Читать книгу Saladuslik saar - Jules Verne - Страница 3

KELL VIIS ÕHTUPOOLIKUL. SEE, KES PUUDUB. NABI MEELEHEIDE. OTSINGUD PÕHJAS. LAID. ÖÖ TÄIS AHASTUST. HOMMIKUNE UDU. NAB UJUMAS. MAA SILMAPIIRIL. MEREKITSUSE ÜLETAMINE

Hiigellaine oli paisanud inseneri läbi laiaksveninud võrguaugu merre. Tema koer kadus samuti. Truu loom oli vabatahtlikult oma peremeest päästma sööstnud.

“Edasi!” hüüdis reporter.

Ja kõik neli – Gideon Spilett, Harbert, Pencroff ja Nab – alustasid otsinguid, unustades rammestuse ja väsimuse.

Vaene Nab nuttis vihast ja meeleheitest mõtte juures, et oli kaotanud kõige kallima inimese.

Cyrus Smithi kadumise ja tema kaaslaste maabumise vahel polnud möödunud kahte minutitki. Seepärast võisid nad loota, et jõuavad inseneri veel päästa.

“Otsime, otsime!” hüüdis Nab.

“Jah, Nab,” vastas Gideon Spilett, “ja me leiame ta!”

“Elusana?”

“Elusana!”

“Kas ta ujuda oskab?” küsis Pencroff.

“Oskab küll,” vastas Nab. “Ja pealegi on seal Top.”

Meremees kuulatas meremühinat ja raputas pead.

Insener kadus ranniku põhjaosas, umbes pool miili eemal kohast, kus ta kaaslased äsja randusid. Kui tal õnnestus jõuda lähimas kohas kaldale, siis ei tulnud teda otsida kaugemalt kui poole miili ulatuses.

Kell oli varsti kuus. Udu oli äsja tõusnud ja öö muutus kottpimedaks. Merehädalised kõndisid põhja poole mööda selle maa idarannikut, kuhu juhus oli nad paisanud ja mille geograafilist asendit nad ei teadnud. Nad sammusid liivasel, kohati kivisel pinnasel, mis näis olevat täiesti taimkatteta. Väga konarlik ja ebatasane maapind oli täis väikesi lohke, mistõttu teekond kujunes üsna vaevaliseks. Iga hetk tõusis neist aukudest raskete tiivalöökidega lendu suuri linde, keda pimeduses polnud võimalik näha ja kes igas suunas laiali põgenesid. Teised – nobedamad – tõusid õhku hulgakaupa ja vuhisesid pilvena üle merehädaliste peade. Meremees arvas neis ära tundvat röövkajakad; nende terav häälitsus kõlas võidu meremühinaga.

Merehädalised peatusid aeg-ajalt, hõikasid kõigest jõust ja kuulatasid, kas ookeani poolt ei kosta vastuhüüdu. Nad lootsid, et kui nad jõuavad inseneri maabumiskoha lähedusse, kostab nendeni vähemalt Topi haukumine, kui Cyrus Smith ei ole võimeline endast ise elumärki andma. Kuid merekohinast ja murdlainete laksumisest ei eraldunud ükski hääl. Väike rühm liikus jälle edasi ja otsis läbi iga vähimagi rannasopi.

Paarikümneminutilise käigu järel sundisid vahutavad lained neid äkki peatuma. Maismaa lõppes. Nad seisid terava neeme tipus, kus raevutses vihane meri.

“See siin on neem,” lausus meremees. “Peame pöörduma tagasi ja hoiduma paremale.”

“Aga kui ta on seal!” hüüdis Nab, osutades ookeanile, mille tohutud lained pimeduses helendasid.

“Hästi, hüüame veel kord!”

Nad hüüdsid kooris ja kõvasti, kuid keegi ei vastanud. Nad ootasid, kuni tuul hetkeks vaikis, ja hüüdsid uuesti – jälle asjatult.

Siis pöördusid nad mööda neeme läänekallast tagasi. Seal oli maapind samuti liivane ja kivine. Pencroff pani siiski tähele, et kallas on järsem kui enne, et maapind tõuseb, ja ta oletas, et neem on pikliku nõlva kaudu ühendatud kõrge rannikuga, mille kontuurid olid pimeduses ähmaselt näha. Selles kaldaosas oli palju vähem linde. Merigi polnud siin nii tormine ega kärarikas ja lainete möll muutus tunduvalt vaiksemaks. Murdlainete kohinat oli vaevalt kuulda. See neemekülg moodustas väikese poolringikujulise lahe, mida neeme terav tipp ulgumere lainetuse eest kaitses.

Samas suunas edasi minna tähendas aga liikuda lõunasse ja minna kaugemale kohast, kus Cyrus Smith võis kaldale jõuda. Poolteise miili pikkuse teekonna jooksul ei teinud rannajoon ühtki käänakut, mis oleks viinud põhja poole. Neem, mille tipul nad olid ära käinud, pidi siiski olema maismaaga ühenduses. Vaatamata sellele, et nende jõud oli otsakorral, sammusid merehädalised vapralt edasi, lootes lähemal ajal jõuda mõne järsu käänakuni, mis pöörduks uuesti põhja.

Milline oli aga nende pettumus, kui nad, olles käinud umbes kaks miili, seisid jälle libedal kaljuse pinnaga kõrgendikul ja nende ees laius uuesti meri.

“Me oleme laiul,” ütles Pencroff, “ja kõndisime just ühest otsast teise.”

Meremehe arvamus oli õige. Merehädalised ei olnud paisatud mandrile ja isegi mitte saarele, vaid laiule, mille pikkus ei ületanud kaht miili ja mis ei olnud nähtavasti ka kuigi lai.

Kas kuulus see viljatu, kividega ülekülvatud, taimestikuta laid, merelindude metsik varjupaik, mõnesse suuremasse saarestikku?

Keegi ei osanud seda öelda. Õhupallikorvist ei olnud reisijad udu tõttu saanud maa suurust kindlaks määrata. Kuid Pencroff, kelle teravad meremehesilmad pimeduses hästi nägid, arvas eraldavat läänes mingeid ähmaseid piirjooni ja talle näis, et see on kõrge rannik.

Valitsevas pimeduses ei saadud otsustada, kas laid oli üksik või kuulus ta mõnda saarestikku. Ka ei olnud siit võimalik lahkuda, sest laidu ümbritses meri. Alles järgmisel hommikul võis hakata uuesti otsima inseneri, kes õnnetuseks polnud andnud endast mingit elumärki.

“Cyruse vaikimine ei ütle veel midagi,” lausus reporter. “Ta võib olla meelemärkuseta, haavatud, võimetu praegu vastama. Ei maksa meelt heita.”

Reporter tegi ettepaneku laiul tuld teha, et sellega insenerile märku anda. Kuid asjatult otsiti puid või kuiva oksaraagu. Siin polnud muud kui liiv ja kivid.

Võib arvata, kuidas kurvastasid neeger ja ta seltsimehed, kes olid vaprasse Cyrus Smithisse väga kiindunud. Oli enam kui selge, et momendil nad teda aidata ei saanud. Tuli oodata hommikut. Insener oli kas suutnud end ise päästa ja juba leidnud rannal varjupaiga või igaveseks kadunud.

Tunnid möödusid aeglaselt ja piinarikkalt. Oli väga külm. Merehädalised kannatasid hirmsasti, kuid nad vaevalt märkasid seda. Neil ei tulnud isegi mõttesse hetkeks puhata. Juhi otsingul oma hädasid hoopis unustades ja lootust kaotamata kõndisid nad edasi-tagasi mööda tühja ja viljatut laidu ning tulid ikka ja jälle tagasi põhjapoolsele kaldale, kus arvasid end õnnetuskohale kõige lähemal olevat. Nad kuulatasid, hüüdsid, püüdsid tabada vähimatki häälitsust. Nende hääled olid kahtlemata kaugele kuulda, sest ilm muutus vaiksemaks ning tormi raugedes hakkas vaibuma ka mere mühin.

Nabi ühele hüüdele oleks nagu järgnenud kaja. Harbert juhtis sellele Pencroffi tähelepanu ning lausus:

“Kaja peaks tähendama, et läänes on kallas võrdlemisi lähedal.”

Madrus noogutas jaatavalt. Tema silmad ei võinud teda petta. Kui ta oli kord juba näinud maad, olgugi ähmaselt, siis tähendas see, et maa oli tõepoolest olemas.

See kauge kaja jäi ainsaks vastuseks Nabi hüüetele. Laiu idaosas valitses endiselt vaikus.

Taevas selgines vähehaaval. Kesköö paiku süttisid mõned tähed ja kui insener oleks viibinud oma kaaslaste juures, siis oleks ta märganud, et need tähed pole enam põhjapoolkera omad. Tõepoolest, Põhjanaela ei olnud taevalaotusel näha ja seniidi tähtkujud polnud need, mida ta oli harjunud vaatlema Põhja-Ameerika taevas, ning lõunapoolsel taevavõlvil säras Lõunarist.

Öö möödus. Kella viie paiku hommikul helenes taevakaar pisut, kuid horisont jäi veel pimedaks, ja kui ilmusid esimesed valguskiired, tõusis merelt nii tihe udu, et polnud näha kahekümne sammu kauguselegi. Aeglaselt ja raskelt voogasid paksud udumassid. See pani merehädalised täbarasse olukorda, sest nüüd ei näinud nad enam midagi eneste ümber. Nab ja reporter suunasid pilgu ookeanile ning meremees ja Harbert otsisid kallast lääne poolt, kuid ühtki maalapikest polnud näha.

“Ükskõik,” ütles Pencroff, “kui ma ka maad ei näe, siis vähemalt ma tunnen, et ta on olemas… Ta on seal… seal… nii tõesti kui meie ei ole enam Richmondis.”

Peagi hakkas tõusma udu. See ennustas head ilma. Hele päike soojendas uduloori ülemisi kihte ning sellest tekkiv soojus tungis laiule.

Umbes poole seitsme ajal, kolmveerand tundi pärast päikesetõusu, muutuski udu palju hõredamaks. Üleval see tihenes, kuid all hajus. Peagi tuli nähtavale kogu laid, nagu oleks see pilvedest laskunud, ja siis kaarena laiuv meri, ääretu idas, kuid läänes piiratud kõrge ja järsu rannikuga.

Jah, seal oli maa! Seal oli vähemalt esialgne pääsemine! Laidu eraldas rannikust umbes poole miili laiune kiire ja tugeva vooluga merekitsus.

Üks merehädalistest hüppas silmapilkselt voogudesse, toimides vastavalt oma südame häälele, sõpradega nõu pidamata ja kellelegi sõnakestki lausumata. See oli Nab. Ta tahtis võimalikult kiiresti randa jõuda ja põhja poole rutata. Keegi poleks suutnud teda kinni hoida. Pencroff hüüdis teda küll tagasi, kuid asjata. Reporter valmistus Nabile järgnema.

Pencroff astus reporteri juurde ja küsis:

“Te tahate ujuda üle selle merekitsuse?”

“Jah,” vastas Gideon Spilett.

“Uskuge mind, parem on oodata. Nab suudab üksindagi oma peremeest abistada. Kui me talle järele ujume, võib tugev vool meid ulgumerele kanda. Kui ma ei eksi, on see vool tingitud mõõnast. Vaadake, vesi alaneb. Kannatame veidi, mõõna ajal võime leida koha, kust pääseb jalgsi üle.”

“Teil on õigus,” vastas reporter. “Püüame võimalikult vähe üksteisest lahku minna.”

Nab võitles sel ajal vapralt vooluga. Ta ujus poolpõiki üle merekitsuse. Iga kätelöögi juures tulid ta pruunid õlad veepinnal nähtavale. Kiire vool kandis teda teest kõrvale, kuid ta lähenes siiski kaldale. Poole miili läbimiseks, mis laidu rannast lahutas, kulus tal üle poole tunni ja ta jõudis kaldale mitu tuhat jalga allpool kohast, kus ta vette hüppas.

Nab astus maale kõrge graniitseina jalamil, raputas ennast tugevasti, hakkas jooksma ja kadus varsti merreulatuva kaljurahnu taha, mis oli peaaegu ühekõrgune laiu põhjatipuga. Mure ja hirmuga jälgisid kaaslased Nabi hulljulget üritust ja kui noormees silmist kadus, pöörasid nad oma pilgu maa suunas, kust mõtlesid varjupaika otsida. Maad vaadeldes sõid nad merikarpe, liiv oli nendega tihedasti kaetud. See oli küll üsna kasin söömaaeg, kuid ikkagi midagi.

Nab võitles vapralt vooluga.

Vastaskallas moodustas avara merekääru, mis lõppes lõunas väga terava, taimestikuta ning metsikuna näiva tipuga. Seda tippu ühendas mandriga võrdlemisi sakiline rannajoon ning see toetus kõrgetele graniitkaljudele. Põhja suunas aga laienes merekäär ja moodustas ümarama edelast kirdesse suunduva ranniku, mis lõppes pika kitsa neemega. Vahemaa nende kahe äärmise tipu vahel, millele abaja käär toetus, võis olla umbes kaheksa miili. Rannast poole miili kaugusel asuv laid oli ainult kitsas, hiigelvaala tohutu skeletiga sarnanev riba. Laiuselt ei ületanud see neljandikku miili.

Laiu vastas oli kallas liivane ning üle külvatud tumedate kaljudega, mis sel hetkel mõõna tõttu aegamööda nähtavale ilmusid. Taamal kerkis järsk graniitsein, mida vähemalt kolmesaja jala kõrgusel kroonis sakiline hari. See vall oli umbes kolm miili pikk ning lõppes parempoolses osas järsu seinaga, mis näis nagu inimkäte raiutud. Vasakul neeme kohal seevastu alanes kaljukuhelikest ja kiviveereist moodustunud ebaühtlaste piirjoontega kaljurand, mis läks üle prismataolisteks rahnudeks ning ühines pikliku nõlvana lõunapoolse maanina kaljudega.

Ranniku kohal kõrguval platool ei kasvanud ainsatki puud. See oli lame pind, samasugune nagu Kaplinna juures Hea Lootuse neemel, kuid väiksem. Vähemalt näis ta laiult vaadates sellisena. Kuid paremal, järsu mäeseina taga, ei puudunud siiski rohelus. Seal võis selgesti eraldada suurte puude ähmaseid kontuure, silmapiiri taha kaduvat tihedat metsa. Rohelus rõõmustas kaljuse panoraami teravatest piirjoontest väsinud silma. Kaugel kiltmaa kohal, vähemalt seitsme miili kaugusel loodes, helkis päikesekiirtest kullatud valge tipp. See oli lumemüts, mis kattis mingit kauget mäge.

Võimatu oli vastata küsimusele, kas maa siin oli saar või osa mandrist. Kuid nähes pahemal kuhjuvaid metsikuid kaljusid, oleks geoloog kõhklemata väitnud, et need on vulkaanilise päritoluga ja vaieldamatult maa-aluste jõudude töö tulemus.

Gideon Spilett, Pencroff ja Harbert vaatlesid maad tähelepanelikult. Võib-olla tuleb neil seal elada pikki aastaid, võib-olla isegi seal surra, kui maa ei asetse laevateede piirkonnas.

“Noh, Pencroff, mis sina selle kohta ütled?” küsis Harbert.

“Noh,” vastas meremees,” eks igal asjal ole oma head ja halvad küljed. Eks vaatame, mis edasi saab. Mõõn annab end juba tunda. Kolme tunni pärast katsetame üleminekuga, ja kord juba kaldal, püüame pääseda praegusest täbarast olukorrast ning leida härra Smithi.”

Pencroffi oletus osutus õigeks. Kolme tunni pärast oli suurem osa merekitsuse sängi moodustavast liivasest põhjast veest lage. Laiu ja ranniku vahele jäi vaid kitsas veeriba, millest oli kerge üle minna.

Kella kümne paiku heitsid Gideon Spilett ja ta mõlemad kaaslased riided seljast ja astusid riidekompsu pea kohal hoides vette. Vesi oli vaevalt viis jalga sügav. Harbertil ulatus vesi siiski üle pea, kuid see ei tekitanud talle mingeid raskusi, sest poiss ujus nagu kala. Kõik kolm jõudsid kerge vaevaga vastaskaldale. Päikese käes kuivasid nad kiiresti, panid uuesti selga riided, mida nad olid suutnud hoida märjaks saamast, ja hakkasid nõu pidama.