Читать книгу Saladuslik saar - Jules Verne - Страница 5

KAMINATE KORRASTAMINE. TULE TÄHTSUS. TIKUTOOS. OTSINGUD RANNAL. REPORTERI JA NABI TAGASITULEK. AINUS TIKK. PRAKSUV TULI KOLDES. ESIMENE ÕHTUSÖÖK. ESIMENE ÖÖ MAAL

Pärast puukoorma mahalaadimist oli Pencroffi esimeseks mureks muuta Kaminad elamiskõlblikuks, sulgedes käigud, mille kaudu tõmbetuul sisse tungis. Liiv, kivid, läbipõimitud oksad ja niiske muld korkisid lõunatuultele avatud galeriid hermeetiliselt kinni ja sulgesid selle ülemise ava. Üksainus kitsas ja looklev käik avausega külgmisse ossa jäeti sulgemata, et saaks suitsu välja juhtida ja koldes õhutõmmet tekitada. Sel kombel jaotati Kaminad kolmeks või neljaks toaks, kui neid pimedaid urkaid, mis metslooma vaevalt oleksid rahuldanud, nii võib nimetada. Kuid vähemalt katus oli siin peakohal ning keskmises suuremas toas võis isegi püsti seista. Põrandat kattis peen liiv. Ühesõnaga, siin võis end esialgu sisse seada.

Tööd tehes vestlesid Harbert ja Pencroff omavahel.

“Võib-olla leidsid kaaslased meie omast parema elukoha,” lausus Harbert.

“Väga võimalik,” vastas meremees, “kuid kahtlus ärgu meie tööd seisma pangu. Parem üks varblane peos kui tuvi katusel.”

“Oh,” sõnas Harbert, “tooksid nad härra Smithi tagasi, leiaksid nad ta ometi üles!”

“Jah,” pomises Pencroff,” see oli vast mees, tõeline mees!”

“Oli? …” küsis Harbert. “Kas sa oled kaotanud lootuse teda veel kunagi näha?”

“Taevas hoidku, ei!” vastas meremees.

Sisemised tööd lõpetati kiiresti ja Pencroff jäi tulemustega väga rahule.

“Nüüd võivad me sõbrad tagasi tulla,” lausus ta. “Nad leiavad eest rahuldava ulualuse.”

Jäi veel üle ehitada kolle ja teha süüa. See oli lihtne ja kerge töö. Esimese vasakpoolse koopa sulgemata jäetud kitsaskäigu avause juurde asetati laiad lamedad kivid. Soojusest, mida suits endaga kaasa ei tõmba, pidi tõenäoliselt piisama sobiva temperatuuri säilitamiseks. Puude tagavara viidi ühte tuppa. Meremees pani mõne halu ja pilpaid koldekividele. Ta oli parajasti sellega ametis, kui Harbert temalt küsis, kas tal on ka tikke.

“Aga muidugi,” vastas Pencroff, “ja ma lisaksin: õnneks, sest ilma tikkudeta või taelata oleksime täitsa kimpus.”

“Meil on alati võimalik metsinimeste kombel tuld teha,” lausus Harbert, “hõõrudes vastamisi kaht kuiva puutükki.”

“Hästi, proovi, mu poiss, ja saame näha, kas saavutad ka midagi, kui kas või nõrkemiseni hõõrud.”

“Kuid see on ometi väga lihtne ja Vaikse ookeani saartel laialt kasutusel.”

“Ma ei vaidle vastu,” lausus Pencroff, “kuid arvatavasti teavad metslased, kuidas seda teha, või kasutavad selleks otstarbeks mõnd erilist puud. Rohkem kui üks kord olen ma tahtnud sel viisil tuld hankida, kuid kunagi pole see mul õnnestunud. Pean siiski tunnistama, et eelistan tikke. Kus mu tikud on?”

Pencroff kobas kuuetaskutes, otsides toosi, millest tema kui kirglik suitsetaja kunagi ei lahkunud. Ja ei leidnud. Ta pööras püksitaskud pahupidi, kuid ta suurimaks hämmastuseks toosi ei olnud.

“Küll on täbar lugu, otse hullem kui hull!” ütles ta Harbertile otsa vaadates. “Toos on vist taskust välja kukkunud ja kadunud. Kuid kas sul, Harbert, pole midagi, millega saaks tuld teha, kas tulerauda või ükskõik mida?”

“Ei, Pencroff.”

Meremees väljus pead kratsides. Harbert järgnes talle.

Nad otsisid väga hoolikalt liiva seest, kaljude vahelt, jõekalda lähedusest, kuid tulemusteta. Toos oli vasest ja nad oleksid seda kahtlemata märganud.

“Pencroff,” küsis Harbert, “ega sa toosi gondlist välja ei visanud?”

“Oh ei!” vastas meremees. “Kuid me rappusime nii kõvasti, et see pisike ese võis vabalt kaduma minna. Isegi mu piip on mu maha jätnud. Neetud toos! Kus ta küll võiks olla?”

“Meri taganeb,” ütles Harbert. “Jookseme sinna, kus maabusime!”

Väljavaated toosi leidmiseks olid väikesed. Võis arvata, et tõusu ajal olid lained selle lamedate kivikeste vahele veeretanud. Harbert ja Pencroff sammusid kiiresti koha suunas, kus nad eelmisel päeval olid maabunud. Neil ei tulnud astuda üle kahesaja sammu.

Seal kivikeste keskel ja kaljuõõnsustes otsiti äärmiselt põhjalikult. Ei mingit tulemust. Meremees otsis läbi vähimadki praod kaljudes, millelt vesi vähehaaval taganes, kuid ei leidnud midagi. Nende olukorras oli see raske ja antud hetkel parandamatu kaotus.

Pencroff ei varjanud sugugi oma sügavat pettumust. Ta otsaesisele ilmusid sügavad kortsud ja ta ei lausunud ainsatki sõna. Harbert tahtis teda lohutada, tähendades, et tikud oleksid tõenäoliselt olnud mereveest märjad ja neid poleks niikuinii kasutada saanud.

“Ei, mu poiss,” vastas meremees, “nad olid tihedasti suletud vaskkarbis. Ja mis siis nüüd teha?”

“Kahtlemata leiame mõne vahendi, millega tuld hankida,” ütles Harbert. “Härra Smith ja härra Spilett siin juba hätta ei jääks.”

“Seda küll,” vastas Pencroff, “kuid kuni me neid ootame, oleme ilma tuleta, ja tagasi tulles leiavad nad eest kehva lõunasöögi.”

“Neil on kindlasti kas tael või tikud,” lausus Harbert elavalt.

“Ma kahtlen selles,” vastas meremees pead raputades. “Esiteks, Nab ja härra Smith ei suitseta ja teiseks kardan ma, et Spilett hoidis alal pigem oma märkmiku kui tikutoosi.”

Harbert ei vastanud. Toosi kadumine oli ilmselgelt kahetsusväärne fakt. Nooruk lootis siiski, et neil nii või teisiti õnnestub tuld hankida. Pencroff kui suuremate kogemustega inimene nõnda ei arvanud, ehkki ta polnud mees, kes kergesti kimpu jääb. Igatahes ei jäänud muud üle kui oodata Nabi ja reporteri tagasitulekut. Tuli loobuda kõvakskeedetud munadest, mida Pencroff neile valmistada tahtis. Pidev toore liha dieet tundus viimasele nii tema enda kui ka ta seltsimeeste seisukohalt üsna ebameeldiva väljavaatena. Arvestades asjaolu, et tuletegemine oli täiesti võimatu, kogusid meremees ja Harbert enne Kaminatesse tagasi minekut veel karpe ja asusid siis vaikides koduteele. Pencroff kõndis, pilk maas, ja otsis ikka veel oma kadunud toosi. Ta läks isegi jõesuudme juurest uuesti mööda vasakut kallast üles kuni käänakuni, kuhu nad olid kinnitanud parve, ronis taas üles platoole ja käis selle risti-põiki läbi, otsis metsaserval kõrges rohus – kõik asjata.

Kell oli viis õhtupoolikul, kui nad Harbertiga Kaminate juurde tagasi jõudsid. Mõistagi tuhnisid nad käigud kuni kõige pimedamate nurkadeni põhjalikult läbi, enne kui nad otsimisest lõplikult loobusid.

Kella kuue paiku, parajasti kui päike läänes kerkivate kinkude taha vajus, signaliseeris Harbert kaldalt, kus ta edasi-tagasi kõndis, Pencroffile, et Nab ja Gideon Spilett tulevad.

Nad tulid üksinda!.. Harbert tundis, kuidas ta süda kirjeldamatus ängistuses kokku tõmbus. Eelaimused polnud meremeest petnud. Insener Cyrus Smithi ei leitud!

Kohale jõudes istus reporter sõnatult kivile. Väsimusest rammetu ja peaaegu nälga suremas, polnud tal jaksu rääkida. Mis puutub Nabisse, siis tõendasid tema punased silmad, kui palju ta oli nutnud, ja uued pisarad, mida ta ei suutnud tagasi hoida, kõnelesid liigagi selgesti, et ta oli kaotanud lootuse.

Reporter jutustas Cyrus Smithi leidmiseks ette võetud otsingust. Ta oli Nabiga piki rannikut läbi käinud üle kaheksa miili, järelikult olid nad läinud veel tublisti kaugemale kohast, kus õhupall viimast korda langes ning insener ja Top kaduma läksid. Rand oli tühi. Ei ühtki jälge, ei ühtki märki. Kogu alal polnud näha ainsatki hiljuti ümberpööratud kivi, mitte ühtki inimese jalajälge. Ilmselt ei külastanud seda rannaosa ükski elanik. Meri oli niisama tühi kui kallaski ja seal, mõnisada jalga kaldast eemal, oligi insener leidnud oma külma haua.

Seda kuuldes kargas Nab püsti ja hüüdis:

“Ei, ei! Ta ei ole surnud! Ei ole! Seda ei ole! Tema! Mis te räägite! Võimalik, et mina või ükskõik kes, aga tema ei kunagi! See on mees, kes igalt poolt tagasi tuleb!”

Nabi jõud lõppes ja ta pomises:

“Ma ei suuda enam!”

Harbert jooksis tema juurde ja lausus:

“Nab, me leiame ta! Praegu on sul aga kindlasti kõht tühi. Söö, palun sind, söö veidi!”

Ta ulatas neegrile mõne peotäie merikarpe – lahjat ja kasinat toitu! Nab keeldus, kuigi ta polnud tükk aega söönud. Ilma peremeheta ei jõudnud või ei tahtnud ta enam elada.

Mis puutub Gideon Spilettisse, siis neelas ta aplalt molluskid alla ja heitis seejärel kaljujalamil liivale pikali. Ta oli roidunud, kuid rahulik.

Harbert astus tema juurde, võttis ta käe ja sõnas:

“Härra Spilett, avastasime peavarju, kus teil on parem olla kui siin. Öö on saabumas. Tulge puhkama! Homme vaatame, mis edasi saab!”

Reporter tõusis ja hakkas koos noorukiga Kaminate juurde minema.

Sel hetkel astus Pencroff tema juurde ja küsis kõige tavalisemal häälel, ega tal juhuslikult tikke pole.

Reporter seisatas, otsis taskutes, ei leidnud sealt midagi ja ütles:

“Tikud mul olid, kuid viskasin nad arvatavasti minema.”

„Üks tikk!” hõiskas Pencroff.

Siis kutsus meremees Nabi, esitas talle sama küsimuse ja sai ka sama vastuse.

“Neetud!” hüüatas meremees, suutmata ennast talitseda.

Reporter kuulis teda sajatamas ja küsis:

“Ei ainsatki tikku?”

“Ei ainsatki, ja järelikult ka mitte tuld!”

“Oh!” hüüatas Nab, “oleks mu peremees siin, küllap tema juba oskaks tuld teha!”

Merehädalised seisid liikumatult ja vaatasid rahutusega üksteisele otsa. Harbert katkestas esimesena vaikuse, lausudes:

“Härra Spilett, teie olete suitsetaja, teil on alati tikud kaasas. Võib-olla te ei otsinud põhjalikult? Otsige veel! Ühestainsast tikust piisaks meile.”

Reporter otsis oma pükste, vesti ja mantli taskud uuesti läbi ja lõpuks – Pencroffi suureks rõõmuks ja oma piirituks üllatuseks – tundis ta, et vestivoodri vahele oli libisenud väike puutükike. Reporter hoidis tikku koos riidega sõrmede vahel, kuid ei saanud seda välja tõmmata. Kuna see oli kindlasti tikk ja pealegi üksainus, siis tuli olla ettevaatlik, et fosforit mitte maha kratsida.

“Lubage, ma aitan,” ütles Harbert.

Tegutsedes väga osavalt, õnnestus tal puutükike välja tõmmata ilma seda rikkumata. See vilets ja ühtlasi väärtuslik puukilluke oli neile vaestele inimestele määratu suure tähtsusega.

“Üks tikk!” hõiskas Pencroff. “See on sama hea, nagu oleks meil neid terve laevatäis!”

Ta võttis tiku oma kätte ja läks koos kaaslastega tagasi Kaminate juurde. Väikest puutükikest, millega tsiviliseeritud maades nii pillavalt ja ükskõikselt ümber käiakse ja millel seal pole mingit väärtust, tuli siin tarvitada äärmiselt ettevaatlikult. Veendunud, et tikk on täiesti kuiv, lausus Pencroif:

“Oleks vaja paberit!”

“Siit saab,” sõnas Gideon Spilett ja rebis pärast hetkelist kõhklust oma märkmikust ühe lehe.

Pencroff võttis paberitüki, mille reporter talle ulatas, ja kükitas kolde ette. Ta pani mõned peotäied kuivanud rohtu, lehti ja sammalt hagude alla ja seadis need nii, et õhk vabalt juurde pääseks ja kuiv puu kiirelt põlema süttiks.

Siis pani Pencroff paberilehe torbikukujuliselt kokku, nagu seda teevad piibumehed suure tuulega, ja lükkas selle sambla vahele. Siis võttis ta pisut konarliku ränikivi, pühkis selle hoolega puhtaks ja tõmbas südame põksudes ning hinge kinni hoides tikuga õrnalt üle kivi pinna.

Esimesel tõmbel polnud mingit tagajärge. Pencroff ei vajutanud tikku küllalt kõvasti, sest ta kartis fosforit maha kraapida.

“Ei, ma ei saa, mu käsi väriseb,” sõnas ta. “Võin vääratada… Ma ei suuda… ma ei taha!”

Ta tõusis püsti ja tegi Harbertile ülesandeks tema asemele asuda.

Harbert polnud kahtlemata veel kunagi elus nii erutatud olnud. Ta süda tagus kõvasti. Prometheus, minnes röövima taeva tuld, ei võinud olla rohkem ärevil. Kuid Harbert ei kõhelnud ja tõmbas tikuga kiirelt üle kivi. Kuuldus tasane ragin ja sähvatas sinakas leegike, millest levis teravalõhnalist suitsuvinet. Harbert pööras tiku ettevaatlikult teistpidi, et leeki toita, ja libistas selle siis paberitorbikusse. Mõne sekundi pärast võttis paber tuld ja sammal hakkas põlema.

Hetk hiljem praksusid kuivad oksad ja tänu meremehe tugevale puhumisele kerkis pimeduses peagi lõbus leek.

“Lõpuks ometi!” hüüdis Pencroff püsti tõustes. “Ma ei ole veel kunagi elus nii ärevil olnud.”

Lamedatest kividest koldel põles tuli suurepäraselt. Kitsa toru kaudu väljus suits hõlpsasti, korsten tõmbas ja varsti valgus mõnus soojus mööda ruumi laiali.

Tuld oli vaja edaspidi silmas pidada, et see enam ei kustuks, ja söed tuha all alati hõõgumas hoida. See oli ainult hoolsuse ja tähelepanelikkuse küsimus, sest puid oli külluses ja vajaduse korral võis tagavara alati uuendada.

Pencroff kavatses kõigepealt kolde kasutusele võtta ja valmistada toitvam õhtusöök kui oherdkarpidest roog. Harbert tõi kaks tosinat mune. Reporter nõjatus nurgas vastu seina ja vaatas toiduvalmistamist vaikides pealt. Ta pingutas oma aju kolme küsimuse kallal. Kas Cyrus Smith elab veel? Kui ta elab, kus võib ta siis olla? Kui ta kukkudes ellu jäi, siis kuidas seletada seda, et ta polnud leidnud võimalust endast elumärki anda? Mis puutub Nabisse, siis hulkus ta mööda randa ja temas polnud enam õiget eluvaimu.

Pencroff, kes tundis viitkümmend kahte munaroa valmistamise moodust, ei saanud oma teadmisi rakendada. Ta pidi leppima sellega, et asetas munad lihtsalt kuumale tuhale ja laskis neil pikkamööda kõvaks minna.

Mõne minutiga olid munad küpsetatud ja meremees kutsus reporteri õhtusöögist osa võtma. Selliseks kujunes merehädaliste esimene söömaaeg tundmatul rannikul. Kõvaksküpsetatud munad maitsesid suurepäraselt ja kuna muna sisaldab kõiki inimese toiduks hädavajalikke põhiaineid, siis tundsid meie vaesed põgenikud endis jälle uut jõudu.

Oh, kui ometi üks neist poleks puudunud! Oleksid kõik viis Richmondist põgenenud vangi olnud siin kaljumürakate varjus praksuva ja heleda tule ääres kuival liival! Kuid puudus neist kõigist kõige leidlikum ja targem, puudus nende juht Cyrus Smith ja teda ei saadud isegi matta.

Nii möödus 25. märts. Öö oli saabunud. Väljas vingus tuul ja murdlained peksid vastu kallast. Lainetest uhutud kiviklibu veeres kõrvulukustava mürinaga edasi-tagasi.

Reporter oli taandunud ühe pimeda koridori soppi, olles enne päevasündmused kokkuvõtlikult üles märkinud: tundmatu maa nähtavale ilmumine, inseneri kadumine, ranniku uurimine ja juhtum tuletikkudega. Väsimus sundis teda lõpuks unest puhkust otsima.

Ka Harbert jäi varsti magama. Meremees aga veetis öö kolde kõrval pooleldi tukkudes ja pooleldi valvates, ja küttepuudega ta ei koonerdanud. Ainult üks merehädalistest ei puhanud Kaminates – lohutamatu ja meeleheitel Nab, kes hoolimata kaaslaste kutsetest puhkama tulla, hulkus terve öö rannal, hüüdes oma peremeest.