Читать книгу Saladuslik saar - Jules Verne - Страница 4

OHERDKARBID. JÕESUU. “KAMINAD”. OTSINGUTE JÄTKAMINE. IGIHALJASTE PUUDE METS. KÜTTEMATERJALI TAGAVARA. MÕÕNA OOTEL. VAADE KÕRGELT RANNIKULT. PUUDE PARVETAMINE. TAGASITULEK KALDALE

Reporter käskis meremehel sinnasamasse tema tagasitulekut ootama jääda ning tõttas viivitamata kallast mööda üles samas suunas, kuhu oli läinud mõni tund tagasi neeger Nab. Ta kadus kiiresti rannakääru taha, igatsedes võimalikult rutemini inseneri kohta teateid saada.

Harbert tahtis reporteriga kaasa minna.

“Jää siia, mu poiss,” ütles talle meremees. “Meil tuleb laagrisse jäämiseks ettevalmistusi teha ja ühtlasi vaadata, kas leidub hamba alla panemiseks midagi merekarpidest toekamat. Kui meie sõbrad tagasi tulevad, on neil vaja kehakinnitust. Igaühel olgu oma ülesanne.”

“Olen nõus Pencroff!” vastas Harbert.

“Hüva,” lausus meremees, “see juba läheb. Tegutseme kindla kava järgi. Oleme väsinud, külmunud ning näljased. Tähendab, tuleb leida peavari, tuld ja toitu.

Metsas on puid, linnupesades mune, jääb üle vaid otsida ulualune.”

“Hästi, otsin neis kaljudes mõne koopa,” ütles Harbert, “ja küllap juba leian uru, kuhu võime pugeda.”

“Tubli,” vastas Pencroff, “asume teele, mu poiss!”

Ja juba nad sammusidki hiigelmüüri jalamil, kuhu pärast mõõna oli tekkinud avar lagendik. Kuid selle asemel, et minna põhja suunas, läksid nad lõunasse. Paarsada sammu allpool kohast, kus nad olid kaldale tulnud, märkas Pencroff kitsast avaust, mis tema arvates pidi olema jõe või oja suue. Oli oluline seada end sisse mageda vee lähedusse ja pealegi polnud sugugi võimatu, et vool oli kandnud Cyrus Smithi siiapoole.

Nagu juba öeldud, oli müür kolmsada jalga kõrge, kuid konarusteta, ning isegi müüri jalamil, kuhu lained vaevalt ulatusid, polnud vähimatki pragu, mida oleks võinud ajutise ulualusena kasutada. See oli väga kõvast graniidist püstloodis sein ja veevood polnud seda kunagi õõnestanud. Müüri harja ümber lendles terve hulk peamiselt ujujalgsete hulka kuuluvaid pika kitsa ja terava nokaga veelinde – tohutult käratsejad tiivulised, keda põrmugi ei hirmutanud inimese juuresolek, kes kahtlemata esimest korda nende rahu häiris. Pencroff märkas lindude hulgas mitmeid suuri kajakaid, keda mõnikord röövkajakaiks kutsutakse, ja väikesi aplaid kajakaid, kes pesitsesid graniitseina lohkudes. Sellesse sagivasse linnuparve kihutatud laeng oleks neid suurel hulgal alla toonud, kuid selleks et tulistada, on vaja püssi ja seda ei olnud ei Harbertil ega Pencroffil. Pealegi pole need kajakad eriti söödavad ja isegi nende munad on vastiku maitsega.

Harbert, kes oli vahepeal kõndinud kaugemale vasakule, juhtis peagi kaaslase tähelepanu mererohuga kaetud kaljudele. Mõne tunni pärast pidi tõus need üle ujutama. Neil kaljudel kubises libe adru kahepoolmelistest karpidest, mida näljased inimesed ei võinud ära põlata. Harbert hüüdiski Pencroffi ja viimane ruttas kohale.

“Näh, need on merikarbid!” hüüatas meremees. “Ongi, mida munade asemel kasutada.”

“Need pole sugugi merikarbid,” vastas Harbert, vaadeldes kaljude külge kinnitunud molluskeid tähelepanelikult, “need on oherdkarbid.”

“On need söödavad?”

“Täiesti!”

“Eks hakkame siis neid oherdkarpe sööma!”

Meremees võis Harbertit usaldada. Nooruk oli loodusteaduse alal üsna hea asjatundja ja ta oli selle vastu alati lausa kirglikku huvi tundnud. Isa oli teda sellele teele suunanud, lastes tal kuulata Bostoni parimate professorite loenguid. Intelligentne ja töökas poiss meeldis õpetajaile väga. Harberti loodusteaduslikke oskusi läks hiljem tarvis rohkem kui üks kord ning ta ei eksinud neid esimest korda rakendades.

Ovaalse kujuga oherdkarbid kinnitusid kobaratena ja tihedalt kaljude külge. Nad kuulusid molluskite hulka, kes puurivad auke isegi kõige kõvemasse kivisse. Nende koda ümardub mõlemast otsast, tavaliste merikarpide juures seda ei esine.

Pencroff ja Harbert sõid ära hea hulga poollahtisi oherdkarpe ja leidsid, et neil on üsna vürtsikas maitse. Enam polnud kummalgi neist põhjust kahetseda pipra ega mingi muu vürtsi puudumist.

Nälg oli peagi kustutatud, kuid janu suurenes pärast vürtsikate molluskite söömist veelgi. Niisiis tuli otsida magedat vett, mida siin tujukalt künklikul maastikul kahtlemata pidi leiduma. Pencroff ja Harbert kogusid igaks juhuks rikkaliku tagavara oherdkarpe, täitsid nendega taskud ning taskurätikud ja pöördusid mäejalamile tagasi.

Paarisaja sammu pärast jõudsid nad lõheni, milles Pencroffi arvates pidi voolama väike veerikas jõgi. Kaljusein näis siin olevat võimsate maa-aluste jõudude tõukel avanenud. Müüri jalamisse lõikus väike teravnurkne abajas. Jõekese laius oli selles kohas umbes sada jalga ja kaldariba mõlemal pool oli vaevalt kakskümmend jalga lai. Jõgi kulges graniitseinte vahel peaaegu otsejoones. Ülalpool jõesuuet madaldusid kaldad pikkamööda. Kaugemal tegi jõgi äkilise käänaku ja kadus umbes pool miili eemal võssa.

“Siin on vesi, seal puud!” ütles Pencroff. “Noh, Harbert, puudub ainult veel maja.”

Jõe vesi oli selge. Pencroff märkas, et praegu, mõõna ajal, kui meri oli madal ja laine siia ei ulatunud, oli jões mage vesi. See tähtis asjaolu kindlaks tehtud, hakkas Harbert otsima õõnsust, mida võiks kasutada varjupaigana, kuid ta otsis asjatult. Müür oli igal pool sile, tasane ja järsk.

Siiski olid allaveerenud kivid jõesuudmes veidi ülevalpool meretõusu piiri moodustanud midagi koobaste taolist, õigemini tohutute kaljude hunniku, nagu neid sageli leidub graniitpinnasega maades ja mida kutsutakse „kaminateks”.

Pencroff ja Harbert ronisid sügaval kaljude vahel asetsevaisse liivase pinnaga käikudesse. Käigud ei olnud pimedad, sest valgus tungis neisse kaljude vahelt, millest mõned näisid seisvat püsti otsekui imeväel. Kuid koos valgusega tungis sisse ka tuul, tõeline tõmbetuul, ja koos tuulega külm välisõhk. Meremees arvas siiski, et kui osa neist käikudest sulgeda, toppides mõned avaused kivide ja liivaga kinni, võib “kaminad“ elamiskõlblikuks muuta. Oma kujult meenutasid käigud tüpograafilist märki “&“, mis on sõnade “et cetera”10 lühend. Kui sulgeda märgi ülemist keerdu meenutav auk, mille kaudu lõuna- ja läänetuul sisse tungisid, pidi kindlasti saama kasutada alumist osa.

“Midagi sellist me just vajamegi,” ütles Pencroff, “ja kui me kunagi veel näeme härra Smithi, siis oskab tema juba seda labürinti kasutada.”

Pencroff ja Harbert tungisid kaljude vahele.

“Me leiame ta, Pencroff!” hüüatas Harbert. “Ja kui ta tuleb, peab ta leidma eest enamvähem korraliku eluaseme. Sellest koopast saab asja, kui meil õnnestub vasakpoolsesse käiku ehitada kolle ja jätta avaus suitsu jaoks.”

“Me võime seda teha, mu poiss,” vastas meremees, “ja need Kaminad“ – Pencroff jättiski selle nimetuse nende ajutisele elamule – „sobivad meile hästi. Kuid kõigepealt lähme kogume endale küttematerjali tagavara. Ma arvan, et vajame puid ka selleks, et sulgeda avaused, mille kaudu vanakurat oma pasunat puhub.”

Harbert ja Pencroff väljusid Kaminatest, pöördusid ümber nurga ja hakkasid jõe vasakut kallast mööda uuesti ülespoole sammuma. Jõe kiire vool kandis endaga kaasas mõningaid kuivanud puid. Tõus, mis andis end juba tunda, pidi need kahtlemata uuesti kaugele tagasi tõrjuma. Meremees tuli mõttele, et tõusu ja mõõna võiks raskete esemete transportimiseks ära kasutada.

Olles käinud veerand tundi, jõudsid Pencroff ja Harbert äkilise käänakuni, kus jõgi suundus vasakule. Siit alates kulges vool läbi imeilusa metsa. Vaatamata hilisele aastaajale olid puud säilitanud roheluse, sest nad kuulusid okaspuude hulka, mis levivad igalpool maakeral põhjamaadest kuni troopikaaladeni. Noor naturalist tundis ära deodaarid11, puud, mida Himaalaja piirkonnas väga palju leidub ja mis levitavad meeldivat lõhna. Nende kaunite puude vahel moodustasid laia ja tiheda võraga männid väikesi salusid. Sammudes kõrges rohus, kuulis Pencroff, kuidas kuivad oksad ta jala all murdusid praginaga, millist kuuleb ilutulestiku puhul.

“Hästi, mu poiss,” ütles ta Harbertile, “kui ma ka nende puude nime ei tea, siis vähemalt oskan nad küttepuude hulka liigitada ja praegu ainult neid meil vaja lähebki.”

“Kogume neist tagavara,” ütles Harbert ja asus kohe tööle.

Puude kogumine osutus kergeks. Polnud isegi vaja oksi murda, sest nende jalge ees maas leidus külluses kuiva puud. Küttematerjalist polnud puudu, kuid puudusid transpordivahendid. Kuna puu oli väga kuiv, pidi ta kahtlemata ruttu ära põlema. Seepärast tuli Kaminatesse kaunis suurel hulgal küttematerjali viia ja kahe mehe koormast poleks piisanud. Harbert juhtis Pencroffi tähelepanu sellele asjaolule.

“Tead, mu poiss,” lausus meremees, “meil on vaja vahendit puude transportimiseks. Hea tahtmise juures saab alati kõigega hakkama. Oleks meil käru või paat, siis oleks asi korras.”

“Kuid meil on jõgi,” tähendas Harbert.

“Õigus,” lausus Pencroff. “Jõgi on meile iseliikuvaks teeks ja ega puude parvetaminegi pole asjatult välja mõeldud.”

“Seda küll,” tähendas Harbert, “kuid käesoleval hetkel kulgeb meie tee meile mittevajalikus suunas, sest praegu on tõus.”

“Ega’s muud, kui jääme ootama mõõna,” lausus meremees, “ja küllap see viib ise meie küttematerjali Kaminate juurde. Nüüd aga valmistame parve.”

Meremees ja Harbert pöördusid tagasi kohale, kus mets jõekääruni ulatus. Kumbki võttis selga jõukohase haokoo. Kaldal sügava rohu sees, kuhu inimjalg tõenäoliselt kunagi polnud sattunud, leidus samuti suurel hulgal kuivi oksi. Pencroff hakkas kohe parve valmistama.

Meremees ja Harbert asetasid mitu kaunis suurt kuivade liaanidega kokku seotud puuroigast kobrutavatesse voogudesse, mida tekitas terav laineid murdev kaldanukk.

Ehitati midagi parvetaolist ja sellele laoti riita kogu korjatud küttematerjal, mis moodustas vähemalt kahekümne mehe kandami. Tunni ajaga oli töö tehtud ja kalda külge köidetud parv jäi mõõna ootama.

Pencroffil ja Harbertil oli nüüd paar vaba tundi ja nad otsustasid platoole ronida, et kõrgemast kohast ümbrust uurida.

Umbes kahesaja sammu kaugusel jõekäänaku taga laskus allavarisenud kiviräbuga lõppev vall lauskja kallakuna metsaservale. See oli nagu loomulik trepp. Harbert ja meremees hakkasid üles ronima. Tänu tugevatele jalgadele jõudsid nad mõne minutiga valli harjale ja seisatasid jõesuudme kohale ulatuval kaljunurgal. Kõigepealt heitsid nad pilgu ookeanile, mille nad äsja nii õudsetes tingimustes olid ületanud. Nad vaatlesid ärevusega põhjapoolset kallast, kus katastroof oli toimunud. Seal oli läinud kaduma Cyrus Smith. Nad otsisid veepinnal õhupalli riismeid, mille külge inimene oleks võinud klammerduda. Mitte midagi! Nende ees laius avar ja lage meri. Mis puutub rannasse, siis oli see niisamuti tühi. Polnud näha ei reporterit ega Nabi. Tõenäoliselt viibisid mõlemad sel hetkel niivõrd kaugel, et neid oli võimatu märgata. “Mu tunne ütleb mulle,” hüüatas Harbert, “et selline ettevõtlik mees nagu Cyrus Smith ei võinud sel kombel juhuslikult uppuda. Ta jõudis kindlasti kuskil kaldale. Eks ole, Pencroff?”

Meremees raputas kurvalt pead. Ta ei lootnud enam Cyrus Smithi näha, kuid et jätta Harbertile mõningat lootust, lausus ta siiski:

“Loomulikult, loomulikult, meie insener on mees, kes rabeleb välja ka niisugusest olukorrast, kus ühelgi teisel ei oleks pääsu.”

Kõneldes silmitses ta väga teraselt rannikut. Tema silme ees laius liivane rand, mida paremal pool jõesuuet piirasid karid. Kaljud ulatusid veel veest välja ja sarnanesid murdlaineil lebavate amfiibidega12. Karide aheliku taga sätendas meri päikesekiirtes. Lõunas sulges terav maanina horisondi ja oli raske aru saada, kas rannajoon jätkus selles suunas või pöördus kagusse või edelasse. Viimasel juhul oleks see rannaosa olnud midagi väga pikerguse poolsaare taolist. Kaugel merekääru põhjapoolses osas võttis rannajoon kaarjama kuju. Kallas oli seal madal ja ühetasane, laiade leetseljakutega, mis mõõnaga vee alt nähtavale tulid.

Pencroff ja Harbert pöörasid ümber ja vaatasid läände. Kohe alguses köitis nende pilku lumise tipuga mägi, mis kerkis umbes kuus või seitse miili neist eemal. Kahe miili kaugusel rannast tähistas igihaljaste puude laiguline rohelus metsaserva, mis ulatus mäejalamini. Metsaservast rannikuni haljendas lai platoo tujukalt siia-sinna külvatud puudesaludega. Vasakul vilksatas kohati läbi lagendiku väike jõgi ja näis, nagu pöörduks selle looklev säng mäeharude suunas, mille vahelt jõgi tõenäoliselt alguse sai. Alates kohast, kuhu meremees parve oli jätnud, hakkas jõeke voolama kahe kõrge graniitseina vahel. Vasak sein püsis siledana ja järsuna, kuid parem madaldus vähehaaval, ühtlane müür läks üle üksikuteks kaljurahnudeks, kaljurahnud ränikivideks, ränikivid siledateks kivikesteks, millega rand oli kaetud kuni neeme tipuni.

“Kas me pole viimaks mõnel saarel?” pomises meremees.

“Kui nii, siis näib see igatahes olevat võrdlemisi suur,” arvas Harbert.

“Saar jääb ikka saareks, olgu ta nii suur kui tahes,” lausus Pencroff.

Selles tähtsas küsimuses ei saanud veel otsusele jõuda ja probleemi lahendamine tuli jätta teiseks korraks. Pinnas – oli siis tegemist saare või kontinendiga – tundus viljakandvana, rõõmustas pilku ja näis oma saaduste poolest mitmekesisena.

Kaua silmitsesid Pencroff ja Harbert tähelepanelikult maad, kuhu saatus oli nad paisanud. Pealiskaudse vaatluse põhjal oli siiski raske pilti saada sellest, mida tulevik neile varuks võis hoida.

Seejärel pöördusid nad tagasi, sammudes mööda graniitplatoo lõunapoolset serva, mida palistas pikk rida kummalise kujuga kaljusid. Kividevahelistes pragudes pesitsesid sajad linnud. Harbert hüppas kaljult kaljule ja hirmutas lendu terve parve tiivulisi.

“Oh,” hüüatas ta, “need ei ole ei tavalised ega ka röövkajakad!”

Harbert ehmatas lendu terve parve tiivulisi.

“Mis linnud need siis on?” küsis Pencroff. “Tõesõna, neid võib pidada tuvideks.”

“Seda nad ongi, kuid need on metstuvid ehk kaljutuvid,” vastas Harbert. “Tunnen nad ära kahekordsest mustast triibust tiibadel, valgetest sabasulgedest ja sinakashallist sulestikust. Kuna kaljutuvi ise on väga maitsev, peavad ka ta munad olema suurepärased, kui neid peaks veel pesades olema!”

“Me ei jää ootama, kuni nad välja haudutakse, või olgu siis, et omleti kujul,” lausus Pencroff rõõmsalt.

“Aga milles sa mõtled omletti valmistada?” küsis Harbert. “Kas kübaras?”

“Noh, olgu pealegi,” vastas meremees, “nii suur võlur ma veel pole. Piirdume keedetud munadega, mu poiss, ja mina võtan kõige kõvemate valmistamise enda peale.”

Pencroff ja Harbert uurisid tähelepanelikult iga nõgu graniidis ja leidsid tõepoolest mitmes õõnsuses mune. Nad korjasid neid mõne tosina ja panid need meremehe taskurätikusse. Kuna tõus lähenes, hakati tagasi jõe äärde laskuma.

Kui Harbert ja Pencroff jõekäänakuni jõudsid, oli kell üks. Vool hakkas juba vastupidisesse suunda pöörduma. Mõõn tuli ära kasutada parve jõesuudmesse viimiseks. Pencroff ei kavatsenud lasta parvel vabalt vooluga kaasa triivida ning ta ei mõelnud ka ise peale istuda ja seda juhtida. Meremees ei ole ju kunagi kitsikuses, kui asi puutub köitesse. Kuivadest liaanidest põimis Pencroff kähku mitme sülla pikkuse jämeda nööri. See looduslik köis kinnitati üht otsa pidi parve külge ja meremees hoidis teist otsa peos, kuna Harbert tõukas pika ridvaga parve edasi ja hoidis seda keset voolu.

Kõik läks nii, nagu nad soovisid. Tohutu puukoorem, mida Pencroff kaldal sammudes kinni hoidis, libises voolust kantuna edasi. Kallas oli väga järsk ja polnud karta, et parv sinna kinni jookseks. Ei läinud paari tundigi, kui nad juba jõudsid jõesuudmesse, ainult mõne sammu kaugusele Kaminatest.