Читать книгу Saladuslik saar - Jules Verne - Страница 7

NAB EI OLE VEEL TAGASI. REPORTERI MÕTISKLUSED. ÕHTUSÖÖK. ON SAABUMAS HALB ÖÖ. KOHUTAV TORM. ÖINE MINEK. VÕITLUS VIHMA JA TUULEGA. KAHEKSA MIILI KAUGUSEL LAAGRIST

Gideon Spilett seisis liikumatult kaldal, käed vaheliti, ja vaatas merele, kus horisont idas sulas ühte kiiresti tõusva musta pilvega. Tuul muutus valjuks ja päikese loojudes ka jahedamaks. Taevas oli võtnud sünge ilme ja kõik märgid ennustasid tormi.

Harbert astus Kaminatesse ja Pencroff seadis sammud reporteri juurde. Viimane oli vajunud sügavaisse mõtteisse ja ei pannud tulijat tähelegi.

“Meil seisab ees halb öö, härra Spilett!” sõnas meremees. “Tuult ja vihma tormilindude rõõmuks!”

Reporter pöördus ümber ja märgates Pencroffi oli ta esimeseks küsimuseks:

“Kui kaugel õhupall teie arvates kaldast oli, kui lained ta haarasid ja härra Smithi kaasa viisid?”

Küsimus tuli Pencroffile ootamatult. Ta mõtles hetke ja vastas:

“Kõige enam kahe kaabeltau kaugusel.”

“Aga kui palju on üks kaabeltau?” küsis Gideon Spilett.

“Umbes sada kakskümmend sülda ehk kuussada jalga.”

“Niisiis,” sõnas reporter. “Cyrus Smith läks kaduma kõige enam tuhande kahesaja jala kaugusel kaldast.”

“Umbes nii,” vastas Pencroff.

“Ja tema koer samuti?”

“Koer samuti.”

“Kui oletada, et meie kaaslane hukkus, siis üllatab iseäranis see, et ka Top surma sai ja et lained pole koera ega ta peremehe keha kaldale uhtnud.”

“Nii tugeva lainetuse juures pole siin midagi imestada,” vastas meremees. “Muide, võib-olla kandis voolus nad kuskil kaugemal kaldale.”

“Niisiis, teie arvates on meie kaaslane voogudes hukkunud?” küsis reporter veelkord.

“See on minu arvamus.”

“Kuigi hindan kõigiti teie kogemusi, usun siiski, et mõlema, Cyruse ja Topi täielikus kadumises, olgu nad siis elus või surnud, peitub midagi seletamatut ja ebatõenäolist.”

“Tahaksin mõelda nagu teie, härra Spilett,” vastas Pencroff. “Kahjuks aga olen nende surmas kindlalt veendunud.”

Nende sõnadega pöördus meremees Kaminate juurde tagasi. Koldes praksus hubane tuli. Harbert oli sinna äsja visanud sületäie kuivi puid ja leek heitis heledat kuma koopa pimedatesse nurkadesse.

Pencroff asus viibimata lõunasööki valmistama. Ta pidas kohaseks täiendada menüüd paari toeka lihatükiga, sest kõigil oli tarvis uuesti jõudu koguda. Kepi otsa lükitud kurukuud hoiti järgmiseks päevaks, kuid Pencroff puhastas kaks metsist sulgedest ja varsti küpsesid linnud vardasse aetuna leegitseval tulel.

Kell seitse õhtul polnud Nab veel tagasi. Tema pikaleveninud äraolek tegi Pencroffi tahtmatult rahutuks. Ta kartis, et Nabiga võis siin tundmatul maal õnnetus juhtuda või et neeger meeleheites ise endale lõpu tegi. Kuid Harbert järeldas Nabi äraolekust sootuks muud. Temale tähendas Nabi kauane eemalviibimine, et oli juhtunud midagi ettenägematut, midagi, mis sundis Nabi otsinguid pikendama. Iga uus asjaolu võis aga Cyrus Srnithi suhtes ainult kasulik olla. Kui Nab poleks enam lootust hellitanud, oleks ta juba ammu tagasi pöördunud. Võib-olla oli ta leidnud mõne märgi, jalajälje, kaldaleuhutud riisme, mis juhtis ta õigele teele. Võib-olla käis ta praegu mingeid kindlaid jälgi mööda. Võib-olla oli ta juba oma peremehe juures.

Nii arutles Harbert ja nii ta ka ütles. Teda kuulati vaikides. Ainult reporter noogutas nõusoleku märgiks, Pencroff aga arvas, et Nab oli oma otsingutel läinud kaugemale kui eelmine kord ja et ta seepärast ei võinud veel tagasi olla.

Ebamäärased eelaimused tegid Harberti äärmiselt rahutuks ja ta avaldas mitu korda soovi Nabile vastu minna. Pencroff tegi talle aga selgeks, et käik oleks asjatu, et sellises pimeduses ja sellise võimatult halva ilmaga ei suudaks ta leida Nabi jälgi ja et parem on oodata. Pencroff tõotas ise Harbertiga Nabi otsima minna, kui see järgmisel päeval tagasi ei tule.

Spilett kiitis heaks meremehe mõtte, et ei tohi lahku minna, ja Harbertil tuli oma kavatsusest loobuda. Kaks suurt pisarat valgus ta silmist.

Reporter ei suutnud vastu panna ja kaisutas suuremeelset noorukit.

Torm oli täielikult valla pääsenud. Kagust kihutas rannikule ennenägematult äge tuulesööst. Meri taganes ja oli kuulda, kuidas lained paiskusid mühinal vastu kaugele merre ulatuvaid kaljusid. Rajus pihustunud vihm muutus tihedaks uduks ja näis, nagu ripuksid ranniku kohal aururibad. Kiviklibu rannal kõlises, nagu tühjendataks vankrite kaupa kivikoormaid. Tuul keerutas üles liiva ja see segunes vihmavalinguga, muutes raju väljakannatamatuks; õhus oli niisama palju mineraaltolmu kui udupiisku. Jõesuudme ja müüri vahel tekkis tuulekeeris ja õhuvool, mis sellest välja paiskus, ei leidnud muud väljapääsu kui tormas vastupandamatu jõuga kitsasse orgu, mille põhjas voolas jõgi. Ka kitsasse korstnasse tagasi surutud koldesuits kaldus oma teest tihti kõrvale ja täitis koopad, muutes need elamiskõlbmatuks.

Seepärast laskis Pencroff tulel kustuda, niipea kui metsised olid küpsetatud, ja hoidis alal ainult tuha alla maetud hõõguvad söed.

Kell kaheksa ei olnud Nab veel tagasi, kuid nüüd võis oletada, et halb ilm oli teda takistanud ja et ta oli pidanud mõnes koopas varju otsima ning ootama maru möödumist või vähemalt päeva saabumist. Mis puutub talle vastu minekusse, katsetesse teda praegustes tingimustes leida, siis oli see täiesti võimatu.

Jahisaak moodustas õhtusöögi ainukese roa. Söödi hea isuga, sest liha oli suurepärane. Pencroff ja Harbert sõid eriti aplalt, sest pikk retk oli teinud nad näljaseks.

Pärast sööki heitis igaüks oma asemele, kus oli puhatud juba eelmisel ööl. Harbert uinus kohe meremehe kõrval, kes oli enese kolde ette pikali sirutanud.

Öö jooksul paisus torm üha kohutavamaks. Seda võis võrrelda orkaaniga, mis oli vangid Richmondist siia Vaikse ookeani saarele kandnud. Sellised tormid on pööripäeva paiku sagedased ja õnnetusterohked, eriti õudsed olid nad aga sel avaral veeväljal, kus nad said vabalt raevutseda. On arusaadav, et rannikul, mille idaosa oli tormihoogudele täiesti kättesaadav, võis maru võimutseda kirjeldamatu jõuga.

Õnneks olid Kaminaid moodustavad kaljukuhilad tugevad. Nad koosnesid suurtest graniidilahmakatest. Mõned neist ei seisnud siiski küllalt kindlal alusel ja näisid kõikuvat. Pencroff märkas seda ja kätt vastu seina toetades tundis ta kerget võbisemist. Kuid ta kordas endale õigustatult, et karta pole midagi ja et nende ajutist puhkepaika ei saa tabada kokkuvarisemine. Siiski kuulis ta, kuidas tuulekeeris kiskus kaljuservalt kaasa lahtisi kive, mis kolinal kaldale kukkusid. Mõned neist veeresid isegi Kaminateni ja purunesid tükkideks, põrgates täisnurgi nende vastu. Kahel korral tõusis meremees üles ja roomas koopa avause juurde, et välja vaadata, kuid allavarisenud kivihunnikud polnud kuigi suured ja ei tähendanud veel hädaohtu. Ta asus uuesti oma kohale kolde ees, kus söed tasa tuha all pragisesid.

Vaatamata orkaani möllamisele, tormi mühinale ja isegi maru möirgamisele magas Harbert sügavalt. Uni vallutas lõpuks isegi Pencroffi, kes meremehena oli sellise loodusjõudude märatsemisega harjunud. Ainult Gideon Spilett, rahutuse võimuses, ei saanud magada; reporter tegi endale etteheiteid, et ta polnud Nabiga kaasa läinud. Nagu me juba teame, polnud ta veel täiesti lootust kaotanud. Teda erutasid needsamad aimused mis Harbertitki. Ta mõtted olid koondunud Nabi ümber. Miks Nab tagasi ei tulnud? Ta viskles oma liivast asemel, loodusjõudude möllule vaevalt tähelepanu pöörates. Vahetevahel sulgusid ta väsimusest roidunud silmad hetkeks, kuid mõni järsk mõte sundis nad peaaegu otsekohe jälle avanema.

Kell võis olla umbes kaks, kui sügavasse unne vaibunud Pencroff tundis, et teda tugevasti raputatakse.

“Mis on?” hüüdis ta silmi avades ja meremehele omase kiirusega mõtteid kogudes.

Reporter kummardus tema kohale ja sõnas:

“Kuulake, Pencroff, kuulake!”

Meremees kuulatas teraselt, kuid ei eraldanud midagi peale tormi kohina.

“See on tuul,” sõnas ta.

“Ei,” vastas Gideon Spilett uuesti kuulatades, “arvasin kuulvat…”

“Mida?”

“Koera haukumist!”

“Koera haukumist!” hüüatas Pencroff, karates ühe hüppega püsti.

“Jah, ma kuulsin haukumist.”

“See pole võimalik,” vaidles meremees. “Ja pealegi, kuidas te võite sellises tormis…”

“Oodake… kuulake…” ütles reporter.

Pencroff kuulatas veelgi terasemalt ja ühel vaiksemal hetkel arvas ta tõepoolest kuulvat kauget haukumist.

“Näete nüüd,” lausus reporter, surudes kõvasti meremehe kätt.

“Jah… jah,” vastas meremees.

“See on Top, see on Top!” karjatas Harbert, kes oli äsja ärganud.

Kõik kolm tormasid Kaminate avause juurde. Väljumine osutus äärmiselt raskeks, sest tuul surus neid tagasi. Lõpuks õnnestus siiski välja pääseda, kuid püsti said nad seista ainult kaljudele toetudes. Vaikides vaatasid nad endi ümber, rääkida nad ei saanud.

Öö oli pilkaselt pime. Ühesugune pimedus kattis merd, taevast ja maad. Tundus, nagu poleks atmosfääri tunginud kübetki valgust.

Mõni minut seisid Pencroff ja ta mõlemad kaaslased, nagu oleks tuuleiil nad paigale naelutanud, läbimärjad ja silma tungivast liivast pimestatud. Kui maru hetkeks nõrgenes, kuulsid nad kaugusest uuesti koera haukumist.

See ei võinud olla keegi muu kui Top. Kuid kas oli ta üksi või oli keegi temaga kaasas? Tõenäoliselt oli ta üksi, sest kui Nab oleks seal olnud, oleks ta viivitamata Kaminate juurde tõtanud.

Kuna sõnad poleks olnud kuuldavad, surus meremees reporteri kätt, mis pidi tähendama “Oodake!” ja astus koopasse tagasi.

Hetke pärast väljus ta, käes põlev oks, ja viskas selle pimedusse, ise läbilõikavalt vilistades.

Just nagu vastusena signaalile kostis uuesti haukumine, nüüd juba ligemal, ja varsti tormas koopasse koer. Pencroff, Harbert ja Gideon Spilett läksid talle järele.

Nad viskasid sütele sületäie kuivi puid. Hele leek muutis koopa valgeks. “See on Top!” hüüdis Harbert.

See oli tõepoolest Top, suurepärane anglo-normandia tõugu koer. Tema jalgade väledus ja peen haistmismeel – jahikoera iseloomulikud omadused, pärinesid mõlema tõu ristamisest.

See oli insener Cyrus Smithi koer. Kuid ta oli üksi, temaga polnud kaasas ei ta peremeest ega Nabi.

Kuidas oli vaist teda Kaminate juurde juhtinud, kus ta kunagi varem polnud käinud? See tundus arusaamatuna, eriti kuna valitses selline pilkane pimedus ja möllas selline torm. Veelgi arusaamatum oli, et Top polnud ei väsinud ega kurnatud ja isegi mitte porine ega liivane.

Harbert tõmbas ta enda juurde ja surus ta pea oma käte vahele. Koer laskis sel sündida ja nühkis oma kaela vastu poisi käsi.

“Kui koer on leitud, siis leiame ka peremehe,” ütles reporter. “Asume teele, Top juhib meid!” vastas Harbert.

Pencroff ei vaielnud vastu. Ta mõistis väga hästi, et Topi ilmumine võis ta oletused ümber lükata.

“Edasi, teele!” sõnas ka tema.

Pencroff kattis söed koldes uuesti hoolega kinni. Ta pani mõned puuhalud tuha alla, et tagasi tulles oleks tuli veel alles. See tehtud, võttis ta kaasa õhtusöögi ülejäägi ja tormas Topi järel välja, kes väikeste haugatustega näis teda kutsuvat. Reporter ja Harbert järgnesid talle.

Torm möllas täie hooga ja oli tõenäoliselt saavutanud oma võimsuse haripunkti. Kuu oli alles loomata ja kuna ta siis järelikult asus maakera ja päikesega ühel joonel, ei saatnud ta nõrgimatki valguskiirt läbi pilvede. Otsejoones minna oli raske, kõige õigem oli usaldada Topi vaistu ja nii ka tehti. Reporter ja Harbert sammusid koera järel, kuna meremees kõndis kõige viimasena. Rääkida polnud üldse võimalik. Vihm ei olnud kuigi tihe, sest ta pihustus tormi-iilides. Tuul oli aga kohutav.

Üks asjaolu tuli siiski meremehele ja tema kaaslastele tublisti kasuks. Tuul puhus kagust ja tõukas neid tagant. Liiv, mida ta tugeva jõuga õhku paiskas ja mis oleks olnud väljakannatamatu, langes neile nüüd selja tagant ja niikaua kui nad ümber ei pöördunud, ei seganud see nende edasiliikumist. Sageli astusid nad isegi palju kiiremini, kui tahtsid, ning lisasid sammu, et tuul neid ümber ei paiskaks. Võimas lootus kahekordistas nende jõu ja seekord ei marssinud nad enam hea õnne peale piki kallast. Nad ei kahelnud, et Nab oli leidnud oma peremehe ja saatnud truu koera neile järele. Kuid kas oli insener veel elus või laskis Nab neil tulla ainult selleks, et õnnetu Smithi kehale viimast austust avaldada?

Olles ületanud järsaku, mille servast nad ettevaatlikult eemale hoidusid, peatusid Harbert, reporter ja Pencroff, et hinge tõmmata. Etteulatuv kaljurahn kaitses neid tuule eest ja lõpuks ometi võisid nad end koguda pärast veerandtunnilist käiku, mis oli küll pigem olnud jooks.

Ka kuulsid nad siin üksteist ja said omavahel rääkida. Niipea kui Harbert nimetas Cyrus Smithi nime, haugatas Top, nagu tahtes öelda, et ta peremees on päästetud.

“Ta on päästetud, eks ole, Top, päästetud?” kordas Harbert.

Ja koer haukus otsekui vastuseks.

Asuti uuesti teele. Kell oli umbes pool kolm hommikul. Meri hakkas tõusma. Tõus ähvardas kujuneda üsna tugevaks nagu tavaliselt ikka, kui kuu on veel loomata. Suured lained lõid raksudes vastu kaljuserva, rünnates seda kohutava jõuga, ja oli vägagi tõenäoline, et nad ujutavad üle laiu, mis praegu oli mähitud täielikku pimedusse. Pikk muul ei kaitsnud nähtavasti enam rannikut ja kallas jäi täielikult ulgumere hiigellainete valdusse.

Niipea kui meremees ja ta kaaslased järsaku varjust välja jõudsid, rabas tuul neid jälle metsiku jõuga. Kõveras ja selg vastu tuult, sammusid nad õige kiiresti Topi järel, kes suunas põrmugi ei kahelnud. Nad läksid põhja poole. Neist paremal viskusid arvutud laineharjad kõrvulukustaval mürinal kaldale ja vasakul oli tundmatu maakoht, mille piirjooni silm pimedas ei seletanud. Maapind näis olevat suhteliselt tasane, sest orkaan mühises nüüd vabalt üle nende peade neid oma keerisesse haaramata, mis oleks tingimata juhtunud, kui ta oleks põrganud vastu mõnd kaljuseina.

Kell neli hommikul võis arvata, et oli maha käidud viis miili. Pilved olid veidi kõrgemale tõusnud ja ei libisenud enam maad mööda. Ka ei olnud tuul enam nii niiske ja puhus nüüd väga kiirete, palju kuivemate ja külmemate iilidena. Kergelt riides, külmetasid Pencroff, Harbert ja Gideon Spilett kohutavalt, kuid ükski kaeve ei libisenud üle nende huulte. Nad olid otsustanud järgneda Topile, ükskõik kuhu tark loom neid ka viiks.

Kella viie paiku hakkas valgenema. Seniidis, kus udu oli kõige hõredam, tungisid algul mõningad hallikad valgusevarjundid pilvede vahelt läbi ja varsti ilmus tiheda uduloori alt särav valgusvihk ning joonistas selgelt mere kohale horisondi. Laineharjad sädelesid õrnalt kollakaspunases kumas ja vaht helendas uuesti valgena. Samal ajal hakkasid kalda künklikud osad ähmaselt nähtavale ilmuma, kuid esialgu ainult hallide kontuuridena mustal taustal.

Kell kuus hommikul oli juba täiesti valge. Pilved liikusid väga kiiresti ja nüüd juba küllalt kõrgel. Meremees ja ta kaaslased olid jõudnud umbes kuue miili kaugusele Kaminatest. Kallas, mida mööda nad sammusid, oli väga tasane ja palistatud ulgumere poolt kaljudega, mis vaevu veest välja ulatusid, sest oli tõus. Vasakul asus võrdlemisi metsik lai liivane ala, mille muutsid künklikuks üksikud ohakatega kaetud luited. Kallas oli käärudeta ja ta ainsaks kaitseks ookeani vastu oli ebakorrapärane küngaste ahel. Siin-seal paistis mõni puu, oksad sirutatud lääne poole. Taamal edelas ümardus metsaserv.

Äkki muutus Top ilmselt rahutuks. Ta jooksis kord kaugemale, kord tuli tagasi meremehe juurde, otsekui paludes teda sammu kiirendada. Ta lippas kaldast eemale, ja juhituna oma imelisest vaistust, kadus hetkegi kõhklemata luidete vahele.

Mindi koerale järele. Paik näis olevat täiesti tühi. Polnud näha ühtki elavat olendit.

Esimene luidete ahelik oli üsna lai ja koosnes küngastest ning tujukalt laiali pillatud mäekinkudest. See oli nagu väike liivane Šveits, ja et siin mitte ära eksida, pidi omama erakordset vaistu.

Viis minutit pärast kaldalt lahkumist jõudsid reporter ja ta kaaslased augu juurde, mis oli õõnestatud kõrge luite tagakülge. Siin Top peatus ja haugatas kilavalt. Spilett, Harbert ja Pencroff sisenesid koopasse.

Nab oli siin põlvili maas ja tema kõrval rohust asemel lamas inimkeha…

See oli insener Cyrus Smith.