Читать книгу Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel - Kalle Muuli - Страница 7

Kui mõni üksik Soome ja Rootsi sõit välja arvata, siis mängin ma lapsena rahvusvahelisi turniire algul harva. Eesti on hulga vaesem paik kui praegu ja iga välisreis sedajagu kallim. Mu vanemad on küll keskmisest jõukamad inimesed, kuid kaugeltki mitte nii rikkad, et võiksid oma võsukesele lubada kõike, mis pähe tuleb. Isa ajab kinnisvaraäri, ema on kodune ja pühendab suure osa oma ajast minule.

Esimene suur ja tähtis välisreis viib mind 1997. aasta algul Inglismaale Telfordi, ETA3karikasarja osavõistlusele. Ma olen 11aastane, kuid mängin vanuseklassis U14. Võistlejaid on kokku 25 riigist, lisaks Euroopale ka Kanadast ja LõunaAafrika Vabariigist.

Nii nägi välja Uuemõisa tennisehall. Siin olen ma tuhandeid tunde higi valanud, et saada maailma parimaks. Need pidid ikka päris julged mehed olema, kes söandasid nõukogude võimu ülekavaldamiseks sellise uhke ehitise plaanimajanduse paberites Külvaja kolhoosi heinaküüniks nimetada.

Kivistik on Telfordi lisaks oma õpilastele kaasa võtnud ka minust kaks aastat vanema Tallinna tüdruku Margit Rüütli, kellest saab kohe üks mu parimaid sõbrannasid. Me anname koos välja peaaegu Eesti noortekoondise mõõdu ja esimest korda on mul tunne, et ma esindan oma kodumaad.

See on ka esimene kord, kus ma mängin kiirel kõvakattega väljakul. Soomes olen mänginud kunstmurul või vaibal, Eestis kõvakattega väljakuid veel polegi. Audentese kilehall esimeste kõvakattega väljakutega avatakse alles 2001. aastal, Rocca al Mare tennisekeskus valmib 2003. aasta alguses. Minu koduhalli põrand Uuemõisas on kaetud mingi punakat karva kummilaadse ollusega. KEKi varustaja on selle omal ajal Vana Tallinna likööri ja Herefordi vorsti abil Moskvast välja ajanud. Pall põrkab Uuemõisa kummipõrandal väga aeglaselt ja ma olen selle rütmiga nii harjunud, et ei suuda Inglismaal kiire põrkega kuidagi kohaneda.

Tiit Kivistiku ja Taavi Tuisuga meie koduhallis, „Külvaja kolhoosi heinaküünis”.

Ma kaotan Telfordis 0:6, 0:6 endast kaks aastat vanemale Prantsuse tüdrukule, kes täiskasvanuna jõuab sinna, kuhu minagi – maailma kahekümne parema mängija sekka. Virginie Razzano nime teab tänapäeval iga tennisehuviline. Mu treeningpäeviku kommentaar meie esimesele kohtumisele on stoiline: „Ei olnud midagi teha. Vastane mängis hästi ja oli tugevam.”

Tiit Kivistik (Lääne Elu, 30.01.1997):

„Selle vanuseklassi paremikku jälgides torkab silma hea füüsiline ettevalmistus ja agressiivne mängustiil. Peaaegu eranditult lüüakse kõiki palle tõusult ning üritatakse ise esimesel võimalusel puhtalt punkti võita. Et ka ise niisuguse stiili ja mängutempoga harjuda, oleks hädavajalik regulaarselt osaleda sellise tasemega võistlustel. Aastas peetakse ETA egiidi all ligikaudu 20 vastava kategooria turniiri. Enamik Telfordis osalenuid sõitis otse edasi järgmisele analoogilisele võistlusele Prantsusmaal. Meie noored olid aga sunnitud naasma koju. Kuna Eesti Tenniseliidul pole raha toetamiseks, muutub ka edaspidi meie mängijate osavõtt sellistest turniirides küsitavaks, sest lootmine ainult vanemate rahakotile seab paratamatult piiri ette. Viimast võistlussõitu toetas vaid üks Haapsalu firma 5000 krooniga, mis moodustas väikese osa kogu ettevõtmise maksumusest. Seni tuleb leppida võistlustega Eestis ja lähinaabrite juures.”

Esimene rahvusvaheline edu ei lase end siiski kaua oodata. 1998. aasta juuni algul – paar päeva enne oma 13. sünnipäeva – võidan ma Nõmmel ITFi45. kategooria noorteturniiri. Minu vastasteks seal on põhiliselt siiski vanad tuttavad kodused konkurendid. Kaheksandikfinaalis alistan ma Sandra Kvelsteini 7:5, 6:4, veerandfinaalis Margit Rüütli 6:1, 6:3, poolfinaalis ukrainlanna Olena Kovaltšuki 6:1, 6:2 ja finaalis endast kolm aastat vanema Maret Ani 6:2, 1:6, 6:2.

Sama aasta augustis saavutan ma 13aastasena Eesti naiste meistrivõistlustel 3. koha. Poolfinaalis pean alla vanduma seitsmekordsele Eesti meistrile Helen Holterile, aga veerandfinaalis saan jagu Ilona Poljakovast ja kolmanda koha mängus Margit Rüütlist.

Järgmisel aastal järgneb järsk läbimurre Euroopa tippu. Ma võidan 1999. aastal peaaegu kõik, mis mul üldse on võimalik võita. Ma tulen kõigi aegade noorima mängijana Eesti täiskasvanute meistriks ja lõpetan aasta Euroopa omaealiste esireketina.

28. augustil 1999 sai minust 14-aastaselt kõigi aegade noorim Eesti meister tennises. Olin seda kuni 2009. aasta suveni, mil Anett Kontaveit võitis tiitli 13-aastaselt.

Värsket Eesti meistrit tennises õnnitleb kunagine Eesti meister lauatennises. Vanaisa Albert Kanepi elas mu heitlustele alati kõigest hingest kaasa. Kadriorg, 28. august 1999.

Tõusulaine algab tegelikult juba 1998. aasta sügisel Küprosel teise ITFi noorteturniiri võiduga. Sealt alates jätkub katkematu edu peaaegu ühegi tagasilöögita terve järgmise aasta.

1999. aasta oktoobri algul panen ma sellele imelisele hooajale kuldse krooni pähe Itaalia maalilises provintsilinnas Pratos. Võidan seal edetabeli kaheksa parema mängija aastalõputurniiril mäekõrguse ülekaaluga kõiki oma tähtsamaid konkurente. Kogu Mastersi jooksul kaotan ma kolme mängu peale kokku ainult seitse geimi. Finaalis põrmustan ungarlanna Virág Némethi 6:0, 6:0. Olen selle võidu üle väga uhke veel hulk aega hiljemgi, sest see on esimene kord, kus minu võidu auks mängitakse Eesti hümni.

Tiit Kivistik (raamatu autoritele, 2.11.2016):

„Kaia trump oli see, et ta suutis mänguplaanist raudselt kinni pidada ja oma mängu vastasele peale suruda. Mul on siiamaani meeles, kuidas ta mängis 1999. aasta sügisel Itaalias 14-aastaste tüdrukute Euroopa Mastersi finaalis. Tegime plaani valmis ja Kaia mängis täpselt plaani järgi. Paar korda madalalt, siis kõrge tops tagakäe alla, sealt tuli vastu lühike pall väljaku keskele, Kaia läks sellele vastu ja lõi ära.

Siis ei julgenud vastane enam lühemat palli väljakule niisama ka tagasi lüüa, läks ebamugavat palli jõuga ära lööma, riskis ja eksis. Lõpuks nuttis ja ei teadnud enam, mida teha.

Kaia vastane sai igas geimis ainult üks-kaks punkti. Iga normaalne mängija laseks nii suure ülekaalu puhul end kasvõi korraks lõdvaks, aga Kaia mängis kuni viimase punktini täpselt plaani järgi nagu robot ja võitis 6:0, 6:0.

Ma mõtlesin tribüünil, et ehk ta teeb vähemalt viimase punkti ajal midagi teisiti, no kas või mõne lolluse, aga ei, ta ei astunud sammugi rajalt kõrvale. See oli Kaiale väga iseloomulik – ta kuulas, mida õpetati, ja viis selle platsil järjekindlalt ellu.

Teised treenerid tulid pärast küsima, et mismoodi sa oled suutnud ühe lapse nii metoodiliselt ja nii kindlalt plaani järgi mängima panna. Asjatundja saab aru, kui sa midagi teed. Nemad kõik hindasid Kaia mängu ja said aru, et seal on mõte taga. Aga Eestis ei saadud aru. Eestis on kõik suured targad, kõik teavad, aga põhiliselt teatakse seda, mida teised valesti teevad.”

Jõudsin oma esimesel ITFi täiskasvanute turniiril, 10000-dollarilise auhinnafondiga BLRT Openil kohe finaali. Kadriorg, 3. juuli 1999.

Kaotan tollel mälestusväärsel 1999. aastal üldse ainult kaks tähtsat mängu. Tallinnas Kadriorus jään ma oma elu esimeses ITFi täiskasvanute turniiri finaalis alla ukrainlannale Anna Zaporožanovale 3:6, 3:6 ja Itaalias Sanremos kaotan 14aastaste tüdrukute Euroopa meistrivõistluste finaalis üle noatera tšehhitar Petra Cetkovskále 6:3, 3:6, 4:6.

Tallinnas murrab mind väsimus. Ma olen nädala jooksul pidanud tugevate täiskasvanud naiste vastu järjest kuus rasket mängu. 14aastasele tüdrukule on see tõsine katsumus. Raske on end finaaliks veel kord kokku võtta, allajäämine on mingis mõttes paratamatu ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Sanremo kaotus seevastu jääb kauaks hinge kriipima. Mänguklassilt pole ma vastasest kehvem, puudu jääb üksnes õnnest ja kogemustest. Euroopa meistritiitel on Sanremos minust ainult paari täpse löögi kaugusel. Otsustaval hetkel aitab Cetkovskát kahjuks ka kohtuniku ilmne viga, mis mind rööpast välja viib. Külm närv on muidu üks mu suuremaid trumpe. Noorteklassis olen ma ainult ühe korra mängu ajal reketi puruks löönud. See juhtus 14aastaselt Hollandis, kui ma ei suutnud üht matšpalli kätte saada. Kui kohtunik hoiatuse tegi ja küsis, kas ma vajan psühholoogi abi, siis valetasin, et libisesin ja kukkusin.

Mul pole enamasti mingit vahet, kas ma mängin tähtsal või vähetähtsal turniiril, kas vastane on tugev või nõrk, kas mängus on turniiri esimene punkt või finaali matšpall. Igapäevaelus olen ma enda meelest päris emotsionaalne tüdruk, kuid platsil mul justkui polegi närve, miski ei vii mind endast välja. Tavaliselt mängin ma ühtviisi rahulikult ja keskendunult igas olukorras, aga paraku on just Sanremo finaal Cetkovská vastu üks väheseid kohti, kus närvid mind alt veavad.

Pärast nii edukat hooaega kerkib kõigi huulile loomulikult küsimus, mis saab edasi. Ma olen kodustest konkurentidest küll kogu aeg üle olnud, aga minu senised rahvusvahelised saavutused pole varem andnud põhjust helesinisteks unistusteks. Nüüd hakkab ajakirjanikke üha rohkem huvitama minu tulevik. Millised on järgmise aasta plaanid? Millal hakkad mängima naiste turniiridel? Kas Haapsalu jääb varsti kitsaks?

Toomas Leius (Sõnumileht, 12.10.1999):

„Küsimuste küsimus on, mis teed läheb Kanepi tiim. Aeg kulub väga kiiresti, tänane neljateistkümnene on varsti juba naiste tennises, kus tase ja mängijatele esitatavad nõudmised teised. Omaealiste nõrgemad turniirid ei paku Kaiale enam midagi, tal on vaja järjest tugevamaid turniire. Omad piirid seab raha, sest tennises on ülesmäge liikumine väga kulukas. Kaial on hea silm ja mängutunnetus. Ta teab täpselt, kuhu ja kuidas lüüa. Jälgin huviga tüdruku arengut ja piire ma esialgu ei näe.”

Ma olen parajasti kiires kasvueas. Iga kuu tuleb pikkust juurde seitse millimeetrit ja nii kestab see terve aasta. 1999. aasta kevadel olen ma 171, sügisel juba 175 sentimeetrit pikk ja kasvan muudkui edasi. Isa ennustab vanemate õdede kunagiste mõõtmistulemuste põhjal, et ma sirgun koguni 189 sentimeetri pikkuseks nagu naiste tennise hiiglane Lindsay Davenport. Päris nii see siiski ei lähe. Täiskasvanuna jään ma lõpuks pidama 181 sentimeetri juurde, aga 1999. aasta sügisel näen ma välja pikk ja peenike nagu talv läbi keldris hoitud kartuli idu. Ainult hüppenööri, „antli” ja reketiga ei saa mu kehaline ettevalmistus enam piirduda. Vaja on ka lihaseid, mis välja veninud luid koos hoiaksid.

Sellel fotol olen ma 185-sentimeetrisest Kadrist veel pool pead lühem. Isa ennustas Kadri kunagiste mõõtmistulemuste põhjal, et ma kasvan õest pikemaks, aga lõpuks jäin ma talle ikkagi 4 sentimeetriga alla. Miami, detsember 2000.

Lindsay Davenport ja Martina Hingis. Noorteklassis seadis treener Tiit Kivistik mulle ikka eeskujuks tollast esinumbrit Martina Hingist, aga hiljem täiskasvanute seas tõid mulle rohkem edu Lindsay Davenporti trumbid: võimas serv ja tugevad tagajoonelöögid.

Minuga samal ajal ja samas tempos kasvab ja areneb ka naiste tennis. Mõne napi aastaga muutub see mäng tundmatuseni. 1990. aastate lõpus ei tee enam ilma Martina Navrátilová ja Jana Novotná tüüpi mängijad, kes iga servi järel kohe võrku tormavad. Uute grafiitreketitega ja kunstkiust keeltega saab palju tugevamini ja täpsemini lüüa. Nooremad mängijad naelutavad vastase oma võimsate löökidega tagajoonele. Kui keegi üritabki sealt veel võrku tungida, siis lüüakse pall temast jõuga mööda.

Nagu paljudes teisteski sportmängudes, muutuvad ka naiste tennises üha tähtsamaks jõud ja kiirus. Aina suuremat rolli mängib üldfüüsiline ettevalmistus. Martina Hingis on oma osava ja targa üleväljamänguga küll veel edetabeli tipus, kuid atleetlikud tagajoonehaamrid Amélie Mauresmo, Lindsay Davenport ja õed Williamsid astuvad talle juba väga tugevasti kandadele.

Kivistik pole meile Uuemõisas kunagi üldkehalist trenni teinud. Kogu meie füüsiline ettevalmistus piirdub hüppenööri ja „antliga”. Küllap on see tol ajal nõnda kombeks mujalgi Eestis, vastasel korral oleksime ju teistest nõrgemad ja aeglasemad.

Toomas Leius (raamatu autoritele, 25.04.2017):

„1999. aastal kommenteerisin ma koos Toomas Ubaga Wimbledoni finaali, kui Lindsay Davenport tegi Steffi Grafile ära nii, et polnud mingit variantigi. Ma ütlesin siis, et Kaial on Davenporti jõud ja Hingise mõistus. Aga tegelikult oli see Kivistiku mõistus. Kivistik on üks kõige rohkem spordist teadev inimene terves Eestis. Tema häda oli see, et ta ei teinud Kaiale füüsilist. Kivistik arvas, et tema asi on õpetada ainult tennist, ja et Kaia isa hoolitseb kõige muu eest.”

1998. aasta maikuus hüppan ma kooli kergejõustikuvõistlustel kaugust 3.98, viskan palli 40 meetrit, jooksen 60 meetrit 8.22 ja 400 meetrit 1.09.27. Need pole 12aastase tüdruku kohta üldse pahad tulemused, aga vajadus korraliku üldkehalise ettevalmistuse järele muutub siiski üha ilmsemaks. Päevselgeks saab see siis, kui ma hakkan võistlema Euroopa parimate noortega. Paljud neist on minust tugevamad ja kiiremad just tänu heale üldkehalisele ettevalmistusele.

Sellest saavad aru mu vanemad ja sellest saab aru ka Kivistik. 1999. aasta sügisel räägib ta Õhtulehele: „Lisaks erialasele treeningule on nüüdo tsustav tähtsus Kaia üldkehalisel ettevalmistusel. Kaial tuleb tugevdada ühtlaselt kogu skeletti, kõiki lihasrühmi. Jõuharjutuste doseerimine on peenike kunst, üle pingutada ei tohi kusagil, sest vastasel korral võib alguse saada mõni krooniline häda. Tänapäeva tennis on atleetlik mäng, kus füüsiline jõud koos stardikiiruse ja osavusega on suure tähtsusega. Eesmärgiks pole Serena Williamsi taoline lihasmägi, aga järjest tugevamad turniirid nõuavad oma.”

Haapsalust pole ühtki sobivat treenerit võtta ja Kivistik kutsub Tallinnast mind treenima endise kolmikhüppaja Jaan Pelmase. Hiljem, kui käime juba Rootsis mängimas, leiab ta sealt Norra mäesuusakoondise üldfüüsilise ettevalmistuse treeneri, kes koostab mulle treeningkava ja on valmis ka edaspidi näpunäiteid jagama. Nende kavade järgi harjutan ma koos emaga, aga isa ei jää sellega siiski päris rahule. Ta hakkab mulle ise üldfüüsilise treenerit otsima ja leiab selle lõpuks Haapsalu külje alt Pullapäält.