Читать книгу Läbi räga - Jüri V. Grauberg - Страница 2

"Lapsed, tõuske üles! Kooliorjus ootab jälle!" hüüdis Korsani Alice, nagu alati, kui ta hommikuti lapsi üles ajas.

Rital kooli veel asja ei olnud ja magas sellepärast südamerahuga edasi, nagu Ruudigi, kes "truda" kooli jaoks veel noor oli ning selle talve niisama kodus üht-teist teha nokitsedes mööda saatis.

Kooliminejad, Paul ja Jaanus, pidid end sooja teki alt välja ajama. Paul tõusis kohe üles ja hakkas end nohinal jahedas toas riidesse panema. Jaanus "võttis veel viimast", kuni ema ta voodist välja tiris.

Hommikusöök söödi kähku, eeskojast võeti suusad, ja vennad astusid külmast krigisevale lumele. Suusad pandi alla ja siis sõideti Liivatee mäe poole. Enne mäejalamile jõudmist tõstis Paul mõlemad käed suu juurde ja laskis kõlada indiaani sõjakisal, mida ta ise uhkelt joodeldamiseks nimetas. Jaanuse arvates ei olnud sellel koledal kisal joomisega küll mingit pistmist. Lehm Mooni jõi laudas ämbrist vett küll niimoodi, et iga lonks selgelt kuulda oli, kuid niisugust koledat kisa ei teinud ta kunagi.

Pauli sõjakisa sai ka kohe peaaegu samasuguse vastuse. Kaugelt, teiselt poolt Korsani talu suurt ja lagedat põldu kõrguvast, ning millegipärast Lambaaiaks hüütavast metsatukast liugles suuskadel lumisele põllule neli musta kuju. Need olid Ludu küla poisid, kes Mallangil koolis käisid. Maja taga Liivatee mäel saadi kokku, nagu alati, ja siis juba mindi hanereas mööda sissesõidetud suusajälgi koolimaja poole. Suusarada läks otse üle Teinise soo, siis üle Telliskivi mäe, üle suure põllu, kolhoosi kanalaputkadest mööda, üle suure maantee, üle Sirgi mäe ja siis hakkaski paistma Mallangi koolimaja.

Teinise soo peal läks üle suusaraja mitu rida hundijälgi. Peaaegu igal hommikul lisandusid kord siia, kord sinnapoole üha uued ja uued jälgede read. Mõnikord oli seitse-kaheksa jäljerida kõrvuti poiste suusarada ehtimas. Peagi sadas neile taevast valget ja kohevat lund peale, ning maa sai jälle ruumi uutele ja uutele hundijälgedele. Poisid ei vaadanud neid jälgi kunagi mingi hirmuga, teati ju, et metsakutsu päeval ei tule kallale.

Kui lapsed olid jõudnud kolhoosi kanalaputkadeni, nägid nad Sirgi mäelt alla liuglevat suusatajat. Mees tuli koolimaja poolt.

"Direkargaja sõidab öötöölt koju!" ütles üks Ludu küla poistest ja näitas suusakepiga kauge suusataja poole.

Mis imeloom see direkargaja oli, seda Jaanus täpselt ei teadnud, aimas ainult. Küsimiseks ei jätkunud julgust, sest Ludu küla poisid armastasid Jaanuse arvates liiga palju narrida. Eriti just suuremad poisid. Noorepoolne koolidirektor ei olnud abielus ja vist oli see direkargaja talle siis mehe eest või midagi niisugust, mõtles Jaanus koolimaja ees suuski jalast ära võttes. Ta oli ennegi poole kõrvaga kuulnud juttusid selle mehe hilisõhtustest käikudest koolimajja kus diektor elas.

Suusad pandi koolimaja seina najale püsti, pingutajad võeti naks-naks, maha ja siis mindi klassidesse.

Suure vahetunni ajal läks koolis kõmu lahti, et "hunt toodi, hunt toodi". Tormati koolimajast välja ja tõesti, otse koolimaja trepi ees oli lühikese palgiveo kelgu peal pikali suur hallikasmust võsavillem, suu võikalt irvakil, turjal ja rinnal karvad verised. Samas seisis ka jahimees, Kivi Värdi, mees nagu muiste, karbus viltu peas ja lambanahast kasukas seljas. Jahimehe jutu järgi oli ta juba ammu pannud tähele, et üks hunt käib pidevalt ikka ühte ja sama rada mööda, justkui jalutaks mööda linna trotuaari. Värdi tahtnud sellele jultunud hundile tema õige koha, selle sinise taeva all, kätte näidata. Läinudki siis eelmisel öösel hundiraja äärde, roninud igaks juhuks suure kuuse otsa ja jäänud hunti ootama. Paari tunni pärast tulndki see suur loom sörkides mööda enda poolt sissetallatud hundirada.

“Kuu paistel oli hästi näha, kuidas ta võsa vahel tuli. Jäi momendiks ühe põõsa äärde seisma ja õhku nuusutama. Võib-olla tundis minu lõhna või kahtlustas niisama midagi. Ma ei jäänud enam ootama ja kohe põrutasin!" Värdi oli silmnähtavalt napsune ja heas tujus nii joodud viina kui maha lastud võsavillemi pärast. "Hunt tegi veel paar hüpet kõrvale. Tahtis vist põgeneda, aga siis vajus lume peale kokku! Kus-sas enam! Rind ju tina täis!"

Jahimees oli enesega rahul ja miks ka mitte – ikkagi selleks korraks oli ta jälle üle küla mees ja hundi eest oli preemiat ka saada. Koolipoiste silmis oli ta aga lausa kangelane.

Kuivõrd esimeses klassis oli tunde vähem kui vanemates klassides, sai Jaanus koolist varem lahti. Üksi ei riskinud poiss mööda suusarada minna, sest oli see ju hundijälgi täis, pealegi oli üks hunt ka koolimaja hoovis olnud, mis sellest, et surnuna. Jaanus läks mööda reeteed, nagu alati siis, kui ta pidi üksi koolist koju minema. Igaks juhuks korjas ta tee pealt endale sülle külmanud hobusepabulaid, et siis kui hunt tuleb, viskab kohe põmm ja põmm! surnuks. Viib siis selle hundi ka kooli õue peale, nagu see jahimeeski, ja las siis tüdrukud imestavad!

Vaatamata julgetele mõtetele, oli mehikese südames ikkagi suur hirm, sest tema kodutee viis läbi Aasa metsa. Seda metsa oli küll ainult mõnisada sammu, kuid see-eest oli mets väga tihe ja sellepärast oli ka metsaalune tee alati veidi pimedavõitu. Küllaltki lai hobusetee läks tuule käes nagisevate suurte Aasa metsa kuuskede vahelt läbi. Jaanus suusatas mööda teed ja sosistas mõttes:

"Iga, iga teisipäev, on mu surmapäev! Iga, iga teisipäev on mu surmapäev!"

Oli ka just teisipäevane päev. Aasa metsast suusatas poiss kiiresti läbi, ühes käes kaks suusakeppi, teises külmanud hobusejunnid. Metsa lõpus, lepavõsa vahel, sörkis Jaanusele pikkamööda vastu suur hundikoer. Paarkümmend sammu enne suusatajat jäi loom seisma ja vaatas uurivalt poissi. Jaanusel pudenesid üllatusest kõik hobusepabulad sülest maha. Poiss jäi samuti seisma, vaatas ootamatult tema teele ilmunud ilusat looma ja püüdis ära arvata, kelle koer see niisugune on ja mis ta nimi võiks olla.

"Kutsu, kutsu, kutsu!" meelitas poiss. Hetk hiljem hüppas see ilus koer, volksti, reetee pealt lumme ja sörkis läbi võsa pikkamööda minema. Isegi tagasi ei vaadanud! Jaanus vaatas lepavõsa vahele kaduvale koerale järele, seisis veel natukene aega ja läks siis koera jälgi uurima. Kuri kahtlus oli tekkinud poisi hinge. Veidi uurinud lumel olevaid värskeid jälgi, tundis Jaanus äkki, kuidas hirm haaras jäise käega rinnust pigistama. Tema ees lumel olid kõige ehtsamad hundi jäljed! Hetk hiljem kuulis Aasa mets koledat hirmukisa ja nii mõnigi imestunud kuusk pillas oksalt raske lumemütsaku, kui Jaanus tuldud teed mööda kabuhirmus tagasi kihutas. Alles Pillemäe talu juurde jõudes julges ta seisma jääda ja tagasi vaadata. Tee oli tühi ja mõnesaja sammu kaugusel tiheda müürina seisev Aasa mets jutustas kohinal igapäevast metsajuttu. Jaanus otsustas oodata, ehk tuleb keegi, kellega koos koju minna. Poiss ootas ja ootas, kuid kui sa ootad, ei tule tavaliselt kedagi. Nii ka seekord. Aeg läks ja videvik hakkas tasapisi võimust võtma…

"Kus see Paul ometi on? Ta peab ju lõpuks tulema!" muretses Jaanus. Tal oli pikast ootamisest juba külm hakanud ning Aasa mets oli poisi silmis veel süngemaks ja hirmuäratavamaks muutunud.

Lõpuks ometi kostusid külmast värisema hakanud ootaja kõrvu kauged jutukatked ja tuttav suuskade krigin külmal lumel.

"Paul tuleb!" rõõmustas poiss.

Peagi libisesid põõsaste vahelt välja Ludu küla poisid ja nende hulgas ka Paul. Nemad olid, nagu alati peale kooli, sõitnud suuskadega Pillemäe talu lähedal metsasel Kaskedevahe mäel.

"Mis sina siin teed? Aga sa isa käest saad!" ähkis higine Paul vennale näkku ja kihutas koos teiste poistega Jaanusest mööda. See tahtis vennale rääkida Aasa metsa vahel hulkuvast hundist, kuid juba olid poisid kaugel ja Jaanusel ei jäänud muud üle, kui neile järele kihutada. Mis jaksas väikene poiss suuremate vastu? Pealegi kadusid need juba metsaalusesse videvikku.

"Ärge jätke mind maha, hundid söövad mu ära! Paul! Oota!" ahastas Jaanus, kuid talle vastas vaid vaikus ja üha enam maad võttev pimedus. Poiss pani välja mis jaksas, ei olnud tal mahti vaadata ei ette, ega taha, ja kõrvu kostus vaid tema enda suuskade krigin külmal lumel.

Nii nagu lõpeb iga tee, lõppes ka see hirmutee ja kihutaja jõudis õnnelikult koju. Ju ei olnud metsakutsudel temaga asja.

Möödunud sajandi viiekümnendate aastate alguses ei olnudki tegelikult kindlaid fakte huntide rünnakutest inimestele Eestis. Kuulujutte oli siiski liikumas küll igasuguseid. Näiteks Mallangil räägiti kellestki möldrist kes peale südaööd hakanud veskist jalgsi koju minema ja keda metsavahel hakanud hundi piirama. Ikka üks hunt ees, tee peal minemas, teine selja taga mõnekümne meetri kaugusel järele tulemas ja ka kahel pool metsas olevat mölder samuti kuulnud hunte liikumas. Hundid tulnud möldrile tasapisi kogu aeg lähemale. Mehe päästnud hiline veskiline kes juhtumisi sõitnud samas suunas, jahukotid reel.

Veel räägiti Mallangil kellestki noorest tütarlapsest kes oli peolt tulles hiljapeale jäänud. Kavaler olevat tüdrukut saatnud poolele koduteele ja siis ise tagasi pööranud. Öelnud lahkudes, et hüüa mind kui sul abi vaja on. Mõne aja pärast kuulnudki noormees tüdruku appikarjeid ja jooksnud kibekiiresti tagasi. Noormees päästnud tüdruku küll huntide käest ära, aga see olnud nii puretud, et polevat suutnud enam käia. Kavaler tirinud verise tüdruku tee ääres olnud heinaküüni, heinavirna otsa. Peitnud sinna ära ja ise kiirustanud abi järele. Kui ta tagasi jõudnud, siis selleks ajaks olnud hundid tüdruku juba surnuks purenud.

Bierbraueri Kaarel andis pojale võmmu kuklasse põhjuseta koolitee ääres passimise pärast. Võmmu andja lisas veel, et kui see tee ääres lolli mängimine kordub, siis ta Jaanusele veel "ehitab". See "ehitamine" lõhnas alati hea keretäie järele…

Vennas muidugi kaebas isale ära, et Jaanus Pillemäe talu juures teda ootas. Passis mitu tundi lihtsalt niisama. Lollusest. Jaanuse hundijuttu ei uskunud keegi, sest hundid ei jookse päise päeva ajal ringi.

"Homme käi peale kooli kolhoosi põllubrigadiri juures ära ja küsi hobust jõululaupäval kirikusse minekuks!” ütles Korsani Kaarel enne magamaminekut kõige nooremale pojale. “See on sulle trahviks selle eest, et sa täna koolist kohe koju ei tulnud!"

Järgmisel päeval, kohe peale kooli, suusatas Jaanus otse üle põldude brigadiri juurde. August, umbes viiekümne aastane laiaõlgne mees, kes kolhoosis juba mitmendat aastat brigadiriametit pidas, oli kodus ja kuulas Jaanuse jutu sõbralikult ära.

"Tead, sa mis, noorperemees! Bierbrauerid on kolhoosi juhatuses kogu aeg halvas kirjas olnud. Teie ei taha ju kolhoosis tööd teha! Alice on kolhoosnik, aga tööl ei käi. Kaarel käib hoopis Teedevalitsuses tööl ja sellepärast on kolhoosi juhatus teile hobuse ära keelanud. Sinu isa teab seda väga hästi." brigadir istus köögis vakstuta laua taga, millel vedelesid leivapuru, lauanuga ja ajaleht “Rahva Hääl”, ning keerutas suitsetamisest kollakate näppude vahel pruunide raamidega prille. "Ma lubaksin küll teile hobust, kuid mina ei tohi kolhoosi juhatuse käsu vastu talitada. Seda teab Kaarel isegi."

Jaanus ei osanud selle jutu peale midagi kosta ja asutas minekule:

"Isa käskis küsida… Head õhtut siis…"

"Head õhtut, head õhtut!" ütles brigadir ja küsis muiates: "Kas Korsani Kaarel on millalgi ilma hobuseta jäänud?"

Väljas oli juba väikene videvik, kui Jaanus õues suusapingutajad plaksuga kinni pani. Pikuke see detsembrikuu päev siis ikka on? Üle põllu, mööda tuldud teed tagasi suusatades, märkas Jaanus äkki mingeid loomajälgi üle enda suusajälgede minevat. Lähemal uurimisel selgus, et need olid hullu moodi sarnased hundijälgedega. Poiss mäletas täpselt, et brigadiri juurde sõites neid jälgi veel ei olnud. Jaanus vaatas hirmunult ringi. Õhtuses videvikus ei hakanud põllu peal silma ühtegi kogu ega varju, mis oleks vähegi hundi sarnane olnud. Poiss laskis ühtelugu ringi vaadates kätel-jalgadel kiiremini käia ja peagi libisesid ta suusad juba võsavahelisel teel. Jaanus ootas hirmuga iga hetk põõsastest teele kargavat, paljaste kihvadega hunti…

Peagi keeras suusataja võsa vahelt ära metsavahelisele teele, mis endise Korsani talu poole viis. Kaugel eespool vilkus mingi tuluke ja Jaanus lisas rõõmustades kiirust – ometi üks inimene kellega saab koos edasi minna! Lähemale jõudes tundis poiss teekäijas ära enda isa, kes tuli töölt. Jaanusel oli hea meel, et ta ei pea üksi läbi pimeda metsa minema. Poiss ütles isale brigadiri sõnad edasi.

Jah, seda oligi arvata!" lausus Kaarel. "August on otsekohene mees, tema ütleb mida mõtleb."

"Miks sa mind siis Augusti juurde üldse saatsid, kui sa vastust juba ette teadsid?"

"Igaks juhuks. Muidu võib pärast tulla ütlemist, et ma pole neilt hobust küsinud."

"August ütles, et millal sa enne ilma hobuseta on jäänud…"

"No-jah! Eks ta ju teab, et ma tallimehe käest puskaripudeli eest ikka hobuse saan, kui mul seda vaja on. Uunu oli sõja ajal minuga ühes ja samas pataljonis. Ja kes siis oma relvavenda hätta jätab?" naeris Kaarel. "Ja tead, Jannu, ega raha ainukene määrimise asi ole!"

Jaa, seda Jaanus teadis. Pudeli puskari eest võis alati hobuse saada. Pudel metsakohinat oli mõnikord kõvem, kui kolhoosi juhatuse sõna. Pealegi tuli kirikusse minna pimedas, kes siis nii väga vaatas, või uuris.

Ja kes sedagi täpselt teadis mis tallimehele tähtsam oli, kas see talle meeleheaks toodud lihtlabane puskaripudel, või hoopis koos Bierbraueri Kaarliga tööpataljonidest ja Laskurkorpusest läbikäidud põrgutee. Kuulusid ju nemad nende nelja mehe hulka, kes 1941-sel aastal Mallangi külast Punaarmeesse mobiliseeritud kahekümne kaheksast mehest eluga tagasi tuli…

Äkki Bierbrauer seisatas, tõukas siis poja lumme pikali ja viskas põleva taskulambi eemale ning viskus ka ise Jaanuse kõrvale lume sisse. Hetk hiljem ragises automaadivalang lumevaikses metsas. Jaanus tundis, kuidas keegi justkui sakutas tema seljas olevat koolikotti. Kaarel tõmbas vaikselt vandudes poisi suusasidemed paari järsu tõmbega lahti ja käsutas sosinal:

"Rooma ruttu metsa! Rutem, kurat!"

Uus automaadivalang mässis taskulambi lumetolmu ja hetk hiljem see ka kustus. Juba metsas, põlvini lumes sumades, kuulsid nad veel üht valangut tärisemas ja kusagil selja taga rabisesid puude oksad. See oli ka kõik. Rohkem nad midagi ei kuulnud, ega näinud. Segaduses ja hirmust värisevale pojale ütles Kaarel selgituseks vaid ühe sõna:

"Metsavennad!"

Kodus koolikotti uurides selgus, et selles oli mitu narmendavat auku sees. Mitmes raamatus ja vihikus oli justkui keegi mingi urgitseri või konksuga sees sobranud. Justkui hiired või rotid oleksid nende kallal hambaid teritanud.

"Kaarel, kellele sa ette jäid?" küsis Alice ärevalt, kui ta Jaanuse koolikotti parandama hakkas. “Kes su peale hammast ihub?”

"Ei tea…" ütles see peale pikka vaikimist.

"Võib-olla on see mõni Patsi mees? Sul oli ju nendega tegemist?" uuris Alice edasi.

"Jäta nüüd!" keelas Kaarel. "Kui ma teangi, ega ma teda ikka üles andma ei lähe. Ja kui lähekski, mida see muudab? Tema ja ta pere saadetakse Siberisse, mind siis juba päris kindlasti mullatoidule. Ega ta üksi metsas ole."

"Kaarel, kuidas siis saab? Lapsed…"

"Alice, aitab juba!" Kaarli hääles kõlasid kurjad noodid. "Küll ma lähen ja räägin nendega. Ma tean kus nad redutavad. Lähen ja räägin!"

“Ära mine! Sind lastakse maha!”

“Ei lase nad midagi! Pole ma kunagi kommude sõber olnud ja ega iga korpusemees veel kommu ka pole.” üles Kaarel ja lisas pominal: “Ega ma palja käega nende juurde lähe.”

"Kustkohast me nüüd Jannule uued raamatud saame? Metsavendadest ei tohi ju kellelegi sõnagi rääkida." muretses Alice.

"Ma lähen ja räägin ühel õhtul kooli direktoriga. Ehk on tal midagi tagavaraks. Ütlen, et poiss jättis raamatud lohakile ja koer näris puruks."

“Mina pole midagi jätnud…” protesteeris Jaanus kuid isa katkestas teda:

“Mida me siis ütleme? Et metsavennad lasksid puruks või? Siis on enkavedeelased kohe platsis! Pea suu kinni ja ära kõssa kellelegi! Muidu ehitan sulle nii, et mäletad!”

Korsani Kaarel oli koolis lastevanemate komitee esimees ja direktoriga üsna heades suhetes. Seetõttu oli Jaanusele uute raamatute saamine peaaegu kindel. Poisile ei olnud see jälle sugugi meeltmööda, sest ilma raamatuteta oleks tema arvates koolis olnud hulga parem käia. Siis oleks ehk nii mõnegi aine saanud jätta õppimata. Ütelda õpetajale, et pole raamatut, ei saa õppida. Või lihtsalt unustada. Või, või nii…

Sel õhtul askeldas Korsani Kaarel kaua rehetoas ja lõpuks tõi tuppa aastaid peidus olnud jahipüssi. Puhastas selle hoolega ära ja pani magamistuppa kapi taha nurka püsti. Keelas Ruudil ja Paulil seda puutuda ning lisas:

"Ega selle keelu meelespidamine ka Jaanusel mööda külgi maha ei jookse!"

Rita ei tulnud arvesse, tema mässas veel kaltsunukkudega.