Читать книгу Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel - Kalle Muuli - Страница 3

Esimene asi, mida ma endast mäletan, on tennis. Ma mängin üksi Haapsalus Kastani tänaval, oma lapsepõlvekodu hoovis. Löön palli reketiga vastu meie kortermaja seina nii kõrgele kui jaksan, vahin pea kuklas üles ja mõtlen ise imestunult: see siis ongi tennis!

Teine mälestus on mul sellest ajast veel. Ma istun ema süles ja valan kibedaid pisaraid. Tennises on kaotus nii valus. Eriti veel kaotus oma emale. See tunne, kui sa kogu südamest ihkad võita, aga ikkagi kaotad – see tunne on täpselt sama kibe ka siis, kui sa pole enam laps.

Ma olen sel ajal umbes viiene või kuuene. Trennis ma veel ei käi, kuid mul on juba oma reket – roheline Dunlop –, sest mu vanemad on tennisehullud. Innukate harrastusmängijatena veedavad nad peaaegu kogu oma vaba aja Uuemõisas Haapsalu KEKi tenniseplatsidel. KEK on Kolhooside Ehituskontor, 1500 töötajaga ehitusfirma, mis kuulub Haapsalu rajooni kolhoosidele. Minu vanemad õed Kadri ja Karin käivad sealsamas Uuemõisas tennisetrennis. Loomulikult ei jäeta mindki üksi koju, kui isa ja ema palli taguma lähevad.

Miku ja mina meie esimeses kodus Haapsalus Kastani tänaval. Mina olen kolmeaastane ja Miku umbes kolmekuune.

Haapsalu on pikka aega olnud üheainsa spordiala päralt. 1950. aastal Haapsalusse tööle asunud legendaarse treeneri Endel Nelise vehklemiskoolkond püsib elus tänini ja möödunud sajandi teisel poolel võis Haapsalut õigusega pidada Eesti vehklemispealinnaks.

Aga 1980. aastatel tabab Haapsalut ka tennisevaimustus. Sellegi päästab valla üksainus mees – Mati Laimets, kohaliku KEKi peainsener.

Laimets on koolipoisina tennisetrennis käinud, kuid suur mängumees on ta ennekõike siiski hingelt. Kui ta pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist KEKis ehitusinsenerina tööle asub, võtab ta oma südameasjaks taastada Haapsalus ammused tennisetraditsioonid, millele on kunagi aluse pannud tema tenniseõpetaja Villo Prümmel.

Võimalused selleks on suurepärased. Haapsalu KEK on jõukas ettevõte. Seda juhivad ettevõtlikud spordilembesed inimesed, kes on valmis kulutama ettevõtte raha ka töötajate vaba aja sisustamisele ja spordile.

KEKi põhitegevus on ehitamine, kuid tulu teenitakse hoopis puunööpide ja vimplite valmistamisega. KEKi eksperimentaaltsehhi nupumehed on kokku pannud masina, millega saab toota puidust nööpe. Seda riistapuud võiks nimetada ka rahamasinaks. Üks nööp maksab kõigest pool kopikat, kuid ühel kuuendikul kogu planeedist on nõudlus puunööpide järele nii suur, et neid veetakse Haapsalust Venemaa avarustesse autokoormate kaupa. Seesama „rahamasin” toodab ka kohalikku moekaupa, üle Eesti kuulsaid Haapsalu puupärleid.

Raha toovad sisse ka vimplid ja embleemid – siiditrükis pildikestega riidetükid, mida KEKi eksperimentaaltsehhis samuti kogu suure Venemaa tarbeks toodetakse. Koledate lasteriiete kaunistamiseks ja mitmesuguste vormiriiete märgistamiseks kulub igal aastal tuhandeid Haapsalus toodetud embleeme.

Peainsener Laimets suudab oma entusiasmiga süüdata KEKi kontorirahva seas kustumatu tennisekire. Tema eestvedamisel rajatakse Uuemõisasse KEKi kontori juurde algul kaks asfalteeritud tenniseplatsi ja hiljem veel mitu liivaväljakut. Seal taovadki mu vanemad juba enne minu sündi õhtuti ja nädalavahetustel ennastunustavalt palli.

Jaak Kanepi (Lääne Elu, 12.06.2001):

„Käis meeletu tagumine. Õhtul ja hommikul, nädalavahetustel. Võtsime KEKi sööklast saia ja limonaadi, see oli kogu söök ja puhkus.”

Reketid on algul veel puust ja KEKi mehed hangivad neid tutvuse kaudu Tartust. Seal asub Tallinna suusavabriku Dünamo Tartu spordiinventari tsehh, mille toodangut on kasutanud isegi NSV Liidu tippmängijad.

Tartu reketitehase uued hargiga mudelid lähevad varre ja pea ühenduskohast kiiresti katki ja neid tuleb Tartust pidevalt juurde tuua. Valuutaks kasutatakse KEKi toodangut. Haapsalu KEKi juht Armin Niinemets on üleüldise defitsiidi leevendamiseks lasknud ehituskontorile rajada oma abimajandi ehk loomafarmi, kus kasvatatakse Herefordi veiseid. Seda põhjendatakse sooviga rikastada töötajate toidulauda ja vajadusega hoida loomi karjatades korras võsastunud rohumaid. KEKi töötajad saavad abimajandist osta vorsti ja liha, aga seda kraami kasutatakse ka määrdeainena fondide, limiitide ja defitsiidi hankimisel. Poes sellist kaupa pole.

Kõige suuremat puudust tunnevad KEKi töötajad tennisejalanõudest. Neid saab soetada ainult Tallinnas Vase tänaval asuvast meremeeste boonipoest Albatross. Selleks tuleb kõigepealt toime panna kuritegu, sest boonide ja välisvaluuta ostminemüümine on kriminaalkorras karistatav. Aga kuidagi saavad asjad siiski aetud, vangi ei panda kedagi ja paljajalu ei mängita tennist ka okupatsiooni ajal.

1989. aastal asutavad KEKi töötajad minu isa Jaak Kanepi eestvedamisel tenniseklubi Reket. KEKi bussiga ning KEKi kulu ja kirjadega käib Reket üle Eesti teiste klubidega mõõtu võtmas. Kõige suuremad tennisekeskused on Tallinn ja Pärnu, aga mängitakse ka Viljandis, Rakveres ja mujal. Erisoodustusmaksust ei tea tol ajal keegi midagi.

Mati Laimets on ka see, kes meelitab 1986. aastal Tallinnast Haapsallu treeneriks Tiit Kivistiku, 34aastase endise tippmängija. Kivistik on vigastuse tõttu sportimise lõpetanud ja alles äsja treeneritööle pühendunud. KEK saab pakkuda talle Haapsalus seda, mida ta hädasti vajab, aga mida ükski spordikool Tallinnas pakkuda ei saa. See on korter. Nõukogude ajal üldjuhul ei osteta, müüda ega üürita kortereid. Eluruumid kuuluvad riigile, neid jagatakse järjekorra alusel ja jagajaks on kohalik võim. Korterijärjekorras vireletakse aastaid ja vahel isegi aastakümneid.

Haapsalu KEKi esimesed esivõistlused tennises. Vasakult: Anne Kanepi, Jaak Kanepi, Anti Kaljula, Elvar Liiv, Marko Loos, Valdo Loos, Mati Laimets, Vello Kuhi, Kalle Kaasik, Ülo Metsalu, Mart Kalda, Eduard Püve, Jüri Titov.

Selleks, et pakkumine veelgi vastupandamatum oleks, lubavad KEKi tenniseharrastajad Kivistikule, et ehitavad Haapsalusse lisaks välisväljakutele ka sisehalli. Väikelinnas on tennisehall tol ajal kujuteldamatu luksus, Tallinnaski on vaid mõni üksik siseväljak.

Kivistiku üllatuseks peavad KEKi juhid sõna ja teevadki Uuemõisasse halli. Kuna üleliidulised eeskirjad ei luba ehitusettevõttel endale spordihoonet ehitada, siis valmib Uuemõisa tennisehall Külvaja kolhoosi heinaküüni nime all. Halli projekteerib Mati Laimets ise ja ehitust juhib tennisest vaimustunud KEKi uus peainsener Koit Uus. Kui hall uue ärkamisaja künnisel 1987. aastal valmis saab, siis on see nii kõva sõna, et Uuemõisas käivad harjutamas ka Eesti tippmängijad Andres Võsand ja Kaja Kõnd.

Minu saatus on seega tegelikult suur juhus. Ma sündisin õigel ajal õigesse kohta ja juhtusin õigel ajal kokku õigete inimestega. Ilma Haapsalu ehitusmeeste ettevõtlikkuseta ja Külvaja kolhoosi imeliku heinaküünita poleks minust ilmselt iial tippmängijat saanud. Ehk nagu armastab öelda mu isa: „Võibolla kasvab Alutagusel tüdruk, kes on veel andekam, aga keegi ei saa sellest kunagi teada, sest tal ei ole võimalik end teostada.”

Emapoolne vanaema Hilda Kõvask koos minu vanemate õdede Kadri ja Kariniga ajal, kui mind veel olemas ei olnud.

Kaks päeva pärast mängu, mis muutis mu elu. Värske Prantsusmaa noortemeister külas oma isapoolsetel vanavanematel Leida ja Albert Kanepil. 12. juuni 2001.

Minu emapoolne vanaisa Juhan Kõvask.