Читать книгу Saladuslik saar - Jules Verne - Страница 1

1865. AASTA ORKAAN. KARJED ÕHUS. KEERISTORMIST KISTUD ÕHUPALL. PRAGUNENUD KEST. ÜMBERRINGI VAID ÄÄRETU MERI. VIIS REISIJAT. MIS JUHTUB ÕHUPALLIKORVIS. RANNIK HORISONDIL. DRAAMA ARENEB

“Kas me tõuseme?”

“Ei! Vastupidi! Me laskume!”

“Hullem veel, härra Cyrus! Me kukume!”

“Heitke ballast alla!”

“Tühjendasin just äsja viimase koti!”

“Kas õhupall tõuseb juba?”

“Ei!”

“Ma nagu kuuleksin lainete laksumist!”

“Korvi all on meri!”

“Veepinnani on ainult viissada jalga1!”

Siis kaikus tuules võimas hääl ja kostsid järgmised sõnad:

“Üle parda kõik, mis kaalub! Kõik!”

Need sõnad hüüti Vaikse ookeani ääretu veevälja kohal 23. märtsil 1865. aastal kella nelja paiku õhtupoolikul.

Kahtlemata mäletavad kõik kohutavat kirdetormi, mis puhkes selle aasta pööripäeval ja mille kestel baromeeter langes seitsmesaja kümnele millimeetrile. Orkaan möllas vaheaegadeta 18. märtsist 26. märtsini. Ta põhjustas tohutut kahju Ameerikas, Euroopas ja Aasias – tuhande kaheksasaja miili laiusel maaribal, mis ulatus poolviltu üle ekvaatori 35. põhjaparalleelist 40. lõunaparalleelini.

Purustatud linnad, juurtega väljakistud metsad, mäekõrguste tõusulainete poolt paljaks uhutud kaldad, sajad rannale paisatud laevad, kõike oma teel purustavate keeristormide poolt maatasa tehtud piirkonnad, tuhanded maal lömastatud või merest neelatud inimesed – sellised olid selle hirmsa tormi tagajärjed. Ta tegi veelgi rohkem kahju kui tormid, mis olid nii kohutavalt laastanud Havannat ja Guadeloupe’i2, esimest 25. oktoobril 1810 ja teist 26. juulil 1825.

Samal ajal, kui maal ja merel nii palju katastroofe aset leidis, toimus segaminipaisatud õhukihtides vähemalt sama haarav draama.

Keeristorm kandis oma turjal õhupalli, mis viskles pöörases maruhoos. Lakkamatult õhukeerises pööreldes kihutas ta edasi kiirusega üheksakümmend miili tunnis3.

Õhupalli all õõtsus korv viie reisijaga, kes olid vaevalt nähtavad tihedas veetolmus ja paksudes pilvedes, mis ulatusid otse merepinnani.

Kust tuli see õhupall, kohutava tormi abitu mängukann? Milliselt maakera paigalt oli ta õhku tõusnud? Mõistagi ei olnud ta orkaani ajal teele asunud. Orkaan kestis aga juba viis päeva ja tema esimesed tundemärgid avaldusid kaheksateistkümnendal kuupäeval. Seega oli põhjust arvata, et õhupall tuli väga kaugelt, sest ööpäeva jooksul võis ta läbida vähemalt kaks tuhat miili.

Igatahes ei olnud reisijail võimalik kindlaks määrata läbitud tee pikkust, sest neil puudusid orienteerumistähised. Ja nii imelik kui see ka ei ole, reisijad ei saanudki kannatada metsikust tormist, mille keskpunkti nad olid sattunud. Edasi liikudes ja õhus tiireldes ei tajunud nad ise oma kihutamist ning pöörlemist. Nende pilgud ei suutnud õhupalli alla kuhjuvaist paksudest udumassidest läbi tungida. Kõik oli nii tihedatesse pilvedesse mähitud, et reisijad ei osanud öelda, kas on öö või päev. Niikaua kui nad olid väga kõrgel õhus, ei tunginud ükski valguskiir läbi pimeda avaruse, nendeni ei jõudnud ükski hääl asustatud maa-alalt ega ookeani kohin. Alles kiirel laskumisel jõudsid reisijatele pärale ohud, mis neid lainete kohal varitsesid.

Õhupall, vabanenud raskeist esemeist, nagu laskemoon, relvad ja toidutagavarad, tõusis atmosfääri kõrgematesse kihtidesse, nelja tuhande viiesaja jala kõrgusele. Märgates, et õhupallikorvi all on meri, leidsid reisijad, et kõrgel on ohutum kui all, ja heitsid kõhklemata üle parda isegi kõige hädavajalikumad esemed ning püüdsid igati säästa gaasi, oma sõiduki hinge, mis neid sügaviku kohal hoidis.

Öö vastu 24. märtsi möödus suures ärevuses, hingeliselt vähem karastatud inimestele oleks see võinud hukatuslikuks saada. Siis saabus jälle päev ning koidu ajal andis orkaan vähehaaval järele. Hommikul hakkas torm ilmutama esimesi raugemise tundemärke. Koidikul olid pilved juba hõredamad ja tõusid kõrgemale. Mõne tunni pärast tuulekeeris hajus. Torm vaibus “priskeks tuuleks” – õhuvoolu kiirus vähenes poole võrra. Tuul oli küll veel selline, mida meremehed hüüavad “kolme purjerehvi tuuleks”, kuid ilm oli ikkagi märksa paremaks läinud.

Kella üheteistkümne paiku olid alumised õhukihid juba tunduvalt selginenud. Atmosfäärist hoovas läbipaistvat niiskust, mida võib tunda ja isegi näha pärast tugevaid torme. Ilmselt polnud raju lääne suunas kaugemale tunginudki. Ta näis olevat nii-öelda iseendale otsa peale teinud. On mõeldav, et pärast vesipüksi kokkuvajumist hajus ta elektripurgete näol, nagu seda mõnikord juhtub India ookeani taifuunidega.

Samal ajal võis aga jälle märgata, et õhupall ikkagi aeglaselt ja pidevalt langes. Ta näis vähehaaval gaasist tühjenevat, tema kest kaotas kera kuju ja venis pikaks ning munataoliseks.

Keskpäeva paiku oli õhupall veel ainult kahe tuhande jala kõrgusel merepinnast. Ta ruumala oli viiskümmend tuhat kuupjalga4 ja nähtavasti ainult tänu sellisele mahule oligi ta suutnud nii kaua õhus püsida, saavutada suure kõrguse ja seejuures pidevalt edasi liikuda.

Nüüd heitsid õhusõitjad üle parda viimased esemed, mis õhupallikorvile veel kaalu lisasid – natuke toiduaineid, mis nad olid alles jätnud, ja väikseimadki tarbeesemed oma taskutest. Üks neist ronis üles võrule, millele olid kinnitatud võrgu otsad, ja püüdis õhupalli alumist gaasiklappi hästi tugevasti kinni siduda.

Oli selge, et aerostaati ei suudetud enam kõrgemates õhukihtides hoida ja et gaas oli otsakorral.

Õhusõitjaid ootas hukkumine!

Nende all ei olnud ju mannermaad ega isegi mitte saart. Ümberringi ei leidunud ühtki võimalust maabumiseks, ühtki kohta, kuhu ankrut kinnitada.

Nende all laius vaid ääretu meri, kus lained veel nüüdki metsiku jõuga voogasid. Ei paistnud piire sel veeväljal, isegi mitte neile seal kõrgel, kelle pilgule avanes neljakümnemiilise raadiusega vaateväli. Rajust armutult piitsutatud lained tunglesid otsekui galopis üksteise järel üle veelagendiku, harjad valendavas vahus. Ei ühtki randa silmapiiril, ei ühtki laeva!

Selleks et õhupall vetevoogudesse ei vajuks, tuli langemine iga hinna eest peatada. See pakiline töö oligi sõitjail nähtavasti käsil. Kuid hoolimata kõigist pingutustest laskus õhupall üha madalamale, liikudes ühtlasi tohutu kiirusega edasi tuule suunas, s. t kirdest edelasse.

Hirmus oli nende õnnetute olukord! Ilmselt ei allunud õhupall enam nende tahtele. Nende püüded olid nurjumisele määratud. Õhupalli kest tõmbus üha enam koomale. Gaasi väljavoolu polnud mitte kuidagi võimalik peatada. Langemine kiirenes silmanähtavalt ja kell üks päeval rippus õhupallikorv veel vaid kuuesaja jala kõrgusel veepinnast.

Gaas hoovas vabalt välja läbi õhupalli kestas oleva prao ja võimatu oli seda takistada.

Olles tühjendanud õhupallikorvi kõigist seal leiduvaist esemeist, õnnestus reisijail õhus hõljumist mõnevõrra pikendada. Kuid see tähendas vaid paratamatu katastroofi edasilükkamist lühikeseks ajaks. Kui enne öö tulekut maa nähtavale ei ilmu, siis kaoksid õhusõitjad ja õhupall koos korviga jäädavalt vetevoogudesse.

Köied, mis kinnitasid korvi võru külge, lõigati läbi.

Jäi järele veel üks pääsemisvõimalus ja seda õhusõitjad kasutasidki. Nad olid nähtavasti tarmukad inimesed, kes oskasid surmale silma vaadata. Nende huulilt ei tulnud kuuldavale ühtki kaevet. Nad olid otsustanud võidelda viimse hetkeni, teha, mis iganes võimalik, et pidurdada langemist. Õhupallikorvi moodustas pajuvitstest kast, mis veesõidukiks ei sobinud. Lainetesse langedes pidi see paratamatult põhja vajuma.

Kella kahe ajal oli õhupall vaevalt neljasaja jala kõrgusel lainete kohal.

Sel hetkel kostis mehine hääl – inimese oma, kelle süda ei tunne hirmu. Temale vastasid niisama kindlad hääled.

“Kas kõik on üle parda heidetud?”

“Ei! On jäänud veel raha – kümme tuhat franki kullas!”

Raske kott kukkus otsekohe merre.

“Kas õhupall tõuseb?”

“Jah, natuke, aga vajub peagi jälle!”

“On veel midagi välja visata?”

“Ei midagi!”

“Siiski! Õhupallikorv!”

“Haarakem nööridest kinni ja – korv merre!”

See oli tõesti ainus ja viimane võimalus õhupalli kaalu kergendada. Köied, mis kinnitasid korvi võru külge, lõigati läbi ja õhupall kerkis kaks tuhat jalga.

Viis reisijat ronisid võrku. Nööridest kinni hoides vaatasid nad sügavikku.

On teada, kui tundlikult reageerivad õhupallid koormuse muutusele. Piisab kõige kergema eseme väljaheitmisest, et tõusu esile kutsuda. Õhus hõljuv aerostaat sarnaneb täppiskaaluga. Seetõttu on mõistetav, et mingist suuremast raskusest vabanedes tõuseb ta äkki ja kiiresti. Nii juhtus ka seekord.

Püsinud hetke ülemistes õhukihtides, hakkas aga aerostaat jälle laskuma. Gaas tungis välja rebenenud kohast, mida oli võimatu parandada.

Reisijad olid teinud kõik, mida said. Miski ei võinud neid enam päästa. Neil jäi veel ainult imele loota.

Kell neli oli õhupall veepinnast ainult viiesaja jala kõrgusel.

Korraga kostis kõva haukumine. Reisijatega oli kaasas koer, kes oma peremehe kõrval võrgu nööridesse klammerdus.

“Top nägi midagi!” hüüatas üks sõitjaist. Ja kohe kostis tugev hääl:

“Maa! Maa!”

Tuulest ühtesoodu edela poole aetuna oli õhupall hommikust saadik läbinud mitmesajamiilise vahemaa ja horisondil ilmus nüüd tõepoolest nähtavale mägine maariba.

Kuid maa oli veel kolmekümne miili kaugusel. Selleni jõudmiseks tuli lennata vähemalt tund aega ja seejuures mitte kursist kõrvale kalduda. Terve tund! Kuid kas ei kaota õhupall enne kogu gaasi, mida ta veel sisaldab?

Selles just olukorra õudus seisneski. Õhusõitjad nägid selgesti randa, kuhu tuli iga hinna eest jõuda. Nad ei teadnud, kas see oli saar või manner, sest vaevalt nad üldse teadsid, millisesse maailmajakku orkaan nad paisanud oli. Aga maani oli vaja jõuda, olgu see siis asustatud või mitte, külalislahke või vaenulik.

Kella nelja paiku oli selge, et õhupall ei suuda enam õhus püsida. Juba riivas ta merepinda. Laineharjad olid mitu korda võrgu alumist äärt uhtnud ja selle veelgi raskemaks muutnud ning õhupall kaldus küljele nagu haavatud tiivaga lind.

Poole tunni pärast oli maa vaid ühe miili kaugusel, kuid õhupall oli lõplikult tühjaks jooksmas. Ta rippus lõdvalt ning vajus suurtesse voltidesse. Gaasi oli veel vaid ülemises osas. Võrgu külge klammerdunud reisijad olid liiga rasked ja peagi tuli neil vööni vees olles võidelda märatsevate voogudega. Lõpuks laskus õhupalli kest veepinnale ning liikus purjena paisudes tuule tõukel edasi. Võib olla jõuab ta nii kaldale!

Kuid nüüd, kus oldi vaid kahe kaabeltau5 kaugusel kaldast, kerkis korraga nelja inimese rinnast hirmus karje. Kuigi oli paistnud, et õhupall enam ei tõuse, põrkas ta hiigellainest tõugatuna ootamatult üles. Just nagu äkki veel mingist koormast vabanenud, tõusis ta tuhande viiesaja jala kõrgusele ja sattus seal tugevasse keerisesse, mis ei viinud teda mitte otse maa poole, vaid kandis edasi peaaegu paralleelselt rannaga. Kahe minuti pärast lähenes õhupall lõpuks poolviltu rannikule ja kukkus liivale, kuhu lained enam ei ulatunud.

Suure vaevaga õnnestus reisijail end üksteise abiga võrgunööridest vabastada. Kergenenud õhupall kandus tuulest haaratuna kaugusse nagu haavatud lind, kes hetkeks elustub.

Õhupallikorvis olid olnud viis reisijat ja koer, kuid rannale oli paisatud ainult neli inimest.

Puuduva reisija oli tõenäoliselt merre kiskunud hiigellaine, mis üle võrgu uhtus, ning see oligi võimaldanud kergenenud õhupallil viimast korda tõusta ja mõne hetkega maani jõuda.

Vaevalt tundsid neli merehädalist – nii võib neid küll nimetada – kindlat pinda jalge all, kui nad hüüdsid, mõeldes puuduvale seltsimehele: “Ta püüab võib-olla ujudes randa jõuda! Päästame ta! Päästame ta!”