Читать книгу Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel - Kalle Muuli - Страница 8

Kunagi seisis selle maja väravas 23millimeetrine lennukikahur, mille Tartu kaitseliitlased olid ühest Vene sõjaväeosast pihta pannud. Kümned noored mehed elasid siin siis nagu kilud karbis, voodite vahel seintel rippumas lahingumoonaga laetud automaadid ja paljaste naiste pildid.

Veel enne seda, okupatsiooni ajal, oli siin salajane sidekeskus ja pealtkuulamisjaam. Vene vägede poolt maha jäetud territoorium on antenne ja kaablijuppe täis veel hiljemgi, kui Läänemaa vabatahtlik jäägrikompanii need hooned üle võtab ja end siin sisse seab.

1993. aasta suvel, kui jäägrid valitsuse vastu mässu tõstavad, saab see maja üle Eesti kuulsaks. Siin asub jäägrite kasarmu, mida näidatakse igal õhtul teleuudistes.

Kui Kaitseliidu ülem Johannes Kert aasta hiljem sõnakuulmatu jäägrikompanii laiali saadab, ostab selle Haapsalu lähedal Pullapääl asuva kinnistu ära Ülo Sarapuu. Mina olen siis 9aastane ja käin alles esimest aastat tennisetrennis.

Kunstikalduvustega kulturisti Ülo Sarapuu jõusaal. Seda tõstekangi olen ma sikutanud nõrkemiseni.

Ülo Sarapuu on kunstnik ja kogu tema emapoolne suguvõsa, mis ulatub ta enda jutu järgi Johannes Kölerini välja, koosneb kunstnikest. Tema ema on kunstnik, ta onu on kunstnik ja kunstnik on ka tema vanem vend Lembit Sarapuu.

Aga Ülo Sarapuu ei ole ainult kunstnik. Erinevalt paljudest oma kunstikalduvustega sugulastest on ta nooruses olnud ka innukas spordimees ja balletitantsija. 1960. aastatel on ta tulnud iluuisutamises viis korda Eesti meistriks ja jõudnud NSV Liidu meistrivõistlustel korra isegi kuuendale kohale. Lisaks iluuisutamisele on ta õppinud ka balletti Estonia teatri esimese klassikalise baleriini Lilian Looringu käe all.

Pärast iluuisutajakarjääri lõppu töötab Sarapuu mõne aasta Tallinna Mererajooni spordikoolis treenerina. Seal leiab ta endale uue lemmikala, atleetvõimlemise. Koos paari sõbraga on ta üks esimesi mehi, kes selle alaga Eestis tõsiselt tegelema hakkab.

Nõukogude Liidus on kulturism põlu all ja mõnda aega ka lausa keelatud kui „kodanlik” spordiala, aga Sarapuul ja tema sõpradel õnnestub saada LääneSaksamaalt tuttavate käest maailmakuulsate kulturistidest vendade Weiderite treeningmaterjale. Nende järgi harjutatakse sellise innuga, et varem 63 kilo kaalunud balletitantsija ja iluuisutaja käsivarre ümbermõõt on lõpuks 43 sentimeetrit.

Mina astun üle endise jäägrikasarmu läve esmakordselt 17. oktoobril 1999. Isa on juba tükk aega otsinud treenerit, kes mind tugevaks teeks, aga väikeses Haapsalus pole kerge sobivat inimest leida. Ülo Sarapuu poeg Paul on mu õe kavaler, ent isa valikut võib mõjutada seegi, et Sarapuust räägitakse Haapsalus kui imevõimetega sensitiivist ja ravitsejast.

Sarapuu kodune jõusaal on leebelt öeldes tagasihoidlik. Vana kulunud tõstekang, surumispink, tavalised metallist hantlid, mõni vist isegi pisut roostes. Ei mingeid moodsaid masinaid ega trenažööre, mida juba tol ajal igas endast lugupidavas jõusaalis sikutada saab. Isa on paar jõumasinat meile isegi koju ostnud.

Pullapääl teen hakatuseks mõned testid, et Sarapuu saaks mu võimeid hinnata ja treeningkoormust timmida. Suudan lamades rinnalt hädavaevu üles suruda 25kilose kangi. Seda pole 14aastase sporditüdruku kohta just ülearu palju, aga ka mitte lootusetult vähe.

Käin Pullapääl muskleid kasvatamas tavaliselt kolm korda nädalas õhtul pärast tennisetrenni. Korraga tundpoolteist. Raud muudkui koliseb ja lihas kasvab. Ema sõidutab mind kõik see õnnis aeg ühest trennist teise justkui kutseline ralliäss. Kool lõpeb kella kolme paiku, kella neljast poole kuueni taon ma Uuemõisas tennist, poole seitsmest kuni kaheksani sikutan Pullapääl kangi. Koju koolitöid tegema saan ma parimal juhul alles kell pool üheksa õhtul, kuid hinded on mul sellegipoolest väga head, õppimisega probleeme pole. Üks kuu ja üks nädal pärast esimest trenni, 25. novembril 1999, kirjutan ma treeningpäevikusse: „Õhtul jõusaal Pullapääl, oli raske! Poolkükk(40 kg), rinnale võtt 2×6 (35 kg), rannetele, kätele, kõhulihased.”

Isa ostis paar jõumasinat meile ka koju, aga trenni käisin ma tegemas ikka Pullapääl Ülo Sarapuu juures.

Alguses pole lihtsalt raske, nagu päevikus kirjas, vaid väga raske. Kõik luudkondid valutavad harjumatult suurest koormusest. Vahel olen ma juba tennisetrennist täitsa läbi, aga Sarapuu nõuab, et ma tuleksin tema juurde ainult värske ja puhanuna, muidu pole harjutamisel mõtet. Pean siis veel teesklema, et ma pole üldse väsinud ja jaksan rauda sikutada küll, sest see meeldib mulle väga.

Tagatipuks teen ma kohe esimeste kangitrennidega randmele haiget. See annab tunda mitu kuud, ehkki Sarapuu proovib mu randme peal ka oma ravitsejavõimeid.

Ülo Sarapuu (Eesti Ekspress, 18.02.2010):

„Spordis võidab see, kes on tugev! Võistlusplatsil ei saa olla nii, et värvid huuled ära ja lähed platsile, parfüüm käib üle väljaku. Seal pead olema nagu piksenool, mis lööb teisest läbi. Sa lihtsalt peksad puruks teise!”

Uue aasta alguseks on mu tervis siiski taas enamvähem korras ja vorm hea. Kohe 2000. aasta jaanuari esimestel päevadel võidan ma Stockholmis ITFi 4. kategooria turniiri ja tõusen noorte edetabelis esimest korda esisaja sisse, 83. kohale.

Veebruari lõpus saan ma juba päris ehtsa vägiteoga hakkama. Ma mängin Saksamaal Nürnbergis esimest korda ITFi 2. kategooria turniiril ja võidan kohe ka seal. Teel finaali alistan ma teiste seas Saksamaa esinumbri ja ITFi 10. reketi Scarlett Werneri, kellest saab hiljem minu sagedane paarismängupartner. Sakslased on šokis oma esireketi kaotusest 14aastasele tundmatule Eesti tüdrukule.

Pärast seda võitu pakuvad Indian Wellsi ja Miami Openi naisteturniiride korraldajad mulle kvalifikatsiooniturniiridele vabapääset. Olen juba kohvreid pakkimas, et oma silmaga Hingist ja teisi maailma tippe näha, kui selgub, et tegemist on eksitusega – korraldajad on mind kogemata aasta vanemaks pidanud, WTA turniiridele ei tohi 14aastasele lapsele üldse vabapääset andagi.

Kivistik suhtub mu jõutreeningutesse väga pika hambaga. Ta saab küll aru, et tulevik on jõuliste mängijate päralt ja lisaks löögitehnika lihvimisele on vaja treenida ka lihaseid, aga Sarapuud ei salli ta mitte üks põrm.

Kivistik peab Sarapuud šarlataniks ja amatööriks. Korra või paar tunneb ta küll minu jõutrennide vastu huvi ja püüab Sarapuuga trenniplaane arutada, kuid Sarapuu on omalt poolt samuti tõrges ega taha, et keegi teine oma nina tema asjadesse topib.

Võit Nürnbergis ITFi 2. kategooria turniiril on siiski nii võimas saavutus, et Kivistik leebub korraks. „Sisehooaeg kulges üle mõistuse edukalt. Kaia saavutustest on palju kirjutatud, ent võit Nürnbergis pani kõigele krooni,” rõõmustab ta Eesti Päevalehes ja lubab samas, et suurendab märtsis oma õpilase jõutreeningu mahtu, sest „kiire kasv on Kaia arengu peaprobleem, lihased tuleb pikkusele järele aidata.”

Tiit Kivistik (Sporditäht, nr 5, 2001):

„Ehitame Kaia mängu võimsamaks ja kindlamaks. Ta jätkab täpselt doseeritud jõutreeninguid, et lihaskond jõuaks pikkusele järele. Siin tuleb vältida igasugust riski. Lähemal paaril aastal pole WTA edetabeli koht üldse oluline. Kaia siht on kolme-nelja aasta pärast loomuliku arengu tulemusena jõuda naiste tennise tippu. Tipptennises ei piisa puhtkehalisest andekusest. Peab olema sobiv psüühika tüüp, mis Kaial on olemas. Nimetan seda taluvusvõimeks, sest mängija viibib pikalt stressi tingimustes. Ma ei tea ühtki juhtumit, kus Kaia oleks juhtmete kokkujooksmise pärast alla andnud. Ta on võitleja.”

Ma olen juba 178 sentimeetri pikkune, kasvan 3 millimeetrit kuus ja sikutan Pullapääl kangi rohkem kui kunagi varem. See annab mulle eneseusku enamgi veel kui füüsilist jõudu. Ma olen veendunud, et jõutrenn on mu salarelv. See on miski, mida teised minu teada ei tee ja mille poolest ma kõigist teistest parem olen. Tennises sõltub mängu tulemus vahel ainult paaristkolmest punktist, otsustaval hetkel võib kuitahes väike ülekaal määrava tähtsusega olla. Siis on hea, kui saad millessegi uskuda ja sellest usust jõudu ammutada. Mina usun oma salarelva, Sarapuu jõutrenni.

Ülo Sarapuu (Eesti Ekspress, 18.02.2010):

„No ta läks mul selle ajaga kolm korda võimsamaks. Enne surus rinnalt 25 kilo, pärast 70. Ta hakkas ikka püsti seisma ja sai lihase peale! Käed, jalad, küljed ja selg ja triitsepsid, biitsepsid – et inimene oleks tugev.”

Püüdlik nagu ma olen, pingutan ma ka kangitrennis sageli rohkem kui vaja. Tennises sõltub tulemus loosist ja vastasest, jõusaalis aga ainult iseendast. Erinevalt tennisest saab kangitrenni tulemust ka vastase abita täpselt mõõta. Võimalus uusi isiklikke rekordeid püstitada, päevast päeva iseendaga võistelda ja nõnda oma arengut pidevalt näha innustab mind väga. Ma tahan iga päev olla parem kui eile ja punnitan üha suuremaid raskusi tõsta. Edusammud tekitavad vaimustust ja ma lähen nii hasarti, et Sarapuu kaotab minu ponnistuste üle vahel isegi kontrolli. Peagi surun ma lamades juba 40 kilogrammi, siis 50 kilogrammi. Mu isiklikuks rekordiks lamades surumises jääb Sarapuu juures lõpuks 62,5 kilogrammi, mis on naistennisisti kohta ikka väga kõva sõna.

Ainus prillidega foto. Olin lapsena lühinägelik. Kuna see segas mängimist, siis opereeriti silmi 2003. aastal ja sellest ajast peale on mu nägemine taas korras.

Aga jõutreeningu tulemuseks pole paraku ainult tugevamad musklid ja suurem enesekindlus, vaid ka kehakaalu kiire kasv.

Kaia Kanepi päevik 1999–2000

Jõutreening (oktoober 1999)

3×4

I

surumine (20 kg) varvastele tõus (55 kg) kaldes käed kõrval (u 2,25) pingil käed kõrval (3 kg) pingil käed üles (25 kg) kõhulihastele (4×15)

II

½ tõus (40 kg) rinnaltvõtt (30 kg)

kaldp. surumine (20, 25)

Bic-eps (15 kg) 2× (8+6)

redelil põlvetõus (10×)

kõhulihas (4×15)

III

½ kükk (55 kg) käärsamm (25 kg)

prantsuse surumine (10 kg) pingil käed kõrval (3 kg) kaldes käed kõrval (2,5 kg) küljed (25 kg)