigi. Kui ta oli tasahilju sahvri aknast välja roninud, pani Kaarel akna jälle vaikselt kinni. Kohe raksusid maja taga mitu lasku, õhku lendasid raketid.

"Nüüd tapsid poja ära!" hakkas Alice nutma.

"Ega iga kuul veel tapa!" arvas Kaarel laua ääres seistes ja pigistas laua serva nii, et näpud olid valged. "Need on ikka enkavedeelased. Metsamehed ei lase rakette õhku… Mida neil raiskadel vaja peaks olema?"

Jaanus, kes oli lärmi peale üles ärganud, ei julgenud teki all häältki teha. Rita ei kuulnud midagi, tema magas õiglaseund. Veidi aja pärast hüüdis Ruudi välisukse tagant:

"Isa, tee uks lahti! Need on omad!"

"Mis kuradi omad? Omad ei lõhu öösiti ukse taga ega lase rakette vastu taevast!" vandus Kaarel ja ütles ust lahti tegema minnes: "Mis sa enam nutad, Alice? Poiss on elus!"

Mõni minut hiljem sagis Korsani tubades ringi hulk pilusilmseid mehi, vintpüssid käes ja sinelid seljas. Neid jätkus igale poole. Vaadati voodite alla ja riidekappi. Rital ja Jaanusel tõmmati tekk ühe ropsuga pealt ära. Selle peale ärkas väike tüdruk üles ja hakkas ehmunult nutma. Alice võttis ta oma hoole alla.

"Lambaliha, lambaverd!" karjus magamistuppa tulnud leitnant Teras. "Bierbrauer! Ma oleksin su kutsika kui koerapoja maha lasknud! Kurat, pime oli ja mehed lasksid mööda!"

Kaarlile torgati püstol vastu rinda ja käratati:

"Ütle kohe heaga, kus metsavennad on! Kus sa neid peidad? Muidu laseme su siinsamas maha!"

"Mina ei tea metsavendadest midagi! Mina nendega läbi ei käi." lausus Bierbrauer rahulikult.

“Kuidas ei tea?” imestas leitnant ja osutas käega söögilauale: “Sa oled bandiitidega siin terve peo maha pidanud!”

“Meie pere sõi siin eile õhtul…”

“Üks, kaks, kolm…” enkavedeelane luges laua peal olevaid viinapitse, igatühte näpuga toksates. “Siin on tervelt seitse meest viina joonud.”

“Ei ole! Ainult minu pere ja tallimees Uunu astus ka korraks läbi!”

"Valetad, bandiidinägu! Juba su nimi ütleb, et sa fašistidega mestis oled! Me saadame su raisa koos sinu puskarijoojatest kutsikatega Siberisse!” käratses leitnant Teras ning osutas peaga Alise süles tihkuva Rita poole. “See tatt ka lakkus või?”

“Väiksemad lapsed ei võtnud. Sundust ei ole aga pühade ajal on viisakas pakkuda. Näed ise, et kaks pitsi on täis!”

“Tõsi või? Mis kuradi pühad?” irvitas leitnant Teras, astus laua juurde ning kummutas Jaanuse ja Rita pitsid, kus tõesti veel samakas sees oli, kõrist alla.

“Kust sa kuradi bandiidinägu puskarit said? Ise ajad?”

“Mul ei ole puskarit!” vastas Kaarel ja võttis kapi nurga tagant välja tühja, “Moskva erilise” sildiga viinapudeli. “Ostsin selle mõni päev tagasi Pikalaiu kaplusest. Maksab kakskümmend kaks rubla, tead isegi!”

“Seersant! Otsige see ussipesa läbi! Viimase nurga ja praoni!” käratas leitnant sealsamas seisvale pikakasvulisele seersandile kes panni pealt ribitükki urgitses ja lisas: “Tal peab olema puskariaparaat kusagile peidetud!”

Kogu maja, laut ja rehealune tuhniti hoolega läbi. Rehetoas kaevati lahti isegi üks muldpõrandas olev rotiauk. Arvati vist, et see on metsavendade põrandaaluse punkri õhulõõr. Paul rääkis pärast Jaanusele, et ka heinavirn torgiti reheall pika ja läikiva vardaga, millel ilus ja suur rõngas otsas oli, kord-korralt läbi. Läbiotsimine lõpetati alles hilishommikul ja sõdurid kogunesid talu õuele kus Ruudi ning Paul juba ammu ringi siiberdasid ja püssimeeste tegevust huviga jälgisid.

. Jaanust ja Ritat õue ei lubatud ning nad piilusid akna jäälillede vahelt õue. Nad olid ehitanud kaevu juurde, vana vahtra alla, suure lumekindluse. Nüüd oli pool nende uhkest kindlusest maha lõhutud ja seal mustas kuulipilduja, toruga maja poole.

"Nad on meie kindluse maha lõhkunud!" ütles Rita kahjutundega hääles.

"Ära muretse, kui jälle sulailm tuleb, teeme uue ja nii kõva, et kuulipilduja ka ei võta!" lubas Jaanus õele.

Leitnant Teras, kelle pikkusest Korsani Kaarlile vaid õlani jätkus, lükkas käed küünarnukkideni taskusse, tuli trepil seisva peremehe juurde, ajas oma raseerimata lõua vihaselt ette ja ütles hüvastijätuks:

"Järgmine kord jääd sa raisk ikka vahele! Ma tean, et siinkandis bandiidid ringi hulguvad ja tean ka seda, et sina, kuradi madu, toidad neid! Küll ma su raisa selgesse vette tõmban!"

Pilusilmad rivistusid veidi aja pärast maja taga kahekaupa kolonni ja kadusid mööda teed talvisesse metsa.

Talusse jäid maha segaminipööratud toad, õue mitu täägiga läbitorgatud raamatut ja kõikjale vinge mahorkahais.

"Anna see solgitud jõulutoit koerale!" ütles Bierbrauer naisele ja vaatas trepil seistes lahkuvatele sõduritele järele. „Sõdurid sobrasid kätega panni peal ja seal pole nüüd midagi mis inimesele süüa kõlbaks. Anna koerale!“

"Keegi vist nägi pealt, kui sa enne jõule metsa liha ja vorsti viisid…" sositas Alice justkui kartes, et keegi kuuleb ning lisas siis trepi kõrvalt üleskorjatud ja püssitääkidega auklikeks torgitud raamatuid sirvides juba kõvemini: "Mis nad sindrinahad neist raamatutest puruks torkisid!"

“Sitad otsijad! Isegi jahipüssi ei leidnud kapi tagant!” ümises Kaarel justkui mõtetega mujal olles ja lisas: "Vist on isegi hea, et nad siin läbiotsimas käisid…"

"Mis sa ajad?!" imestas Alice. “Mis selles head on? Kõik on segamini pööratud ja vastikut haisu kõik kohad täis. Söögi solkisid ka panni peal ära!”

"Nii mõnigi mees teab ennast ehk nüüd rohkem hoida…" vastas Bierbrauer ja ei ütelnud rohkem enam midagi.