Читать книгу Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel - Kalle Muuli - Страница 6

Ma mängin lapsena nagu väike masin – eksimatult. Suur trennimaht ja korralik tehnika annavad mängukindluse ja stabiilsuse. Ma võin palli nii kaua tagasi lüüa, kuni vastane lõpuks eksib. Lastevõistlustel pole võitmiseks sageli midagi enamat vajagi.

Väikesed tüdrukud ei löö tavaliselt tagakäega korralikku topspinni. Kui Kivistik näeb, et mul tuleb see vahel välja, siis hakkab ta seda minuga eraldi harjutama. Ma näen selle löögi lihvimisega palju vaeva.

Kui ma 1996. aastal esimest korda Eesti noortemeistriks tulin, kinkis naabrimees Koit Uus mulle väikese bokserikutsika Blanco, kes varsti enam nii väike ei olnud. Sellest ajast peale ei kujuta ma elu ilma koerata enam ettegi.

Pikk ja kõrge, tugevasti rebitud tagakäe kross saabki üheks mu leivanumbriks. Kõik mu vastased on selle vastiku löögiga hädas, eriti liivaväljakul, kus pall põrkab tugeva vindi tõttu kõrgele õhku. Lapsel on raske sellist palli tagakäega pikalt tagasi lüüa.

Minu mäng käib siis tavaliselt nii, et kõigepealt löön ma paar palli madalalt vastase eeskäe poolele, seejärel tõmban pika ja kõrge topsi vastase tagakäe alla. Kui sealt üldse midagi platsile tagasi tuleb, siis on see sageli hädine lühike pall, mille ma poolelt väljakult kerge vaevaga punktiks löön. Eestis krimpsutatakse minu mängustiili peale algul põlglikult nina.

Kuigi mu tagakäe kross on tegelikult päris agressiivne löök, peetakse mu mängu pehmeks kaarutamiseks, millega saab võita vaid lasteturniire. Isegi paljud treenerid arvavad, et mu mäng on liiga passiivne ja niiviisi kaugele ei jõua.

Tegelikult on mu mäng ainult näiliselt passiivne. Ma suudan palli kaua mängus hoida ja võin seepärast kannatlikult rünnakut ette valmistada. Kuna ma ei karda eksida, siis ei pea ma ka kiirustama. Vastupidi – Kivistik lausa nõuab, et ma mängiksin kõik punktid pikalt läbi. Igal löögil peab olema mõte. Võita tuleb mõistusega, mitte jõuga, rõhutab ta ikka. Küllap on tal seda rääkides silme ees 16aastane Martina Hingis, kõigi aegade noorim WTA esireket, kelle osavust ja nutikust kogu maailm parajasti imetleb.

Kivistik õpetab mind ka ründama, aga seda pean ma tegema üksnes õiges kohas. Kui ma oma elu esimesel turniiril Soomes Piia Suomalaisele kaotan, siis ei oska ma veel lühikest palli ära lüüa. Mu liikumine on kehv, ma jään lühemate pallide juurde sageli hiljaks ja teen seetõttu palju vigu. Kivistik saab muidugi aru, milles asi. Järgmistel kuudel harjutame muudkui pikka topspinni ja sellele järgnevat lühikese palli äralööki tõusult. Taon seda trennis nõrkemiseni. Üha kiiremini lühikesele pallile vastu, üha varem tõusva palli juurde, et topspinniga kaugele tagakäe nurka tõmmatud vastane ei jõuaks väljakule tagasi.

Tiit Kivistik

(Kaia Kanepi treeningpäevik, 7.06.1996):

„Võistlusmängudes peab särts sees olema esimesest punktist alates.

Tihti ärkad üles alles seti keskel. Püüa vältida krampi minekut ning ürita teha kõik lõdvalt ja pingevabalt. Pea meeles, et jalad ei tohi punkti mängimise ajal hetkekski seisma jääda! Igast löögist tuleb välkkiirelt välja tulla ning kohe alustada valmistumist järgmiseks löögiks.

Arenda edasi julget ja agressiivset tõusult löökidega stiili. Löögilõpud olgu lõdvad ning järsud ja jõulised! Tabamise momendil teha põlvedest „vedru”! Eeskäel õlg välja ja küünarnukk järsult peale! Tagakäe lõpus reketipea järsult üle palli! Palling veidi kiirema rütmiga! Tennises saab areneda vaid igapäevase visa harjutamisega. Jõudu tööle!”

1996. aasta sügisel olen ma taas Soomes ja Volvo Cupi finaalis on mu vastaseks taas Piia Suomalainen. Nüüd saan ma talle näidata, mida ma vahepeal õppinud olen. Võidan Suomalaise 6:4, 7:6 ja kogu turniiri settigi kaotamata. Soome treenerid ja lapsevanemad vangutavad tribüünil imestunult pead: kuidas on küll võimalik, et see pisikene Eesti tüdruk on nii lühikese ajaga nii hästi mängima hakanud?!

Ainult meie Kivistikuga kahekesi teame, kui palju olen ma selle lühikese aja jooksul tööd teinud ja vaeva näinud.

Tegelikult olen ma suure sammu edasi astunud juba varem. Kevadel saan Kalevi lahtistel meistrivõistlustel 7:5, 6:1 jagu Maritist, kellele olen seni alati sama kindlalt kaotanud. Paar kuud hiljem saan ma Maritist juba päris hõlpsasti jagu ka Eesti Dklassi meistrivõistluste finaalis ja viimast korda võidan ma Maritit sama aasta sügisel Mastersi finaalis. Kui noorte meistrivõitlused välja arvata, siis on see üks viimaseid mänge, mis ma Eestis oma eakaaslaste vastu mängin. Edaspidi võistlen ma oma vanuseklassis üksnes rahvusvahelistel turniiridel. Eestis mängin ainult kuni 18aastaste tüdrukute turniiridel ja noorte meistrivõistlustel.

Tenniseliidu eriloal võtan ma 1996. aasta lõpul 11aastasena esmakordselt osa kuni 18aastaste tüdrukute turniirist ja järgmise aasta märtsis, samuti 11aastasena, katsun ma Eesti naiste GP sarja turniiril esimest korda jõudu juba täiskasvanutega. Alistan seal kõigepealt Eesti naiste 6. reketi Kadi Hilpuse ja kohtun veerandfinaalis esinumbri Helen Laupaga.

Tiit Kivistik on kirjeldanud seda kohtumist ajalehes Lääne Elu nii: „Kaia ei tundnud nimeka vastase ees mingit aukartust. Tema ootamatult südi mäng viis vastase täielikult endast välja ning kui Kaia oli teise seti võitnud 6:4, lõhkus Laupa ägedushoos oma reketi. Alles otsustava seti lõpuosas pääsesid maksvusele Laupa suuremad kogemused ning füüsiline üleolek. Laupa võitis 6:2, 4:6, 6:3. Need mängud tõestasid veel kord, et kui Kaiale suudetakse edasiseks arenguks tagada vajalikud tingimused, võib temast tulevikus sirguda silmapaistev mängija.”

Pidev jõukatsumine endast märksa vanemate ja suuremate tüdrukutega muudab mu mängustiili veelgi alalhoidlikumaks. Ma ei jaksa nii tugevasti lüüa kui minust mitu aastat vanemad vastased. Pean seetõttu rohkem kaitses mängima ja palli kõrge kaarega tagasi ajama, et aega võita.

Tiit Kivistik (raamatu autoritele, 2.11.2016):

„Lapsena oli Kaia tavaline. Füüsiliselt ei olnud ta omavanustest tüdrukutest üle, aga oli selge, et temast tuleb pikk tüdruk, sest ema ja õed olid hästi pikad.

Jalg oli tal aeglane juba looduse poolt. Kiiruse poolest ei suutnud ta teistega võistelda. Kui tempos löömiseks läks, siis ei suutnud ta parimatega sammu pidada. Sellepärast tuli ka valida stiil, kus tal oleks natuke rohkem aega ja vastane ei saaks kogu aeg kiiresti tulistada.

Rõhutasime mängu pikkust ja vinti. Samuti harjutasime lühikesi krosse. See aitas mängu mitmekesistada – vahel lõid topspinniga pika krossi, vahel tõmbasid pehme lühikese krossi. Me harjutasime kõiki neid asju eraldi. Mitte ühes trennis mitut asja läbisegi, vaid igat asja eraldi, ikka vähemalt pool tundi korraga.

Algul rääkisid teised treenerid, et mis mäng see on, ajab pehmeid palle tagasi. Aga hiljem saadi aru, et see on õige mäng.”

Minu viimane puhkusereis. Edaspidi sõidan ma välismaale ainult koos reketiga – lennujaamast lennujaama, hotellist hotelli, tenniseplatsilt tenniseplatsile. Dubai, 1996.