Читать книгу Joomahullu päevaraamat - Juha Vuorinen - Страница 36

Nägin vahelduseks jälle täiesti segast und. Mul olid nii rängad sarlakid, et põetaja pidi aeg-ajalt vahtkustutist mu leekidesse lahvatanud liikmeid üle laskma. Arst tuli palatisse ning kirjutas mulle antibiootikumikuuri ja pool tundi raskekaalupoksi. Mind talutati haigla keldrisse, kus oli poksiring. Ehkki nägin und, oli tunne väga nõrk. Imelik tunne oli unes ära minestada. Ringi ronis kokteil Mike Tysonist ja Toni Halmist: kapp, kes oli täis tätoveeritud triipkoode. Mulle pandi pähe “Mauno Ahoneni kõrvaklapid”, millest tuli otseülekandena Ilmo Lounasheimo kommentaar. Kohtunikuks oli ringis Höyry Häyrinen. Hiigelsuur EAN-kood ründas ja lõi otse vastu mu pead vihinal haagi, mille tulemusena mu pea lendas otsast ära nagu pingpongipall. Mu kolu põrkas nagu pinksipall otse tribüünidele, kus publik seda metsikult hõisates kinni püüda proovis. Üritasin kaelas olevast august hüüda:

“Ettevaatust, see on mu pea!”

“Mis ettevaatust siin enam vaja on?” hüüdis keegi saalist.

Õnneks ärkasin omaenda korina peale. Katsusin mitu korda päeva jooksul, kas pea on ikka kindlalt omal kohal. Otsustasin kontrollida, ega mu kurk läbi ei tilgu, ja ostsin kasti keskõlut. Kurgust see läbi ei jooksnud, aga kusele ajas küll jõledat moodi. Kui jood poti keskõlut, tuleb üsna tummine olemine. Imelik, röhitsedes lööb alati ka detsiliitri jagu okset üles. Homme tuleb jälle inimeste viinale üle minna.