Читать книгу Saladuslik saar - Jules Verne - Страница 2

AMEERIKA KODUSÕJA EPISOOD. INSENER CYRUS SMITH. GIDEON SPILETT. NEEGER NAB. MEREMEES PENCROFF. NOOR HARBERT. OOTAMATU ETTEPANEK. KOHTUMINE KELL KÜMME ÕHTUL. PÕGENEMINE TORMIS

Inimesed, keda orkaan sellele rannale paiskas, polnud ei elukutselised õhusõitjad ega ka asjaarmastajad. Nad olid sõjavangid, keda nende uljus oli tõuganud põgenemisele nii erakordsel viisil. Nad oleksid võinud sada korda surma saada. Sada korda oleks rebenenud õhupall võinud nad sügavikku paisata. Kuid neile oli määratud hoopis eriskummaline saatus. Põgenenud 20. märtsil kindral Ulysses Granti6 piiratavast Richmondist, olid nad nüüd juba seitse tuhat miili eemal sellest Virginia osariigi pealinnast, lõunaosariiklaste tähtsaimast kindlusest verises kodusõjas7. Nende õhusõit oli kestnud viis päeva.

Põgenemine, mis eelnes juba teadaolevale katastroofile, leidis aset järgmises imelikus olukorras. 1865. aasta veebruaris langesid kindral Granti tagajärjetu katse ajal vallutada Richmond mitmed tema ohvitserid vaenlase kätte ja nad toimetati vangidena linna. Üks tähtsamaist vangidest kuulus põhjaosariiklaste staapi ja ta nimi oli Cyrus Smith.

Cyrus Smith, kes pärines Massachusettsist, oli elukutselt insener ja esmajärguline teadlane. Sõja ajal usaldas Uniooni valitsus tema juhtimise alla raudteeliikluse, mille strateegiline tähtsus oli väga suur. Smith oli tüüpiline põhjaameeriklane, kõhn, kondine ja kuivetunud. Ta oli umbes neljakümne viie aastane, hallinevate lühikeseks lõigatud juuste ja tihedate vurrudega. Smithil oli kaunikujuline pea, mis oli nagu loodud metallrahadele löömiseks, leegitsevad silmad, tõsine suu ja sõjaväelise kooliga teadlasele omane näoilme. Ta kuulus nende inseneride hulka, kes alustavad oma karjääri, töötades ise haamri ning kirkaga – nagu kindralid, kes astuvad sõjaväkke lihtsõdurina. Seepärast olid tal peale leidliku vaimu ka väga osavad käed. Ta musklid olid tähelepanuväärselt jõulised. Olles nii teoinimene kui ka mõtleja, ei valmistanud miski talle raskusi. Lastes end juhtida pulbitsevast elujõust, oli tal raugematu püsivus, mis ei tunnustanud ebaõnnestumisi. Haritud, väga praktiline, “hästi hakkaja”, kui kasutada prantsuse sõdurikeele väljendit, oli Cyrus Smith suurepärase iseloomuga inimene. Ta säilitas enesevalitsuse igas olukorras.

Kõige selle juures oli Cyrus Smith väga vapper. Kodusõja ajal oli ta osa võtnud kõigist lahinguist. Alustanud sõjaväeteenistust Illinoisi vabatahtlikeüksustes kindral Granti ülemjuhatuse all, sõdis ta Paducah’, Belmonti ja Pittsburg-Landingi all, võttis osa Corinthi piiramisest, lahinguist Port-Gibsoni all, Black-Riveri ääres, Chattanooga ja Wildernessi juures Potornacil, võitles kõikjal ja alati vapralt. Cyrus Smith oli vääriline sõdur oma kindralile, kes tavatses öelda: “Ma ei loe oma langenuid kunagi kokku!”

Sadu kordi oleks Cyrus Smith võinud olla nende hulgas, keda julm Grant kokku ei lugenud, kuid lahinguis, kus ta end sugugi ei hoidnud, oli saatus ta vastu alati armuline – kuni hetkeni, kui ta Richmondi lahingus haavata sai ning vangi langes.

Cyrus Smithiga samal päeval ja tunnil sattus lõunaosariiklaste kätte veel teine tähtis isik. See ei olnud keegi muu kui lugupeetud Gideon Spilett, New York Heraldi reporter, kelle ülesandeks oli olnud jälgida sõjasündmusi põhjaosariikide armees.

Gideon Spilett oli üks neist imetlusväärseist inglise ja ameerika ajakirjanikest, kes ei kohku tagasi millegi ees, kui on vaja saada täpset informatsiooni ja see võimalikult kiiresti oma ajalehele edasi toimetada.

Gideon Spilett oli andekas, energiline, hakkaja ja leidlik mees. Sõdur ja artist ühes isikus, oli ta rännanud ringi terves maailmas, oskas alati anda head nõu ja otsustavalt tegutseda. Kui oli tarvis hankida täpseid andmeid endale ja oma ajalehele, ei kohutanud Spiletti raskused, väsimus ega hädaoht. Tüüpiline uudistekütt, keda võlus kõik senitundmatu, iga uskumatu ja trükis avaldamata kuuldus, oli ta üks neist kartmatuist vaatlejaist, kes kirjutavad kuulirahe all ja kellele hädaoht on alati teretulnud.

Ka tema oli osa võtnud kõigist lahinguist, võideldes esimestes ridades, revolver ühes käes, märkmik teises, ning kuulirahe ei suutnud panna ta pliiatsit värisema. Ta ei koormanud lakkamatult telegraafi nagu need, kes saadavad teateid ka siis, kui neil pole midagi öelda, kuid iga tema lühike, täpne ja arusaadav telegramm tõi selguse mõnesse olulisse küsimusse. Ka ei puudunud Spilettil huumorimeel. See oli tema, kes peale Black-Riveri lahingut kaks tundi järjest dikteeris telegrafistile piibli esimesi peatükke, sest ta soovis iga hinna eest säilitada oma kohta telegraafiosakonna luugi ees, et teatada oma ajalehele lahingu lõpptulemus. New York Heraldile läks see maksma kaks tuhat dollarit, kuid see-eest oli New York Heraldil ka esimesena info käes.

Gideon Spilett oli pikka kasvu, aastaid oli tal neljakümne ringis. Ta nägu raamis punaka varjundiga blond põskhabe. Ta pilk oli rahulik, terav ja kõikemärkav. See oli niisuguse inimese silmavaade, kes on harjunud hetkega kõiki üksikasju haarama. Spilett oli tugeva kehaehitusega, ta oli karastunud kõikide maailmajagude kliimas, nii nagu karastub teraskang külmas vees.

Gideon Spilett oli juba kümme aastat New York Heraldi ametlik reporter. Käsitsedes pliiatsit niisama osavalt kui sulge, saatis ta ajalehele mitte ainult reportaaže, vaid ka joonistusi. Vangistamise hetkel oli ta parajasti ametis lahingukirjelduse ja visandi valmistamisega. Viimased märkmikku kantud sõnad olid: “Üks lõunaosariiklane sihib minu pihta ja…” Vaenlane ei tabanud, sest nagu ikka, tuli Gideon Spilett ka sellest loost puhtalt välja, saamata vähimatki kriimustust.

Cyrus Smith ja Gideon Spilett, kes tundsid teineteist ainult kuulu järgi, viidi mõlemad Richmondi. Inseneri haav paranes kiiresti ja tervenemise ajal tutvus Smith Spilettiga. Sümpaatiatunne nende vahel oli vastastikune ja nad õppisid teineteist hindama. Peagi oli nende ühisel elul vaid üks eesmärk – põgeneda ja ühineda taas Granti armeega.

Mõlemad ameeriklased otsustasid kinni haarata igast võimalusest, kuid Richmond oli niivõrd tugeva valve all, et põgenemine tundus mõeldamatuna, vaatamata sellele, et mõlemad vangid võisid linnas vabalt liikuda.

Vahepeal jõudis Cyrus Smithile järele teener, kes oli talle kogu hingest ustav. See kartmatu mees oli inseneri maaomandil sündinud neeger. Tema isa ja ema olid olnud orjad, kuid Cyrus Smith, orjuse kaotamise veendunud pooldaja, oli nad juba ammu vabastanud. Vabaks lastud, ei tahtnud ori oma peremehest lahkuda. Ta armastas teda niivõrd, et oli valmis tema eest elu andma. Ta oli umbes kolmekümneaastane noormees, tugev, nobe, osav, arukas, leebe ning rahuliku loomuga, mõnikord veidi lihtsameelne, alati naeratav, teenistusvalmis ning heasüdamlik. Ta nimi oli Nabuchodonosor, kuid omade seas kutsuti teda lühemalt Nabiks.

Kui Nab sai teada oma peremehe vangilangemisest, lahkus ta kõhklemata Massachusettsist ja jõudis Richmondini. Kavaluse ja osavuse abil, oma elu kümneid kordi kaalule pannes, õnnestus tal ümberpiiratud linna tungida. Võimatu on kirjeldada, kui õnnelik oli Cyrus Smith teenrit jälle nähes ja kui suur oli Nabi rõõm peremehe taasleidmisel.

Nabil oli küll õnnestunud Richmondi sisse pääseda, kuid sealt välja saada oli juba raskem, sest vange valvati väga suure hoolega. Õnnelikuks põgenemiseks oli vaja ebatavalist juhust. Seda juhust ei tulnud ja oli võimatu seda esile kutsuda.

Samal ajal jätkas Grant energiliselt sõjategevust. Võit Petersburgi all tõi kaasa raskeid kaotusi. Tema väed, ühinenud Butleri omadega, ei olnud Richmondi all veel midagi saavutanud ja miski ei ennustanud vangide peatset vabanemist. Reporter, kellele tüütu vangipõli ei pakkunud ülesmärkimiseks enam ühtki huvitavat üksikasja, ei suutnud seda kauem välja kannatada. Ta mõtles ainult üht: lahkuda Richmondist maksku mis maksab. Ta tegi isegi mitu põgenemiskatset, kuid põrkas ületamatutele takistustele.

Piiramine aga jätkus, ja kui vangistatuil oli põgenemisega kiire, et taas ühineda Granti armeega, siis mõningail piiratuil oli samuti kiire, et pääseda linnast välja ja liituda lõunaosariiklastega. Viimaste hulgas oli keegi Jonathan Forster, tulihingeline lõunaosariiklane. Separatistid8 nagu nende vangidki ei saanud lahkuda linnast, mis oli põhjaosariikide armee piiramisrõngas. Juba pikemat aega polnud Richmondi kuberneril enam võimalik kindral Leega9 ühendust pidada. Oli äärmiselt oluline informeerida kindralit linna olukorrast, et kiirendada abivägede saabumist. Jonathan Forster tuli mõttele õhupalliga õhku tõusta, üle piiramisrõnga lennata ja sel kombel separatistide laagrisse pääseda.

Kuberner andis loa katset teha. Valmistati aerostaat ning anti see Jonathan Forsteri käsutusse. Õhusõidul pidid teda saatma viis kaaslast. Nad olid varustatud relvadega – juhuks, kui maandumisel tuleb end kaitsta, ja toiduainetega – juhuks, kui õhusõit pikale venib.

Aerostaadi õhkutõusmine oli määratud 18. märtsile. See pidi toimuma öösel ning keskmise tugevusega loodetuule puhudes kavatsesid õhusõitjad mõne tunniga jõuda Lee peakorterisse.

Kuid oodatud loodetuul polnud seekord põrmugi harilik briis. 18. kuupäeval oli selge, et tuul paisub orkaaniks. Peagi muutus torm niivõrd tugevaks, et Forsteri ärasõit tuli edasi lükata, sest oli võimatu usaldada aerostaati koos inimestega märatsevate loodusjõudude võimusesse.

Gaasiga täidetud õhupall seisis Richmondi suurel väljakul ning oli valmis tuule vaibudes otsekohe teele asuma. Linna elanike suureks meelepahaks jäi aga ilm endiseks.

18. ja 19. märts möödusid, kuid torm möllas ühtesoodu edasi. Tuuleiilid peksid köitega platsile kinnitatud õhupalli vastu maad ning hädavaevalt suudeti teda hoida purunemast.

Möödus öö vastu 20. märtsi, kuid hommikul märatses orkaan veelgi suurema hooga. Oli võimatu õhku tõusta.

Sel päeval astus tänaval Cyrus Smithi juurde viimasele täiesti tundmatu mees. See oli meremees Pencroff, umbes kolmekümne viie kuni neljakümneaastane, võimsa kehaehitusega, tugevasti päevitunud, elavate pilkuvate silmade, kuid ausa näoga. Pencroff oli põhjaameeriklane. Ta oli sõitnud kõigil maailma meredel ning teinud läbi kõik ebatavalised seiklused, millesse üks kahejalgne olend iganes võib sattuda. Iseenesest mõista oli Pencroffil ettevõtlik loomus, ta oli inimene, kes on valmis kõigega riskima ja keda miski ei üllata. Pencroff oli tulnud aasta algul ametiasjus Richmondi koos viieteistkümneaastase Harbert Browniga New Jerseyst, oma kapteni pojaga, kes oli orb ning keda ta armastas nagu oma last. Ta ei jõudnud enne piiramise algust linnast lahkuda ning leidis enese nüüd oma suureks meelepahaks siia suletuna. Ka teda valdas üksainus mõte: igal juhul põgeneda. Pencroff oli kuulnud insener Cyrus Smithist ja teadis, kuidas see julge mees vangipõlve all kannatas. Seepärast astus ta kõhklemata tema juurde ning küsis ilma igasuguse ettevalmistuseta:

“Härra Smith, kas teil on Richmondist isu täis?”

Insener vaatas teraselt meest, kes tema poole niisuguse küsimusega pöördunud oli. Pencroff lisas tasasel häälel:

“Härra Smith, kas te tahate põgeneda?”

“Millal?..” küsis insener kähku. See sõna libises tal tahtmatult üle huulte, sest ta polnud jõudnud veel silmitsedagi tundmatut, kes teda kõnetas.

Kuid olles heitnud läbitungiva pilgu meremehe õiglasse näkku, ei kahelnud ta, et tema ees seisab aus mees.

“Kes te olete?” küsis ta lühidalt.

Pencroff tutvustas ennast.

“Hästi!” vastas Cyrus Smith. “Ja mil viisil te soovitate mul põgeneda?”

“Selle logelejast õhupalli abil, mida lastakse seal niisama seista ja mis nagu ootaks nimelt meid.”

Insener Cyrus Smithi juurde astus keegi meremees.

Meremehel polnud vaja lauset lõpetada. Insener taipas sõna pealt. Ta haaras Pencroffil käsivarrest ja viis ta enda juurde koju.

Seal esitas meremees oma plaani, mis oli tegelikult väga lihtne. Ainult, selle täideviimisel tuli riskida eluga. Tõsi küll, orkaan möllas täie hooga, kuid selline osav ja julge insener nagu Cyrus Smith oskas kahtlemata aerostaati juhtida. Kui tema, Pencroff, oleks teadnud, kuidas õhupalli käsitseda, oleks ta kõhklemata teele asunud – muidugi koos Harbertiga. Torme oli ta küllalt näinud ja see praegunegi ei võinud teda kohutada.

Cyrus Smith kuulas meremeest vaikides, kuid ta silmad särasid. Soodne juhus oli saabunud. Tema polnud mees, kes selle mööda laseks. Plaan oli väga kardetav, kuid siiski teostatav. Öösel võis valvest hoolimata õhupalli juurde hiilida, ennast korvi libistada ja siis kinnitusköied katki lõigata. Muidugi võisid nad surma saada, aga teisest küljest võis asi ka õnnestuda, ja kui seda tormi poleks olnud… Kui seda tormi poleks olnud, oleks õhupall juba läinud ja kauaoodatud juhus polekski saabunud.

“Ma ei ole üksi!” sõnas Cyrus Smith lõpuks.

“Mitu inimest te siis tahate kaasa võtta?”

“Kaks: oma sõbra Spiletti ja teener Nabi.”

“See teeb kokku kolm,” vastas Pencroff, “ning koos Harberti ja minuga viis. Noh, aerostaat oli ju määratud kuuele.”

“Hästi! Me sõidame!” sõnas Cyrus Smith.

“Meie” käis ka Spiletti kohta. Reporter ei kuulunud kõhklejate kilda ja kui plaan talle teatavaks tehti, kiitis ta selle igati heaks. Teda üllatas ainult, et tema ise polnud sellele lihtsale mõttele tulnud. Mis puutub Nabisse, siis järgnes ta peremehele kõikjale, kuhu see minna tahtis.

“Õhtuni siis!” ütles Pencroff. “Uitame kõik viiekesi palli ligiduses nagu uudishimulikud kunagi!”

“Näeme kell kümme!” vastas Cyrus Smith. “Peaks ainult tuul enne meie ärasõitu mitte vaibuma!”

Pencroff jättis inseneriga hüvasti ja läks tagasi oma korterisse, kuhu oli jäänud noor Harbert Brown. Julge poiss oli teadlik meremehe plaanist ja ootas rahutusega läbirääkimiste tulemusi. Nagu näha, need viis, kes kavatsesid söösta täie jõuga võimutsevasse orkaani, olid julged mehed!

Ei, orkaan ei lakanud ja Jonathan Forster ega tema kaaslased ei võinud mõeldagi selles hapras õhupallikorvis tormiga võitlusse astumisele. Ilm oli päev läbi äärmiselt halb. Insener kartis, et köitega maa külge kinnitatud aerostaat, mis peksles tuule käes, puruneb tuhandeks tükiks. Ta hulkus mitu tundi peaaegu tühjal väljakul, valvates õhupalli. Pencroff omakorda tegi sedasama, käed püksitaskus, ja haigutas vajaduse korral nagu mees, kes ei tea, kuidas oma aega surnuks lüüa. Ka tema kartis, et õhupall puruneb või et köied katkevad ja aerostaat kaob taevalaotusse.

Saabus õhtu. Järgnes väga pime öö. Maapinna kohal hõljus pilvetaoline tihe udu. Sadas lumesegust vihma. Ilm oli väga külm. Kogu Richmond oli mattunud udusse. Näis, nagu oleks torm teinud piirajate ja piiratute vahel vaherahu ja nagu oleksid kahurid orkaani kohutava mürina ees aupaklikult vaikinud. Linna tänavad olid tühjad. Selle hirmsa ilmaga ei peetud isegi vajalikuks valvata väljakut, mille keskel kõikus aerostaat. Kõik näis vangide põgenemist soodustavat. Kuid reis keset taltsutamatut raju…

“Vilets ilm!” lausus Pencroff endamisi, vajutades rusikahoobiga pähe kaabu, mida tuul püüdis minema viia. “Kuid pole viga, me jõuame siiski eesmärgile!”

Kell pool kümme hiilisid Cyrus Smith ja ta kaaslased mitmest eri suunast väljakule. Tuul oli kustutanud gaasilaternad ja valitses pilkane pimedus. Isegi tohutut aerostaati polnud näha. Ta peaaegu lebas maapinnal. Peale võrku kinni hoidvate ballastikottide hoidis palli veel jäme tänava külge raudrõngasse kinnitatud köis, mille teine ots oli seotud korvi külge.

Vangid kohtusid õhupallikorvi juures. Neid ei märgatud, ja pimedus oli selline, et isegi nemad üksteist ei näinud.

Sõnagi lausumata istusid Cyrus Smith, Gideon Spilett, Nab ja Harbert pallikorvi, kuna Pencroff hakkas inseneri käsul ballastikotte ükshaaval lahti päästma. See oli mõne minuti töö ning meremees ronis varsti oma kaaslastele järele.

Nüüd hoidis aerostaati kinni veel ainult jäme köis ning Cyrus Smithil jäi vaid anda käsk õhkutõusmiseks.

Sel hetkel kargas ühe hüppega õhupallikorvi koer. See oli Top, inseneri koer, kes oli oma keti puruks rebinud ja peremehele järgnenud. Cyrus Smith kartis palli üle koormata ning tahtis vaese looma tagasi ajada.

“Ah, üks reisija rohkem või vähem!” ütles Pencroff ja kergendas õhupalli veel kahe liivakoti võrra.

Siis päästis ta köie lahti ja õhupall kadus kõrgusse. Poolviltu ülespoole sööstes purustas ta kaks korstnat, mida korv oli riivanud.

Orkaan möllas kohutava ägedusega. Öösel ei võinud insener laskumisele mõeldagi ja kui saabus päev, varjas maad udu. Alles viis päeva hiljem udu hõrenes ja selgemas kohas nägid õhusõitjad kohutava kiirusega tormava aerostaadi all mõõtmatut veevälja.

Lugejale on juba teada, et neli neist viiest, kes 20. kuupäeval teele asusid, heideti 24ndal tühjale rannikule üle kuue tuhande miili nende kodumaast eemal.

Ja see, kes puudus, see, kellele neli ellujäänut kõigepealt appi tõttasid, oli nende juht insener Cyrus Smith.