Читать книгу Joomahullu päevaraamat - Juha Vuorinen - Страница 39

Jõin eile ilmselt pika toimega viina, sest olin veel hommikulgi korralikult täis. Otsustasin mõnusal joobel mitte katkeda lasta, sestap ootasin, pudel kaenlas, Alko avamist. Läksin linna peale kakerdama ja märkasin oma heameeleks, et daamid olid läinud üle suveriietele. Tänaval tippis miniseelikusse rõivastunud ilmselge lits. Keegi kuradi perverdist elektrimontöör jäi oma kaubikust litsi ahtrit nii innukalt vahtima, et sõitis otse trammi ette. Ma naersin nii hullusti, et pisar tuli silma. Ka lits itsitas edasi minnes. Käisin Alkos ja tagasiteel nägin, kuidas tuletõrjujad üritasid tigedat kinnijäänud elektrimeest autost kätte saada. See oli kindlasti munnipidi selle romu külge jäänud. Sitapea mis sitapea.

Otsustasin kehtestada uue püha. Alates nüüdsest on 27. aprill “joomapüha”. Vaatasin tänaval tatsavaid inimesi ja jõin haljast viina. Tuleb tunnistada, et tibid olid kevade hakul külgetõmbava välimusega. Hakkasin hullult mõtlema, kuidas saaks mõne linnu enda juurde vedada. Kuues järjestikune joomapäev oli ilmselt nõudnud oma, sest ma kustusin keset mõttetööd.