Читать книгу Saladuslik saar - Jules Verne - Страница 6

MEREHÄDALISTE VARANDUS. MITTE MIDAGI. KÕRBENUD RIIDETÜKK. METSARETK. OKASPUUDE ALA. PÕGENEV JAKAMAR. METSLOOMADE JÄLJED. KURUKUUD. METSISED. ISEÄRALIK ÕNGITSEMINE

Oli kerge loendada esemeid, mis kuulusid merehädalistele, kes olid paisatud nähtavasti asustamata saarele.

Peale katastroofi ajal seljas olnud riiete ei olnud neil midagi. Mainida võiks siiski märkmikku ja kella, mille Gideon Spilett oli kogemata alles jätnud, kuid ei ühtki relva, ei ühtki tööriista ja isegi mitte taskunuga. Nad olid heitnud kõik üle parda, et muuta aerostaati kergemaks.

Ei Daniel Defoe või Wyssi välja mõeldud kangelased ega ka Selkirk ja Raynal, merehädalised Juan-Fernandesel13 või Aucklandi saarestikus14 ei sattunud kunagi nii täielikku puudusse. Nad kas hankisid oma hukkunud laevalt rikkaliku tagavara teravilja, liha, tööriistade ja relvade näol või siis triivis rannale mõni peremeheta laev, mis aitas neil kõige olulisematest elumuredest üle saada. Juba algul ei seisnud nad relvitult loodusega vastamisi. Kuid siin ei olnud mingit tööriista ega kööginõu. Mitte millestki tuli saada kõike.

Oleks Cyrus Smith olnud nendega, oleks tema saanud rakendada oma praktilised teadmised ja leidliku mõistuse olukorra teenistusse, võib-olla ei oleks nad siis täielikult meeleheitesse sattunud. Kuid enam ei olnud väljavaateid Cyrus Smithi näha saada. Merehädalistel jäi üle ainult endi peale loota.

Kõigepealt tuli jõuda otsusele, kas seada end siin rannikul sisse või püüda enne teada saada, millisele mandrile rannik kuulub ja kas ta on asustatud või on tegemist inimtühja saarega.

Küsimus tuli tingimata lahendada ja võimalikult kiiresti. Sellest sõltusid järgnevad sammud. Nagu arvas Pencroff, näis kõige õigem olevat oodata mõni päev, enne kui võetakse ette uurimisretk. Oli tarvis valmistada toitu ja hankida toitvamaid toiduaineid kui munad ja molluskid. Uurijail oli kõigepealt tähtis uuesti jõudu koguda, sest neil võisid ees seista pikad ja väsitavad rännakud ja võib-olla poleks neil siis isegi peavarju, kus puhata.

Kaminad olid esialgu rahuldavaks puhkepaigaks. Tuli põles ja sütt oli kerge hoida hõõguvana. Mõneks ajaks oli kaljudel ja rannaliivas karpe ning mune külluses. Platoo serval sadadena lendlevate tuvide hulgast saab mõningaid kahtlemata kepihoobiga või kiviga tappa. Puud naabruses asuvas metsas kannavad võib-olla söödavat vilja. Lõppeks oli käepärast ka mage vesi. Niisiis lepiti kokku, et jäädakse mõneks päevaks Kaminate juurde ja valmistutakse ette retkeks mööda rannikut või sisemaale.

See nõu oli meeltmööda eriti Nabile. Kangekaelne oma mõtetes ja eelaimustes, polnud tal kiiret selle rannikuosa, katastroofi paiga mahajätmisega. Cyrus Smithi hukkumist ta ei uskunud ega tahtnudki uskuda. Talle tundus võimatuna, et selline mees võis nii labasel kombel surra, et laine võis ta endaga kaasa viia ja et ta uppus voogudes, vaevalt mõnisada sammu kaldast eemal! Kuni lained polnud inseneri keha kaldale heitnud, kuni Nab polnud Cyrus Smithi laipa oma silmaga näinud ja oma kätega puudutanud, seni ei uskunud ta inseneri surma! See mõte juurdus tema kangekaelses peas üha kindlamini. Võib-olla oli see illusioon, kuid igatahes austamisväärne illusioon, mida meremees ei tahtnud purustada. Pencroff aga enam ei lootnud. Ja ta oli kindel, et insener voogudes hukkus, kuid Nabiga ei tasunud vaielda. Nab oli kui koer, kes ei suuda lahkuda kohast, kus peremees on surma saanud. Ta valu oli kirjeldamatu ja paistis, et ta ei ela oma peremehe surma üle.

26. märtsil asus Nab aovalgel uuesti teele piki randa põhja suunas ja läks tagasi kohta, kus meri oli õnnetu Smithi neelanud.

Selle päeva hommikueine koosnes ainuüksi tuvimunadest ja karpidest. Harbert oli leidnud merevee auramisel kaljuõõnsustesse sadestunud soola ja see kulus marjaks ära.

Pärast einet küsis Pencroff reporterilt, kas see ei tahaks tema ja Harbertiga metsa kaasa tulla, kus nad kavatsesid jahiga katsetada. Põhjaliku kaalumise järel leiti siiski, et keegi peab jääma tuld kohendama ja Nabile abiks, kui see – mis küll vaevalt tõenäoline oli – hätta peaks jääma. Niisiis jäi reporter kohale.

“Küttima, Harbert!” ütles meremees. “Laskemoona leiame teel ja püssi lõikame endale metsast.”

Olles juba teele asumas, märkis Harbert, et puuduvat taela oleks võib-olla otstarbekohane asendada mingi muu esemega.

“Millega siis?” küsis Pencroff.

“Kõrbenud riidetükiga,” vastas Harbert. “Hädakorral asendab see taela.”

Pencroff leidis, et ettepanek on üsna arukas. Halb oli vaid, et tuli taskurätik ohvriks tuua. Kuid seda tasus siiski teha ja nii muudetigi osa Pencroffi suurte ruutudega taskurätikust poolkõrbenud kaltsuks. See kergesti süttiv materjal pandi tallele keskmisse ruumi väikese kaljuõõnsuse põhja, tuule ja niiskuse eest kaitstud kohta.

Kell oli üheksa hommikul. Ilm ähvardas halvaks muutuda. Kagust puhus vinge tuul. Harbert ja Pencroff läksid ringi ümber Kaminate, heites enne pilgu kaljuteraviku kohal looklevale suitsujoale ja sammusid siis mööda vasakut jõekallast ülespoole.

Jõudnud metsaservale, murdis Pencroff esimese puu küljest kaks tugevat oksa teivasteks. Harbert tegi nende otsad vastu kaljut teravaks. Mis oleks ta küll andnud, kui tal oleks praegu nuga olnud! Seejärel liikusid mõlemad jahimehed kõrges rohus mööda järsku kallast edasi. Alates kohast, kus jõgi tegi käänaku edelasse, muutus jõesäng järjest kitsamaks ja kokkusurutumaks. Kaarena paindusid puud vee kohale. Et mitte eksida, otsustas Pencroff sammuda jõe äärt mööda: nii võidi alati lähtekohta tagasi jõuda. Kallas oli aga raskesti läbipääsetav: siin painutasid puud oma nõtkeid oksi otse veepinnani ja tihti tuli kepihoobiga endale läbi väänkasvude ja okaspõõsaste teed rajada. Mõnikord libistas Harbert enese noore kassi väledusega puutüügaste vahele ja kadus võssa, kuid Pencroff kutsus ta otsekohe tagasi ja palus teda mitte eemalduda.

Pencroff vaatles teraselt ümbrust. Vasakul kaldal oli maapind tasane ja tõusis märkamatult sisemaa suunas. Kohati vesine, jättis ümbrus soise mulje. Siin näis olevat terve võrk maa-aluseid veeniresid, mis tõenäoliselt mõne lõhe kaudu jõkke valgusid. Siinseal voolas läbi võsa mõni oja, mis ületati raskusteta. Vastaskallas näis olevat palju künklikum ning org, mille põhjas jõgi lookles, tuli siin palju selgemini nähtavale. Astmetena tõusev puudega kaetud nõlv moodustas eesriide, mis varjutas väljavaate. Seda kallast mööda oleks olnud raskem käia, sest langus jõe suunas oli äärmiselt järsk. Vee kohale paindunud puud püsisid tasakaalus ainult tänu võimsatele juurtele.

Pole mõtet lisadagi, et niihästi metsa kui ka juba läbi käidud rannikule polnud seni veel astunud inimese jalg. Pencroff ei märganud siin muid jälgi kui neljajalgsete omi, värskeid jooksuradu, mis kuulusid loomadele, kelle liiki ta ei osanud määrata. Kahtlemata – nii arvas ka Harbert – oli osa jälgi jäetud tohutu suurte metsloomade poolt, kelle suhtes tuli kindlasti valvel olla. Ühelgi puutüvel polnud kirvehoobi täket ning kusagil ei leidunud ei kustunud tuleaset ega inimese jalajälge. Võib-olla tasus selle asjaolu üle rõõmu tunda, sest siin, sellel maa-alal keset Vaikset ookeani, võis inimene osutuda pigem kardetavaks kui soovitavaks.

Harbert ja Pencroff vahetasid harva mõne sõna, sest teekond oli raske. Nad liikusid väga aeglaselt edasi. Tunniajalise kõndimise järel oli neil käidud vaevalt miil. Jaht polnud seni tulemusi andnud. Mõned linnud siiski laulsid ja lendlesid puude okstel, ent nad näisid väga arad ning oleksid nagu vaistlikult tundnud põhjendatud hirmu inimese ees. Metsa ühes soises osas märkas Harbert teiste tiivuliste hulgas terava ja pikliku nokaga lindu, kes kehaehituselt sarnanes jäälinnuga15, kuid erines viimasest siiski oma kareda ja metalse läikega sulestiku poolest.

“See peaks olema jakamar,” lausus Harbert, püüdes linnule võimalikult lähedale minna.

“Soodne juhus jakamari maitsmiseks,” vastas meremees, “kui see lind seal peaks tahtma end praadida lasta.”

Sel hetkel tabas Harbert osavasti ning hoogsalt visatud kiviga lindu tiivanukist, kuid hoop polnud küllalt tugev ja jakamar põgenes nii kiiresti kui jalad kandsid ning kadus otsemaid.

“Küll ma olen kohmakas!” hüüatas Harbert.

“Sugugi mitte, mu poiss!” lausus meremees. “See oli hästi sihitud, mitte igaüks poleks suutnud lindu tabada. Noh, ära tusatse! Küll me ta teinekord kinni püüame!

Uurimisretk jätkus. Mida kaugemale jahimehed jõudsid, seda harvemini kasvasid puud ja seda suurepärasemaks need muutusid, kuid ükski neist ei kandnud söödavat vilja. Pencroff otsis asjatult mõnda neist väärtuslikest palmidest, mida saab majapidamises nii mitmeks otstarbeks kasutada ja mida pidi leiduma põhjapoolkeral kuni neljakümnenda paralleelini ning lõunapoolkeral vaid kolmekümne viienda paralleelini. See mets aga koosnes ainult okaspuudest, nagu Harbertile juba tuntud deodaarid ja duglased16, mis tuletasid meelde Ameerika looderannikul kasvavaid puid, ning imetlusväärseist saja viiekümne jala kõrgustest kuuskedest.

Sel hetkel laskus okstele parv väikesi kauni sulestiku ja pika sirendava sabaga linde, puistates maapinnale oma nõrgalt kinnitatud udusulgi. Harbert tõstis mõned suled üles, uuris neid ja lausus:

“Need linnud on kurukuud.”

“Mina eelistaksin neile pärlkana või metsist,” lausus Pencroff, “kuid lõppeks, kui nad süüa kõlbavad …”

“Nad kõlbavad süüa ja nende liha on pealegi väga õrn “ jätkas Harbert. “Muide, kui ma ei eksi, peaks neile olema kerge läheneda ning neid kepihoobiga tappa.”

Meremees ja Harbert hiilisid puu juurde, mille madalad oksad olid täis väikesi linde. Kurukuud püüdsid tabada putukaid, mida nad tarvitavad toiduks. Oli näha, kuidas kõverdusid nende suliste jalgade keskmised küüned, mille abil nad okstest kinni hoidsid.

Jahimehed ajasid end sirgu ja töötades keppidega nagu vikatitega, niitsid ridade kaupa kurukuusid, kes ei mõelnudki äralennule ning lasksid end juhmilt maha nottida. Umbes sada neist kattis juba maapinda, kui teised lõpuks põgeneda otsustasid.

“Tore,” ütles Pencroff, “just sellise saagini küünivad meiesuguste jahimeeste võimed. Neid võib paljaste kätegagi kinni püüda!”

Meremees lükkis kurukuud nagu lihavad lõokesed painduva kepi otsa ja uurimisretk jätkus. Võis märgata, et lõunasse pöördudes tegi jõgi kerge kaare. Tõenäoliselt ei ulatunud kaar kuigi kaugele, sest jõgi algas arvatavasti mäeharjalt ning sai oma vee seda katva lume sulamisest.

Nagu juba teada, oli retke peamine eesmärk Kaminate elanike jaoks võimalikult suure jahisaagi hankimine. Ei võinud öelda, et eesmärk oleks juba saavutatud, ja meremees jätkas agaralt oma otsinguid. Ta kirus iga kord, kui loom, keda ta polnud veel äragi tundnud, kõrgesse rohtu põgenes. Kui vaid Top oleks temaga olnud! Top aga kadus samal ajal kui ta peremeeski ja hukkus arvatavasti koos temaga.

Kella kolme paiku pärast lõunat märkasid kütid mõnede puude okstel taas linde lõhnavaid kadakamarju nokkimas. Äkki kõlas metsas nagu trompetihüüd. Seda kummalist ja kõlavat fanfaariheli tegid kanalised, keda nimetatakse metsisteks. Peagi nägid jahimehed paari ruske ja pruuni sulestikuga ning pruuni sabaga lindu. Püstiaetud suled lindude kaelal moodustasid kaks terava otsaga tutti ja selle järgi tundis Harbert kergesti ära isased. Pencroff leidis, et tuleks tingimata kinni püüda üks neist tiivulistest, kes kanast suuruselt maha ei jää ja kelle liha on niisama maitsev kui nuumkana oma. Seda oli aga raske teha, sest metsised ei lasknud endale läheneda. Peale mõningaid viljatuid katseid, mille ainsaks tulemuseks oli lindude ehmatamine, lausus Pencroff Harbertile:

“Selge, et lennult ei ole neid võimalik tappa. Tähendab, peame proovima, kas saame neid õngega püüda.”

“Nagu karpkala?” hüüatas Harbert, keda ettepanek äärmiselt üllatas.

“Nagu karpkala,” vastas meremees tõsiselt.

Pencroff oli leidnud rohu seest umbes pool tosinat metsise pesa, igaühes kaks kuni kolm muna. Hoolega hoidus ta pesi puudutamast, sest omanikud ei võinud jääda tagasi tulemata. Nende ümber mõtleski ta oma õngenöörid välja panna – mitte püünispaelad, vaid tõelised õngenöörid õngedega. Ta viis Harberti pesadest veidi eemale ja hakkas seal oma imelikke lõkse valmistama. Pencroff töötas sellise hoolega, nagu oleks ta olnud Isaac Waltoni17 õpilane. Harbert jälgis tema tööd täiesti arusaadava huviga, ent kogu aeg ürituse õnnestumises kaheldes. Öngenöörideks võeti peenikesed otsapidi kokku seotud viieteistkümne kuni kahekümne jala pikkused väädid, mille külge kinnitati õngede asemel jämedad, väga tugevad ja kõverad kääbusakaatsia ogad. Mis puutub söödasse, siis selleks võeti paksud punased ussikesed, kes maapinnal roomasid.

Seejärel kadus Pencroff sügava rohu sisse; end osavalt varjates pani ta õnged metsiste pesade lähedale, võttis nööriotsad kätte ja peitis end koos Harbertiga jämeda puu taha. Mõlemad jäid kannatamatult ootama. Peab tunnistama, et Harbert ei asetanud oma leidlikule kaaslasele kuigi suuri lootusi.

Möödus tubli pool tundi ja nagu Pencroff oli ette näinud, tuligi mitu paari metsiseid oma pesade juurde tagasi. Nad hüplesid ringi, nokkisid maad ja ei aimanud põrmugi jahimeeste lähedalolu, kes muide olid targu võtnud sisse koha allatuult.

Harbert oli äärmiselt põnevil. Ta hoidis hinge tagasi ja Pencroff, silmad pärani, suu lahti, huuled torus, nagu hakkaks ta juba metsisepraadi maitsma, julges samuti vaevalt hingata.

Samal ajal jalutasid metsised õngede vahel ilma neist suuremat hoolimata. Pencroff raputas pisut nööre, nii et sööt liikus, nagu oleksid ussid veel elus olnud.

Sel hetkel olid meremehe tunded kahtlemata hoopis teised kui tavalisel õngitsejal, kes ei näe saaki lähenemas.

Raputused äratasid varsti lindude tähelepanu ja nad ründasid õngesid nokahoopidega. Kolm metsist, nähtavasti kõige aplamad, neelasid alla korraga nii sööda kui ka õnge. Pencroff “sulges” äkilise, järsu tõmbega oma lõksu ja tiivarabin tunnistas, et linnud olid käes.

Linnud on käes!

“Hurraa!” hüüdis ta, sööstes oma jahisaagi juurde, ning hetke pärast oli see tema valduses.

Harbert plaksutas käsi. See oli esimene kord, kui ta nägi linde õngega püütavat, kuid meremees, kes oli väga tagasihoidlik, avaldas talle, et see polnud tema esimene katse ja et selle jahivõtte leiutamist ei tule lugeda tema teeneks.

“Ja pealegi,” lisas meremees, “tuleb meie olukorras veel nii mõnegi sellise tembuga hakkama saada.”

Metsised seoti jalgupidi kokku ja Pencroff, rõõmus, et ei tarvitse tühjade kätega tagasi minna, ning nähes, et päike hakkab loojuma, leidis olevat paraja aja koju tagasi pöörduda. Kodutee suunda näitas jõgi. Tarvitses vaid sammuda piki kallast allapoole. Kella kuue paiku jõudsid Harbert ja Pencroff retkest üsna väsinult Kaminate juurde tagasi.