Читать книгу Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel - Kalle Muuli - Страница 5

Esimese sissekande oma esimesse treeningpäevikusse teen ma 7. juunil 1995. See on laste spordikoolidele trükitud spetsiaalne klade, mille kaanel ilutseb uhke kiri: „Tennisisti treeningpäevik”.

Kolm päeva enne oma 10. sünnipäeva kirjutan ma ülesannete lahtrisse: „Pean tegema antliga serviliigutusi. Antliga eeskätt sirge käega eest läbi kükiga.”

Elame perega siis juba Haapsalus VäikeLiiva tänaval oma majas, mitte enam Kastani tänaval KEKi korteris. Ma olen äsja lõpetanud Haapsalu Linna Algkooli kolmanda klassi ja valmistun pärast veidi rohkem kui aasta otsa kestnud tõsiseid tennisetrenne elu esimesteks võistlusteks. Küllap on see ka põhjus, miks Kivistik käsib mul hakata päevikut pidama.

Kummalisel kombel ei tee ma oma turniiridebüüti kodumaal, vaid hoopis Soomes, kuhu Kivistik meie trennirühma 1995. aasta juunis võistlema viib. Ta on Soomes Mikkelis treeneritööd teinud ja kasutab meile mänguvõimaluste loomiseks ära oma vanu tutvusi. Mõne võistlusmängu olen ma juba pidanud, aga ühelgi suuremal lasteturniiril pole ma kuni selle Soomesõiduni käinud. Ma olen ju ainult natuke üle aasta tõsisemalt harjutanud ja tol ajal ei peeta Eestis sisehooajal lasteturniire nii sageli nagu tänapäeval. Siseväljakuid on väga vähe ja lasteturniirideks jagub neid harva.

Uuemõisa liivaväljak nr 1. Siin veetsin ma oma suved. Aga mitte ainult mina. Sellel väljakul on trenni teinud teinegi Eestist sirgunud maailma esisaja mängija Andres Võsand.

Loosi tahtel satun ma Soomes oma elu esimesel välismaisel turniiril vastamisi tüdrukuga, kellest saab hiljem samuti tuntud mängija. Piia Suomalainen kuulub nii noorteklassis kui ka täiskasvanuna aastaid Soome tippu, ta esindab oma kodumaad palju kordi Fed Cupil1ja kerkib WTA2edetabelis 356. kohale. Ta on minust aasta vanem ja võidab mind meie esimesel jõuproovil 9. juunil 1995 tulemusega 2:6, 6:2, 6:2.

Ma kirjutan selle ajaloolise mängu kohta oma päevikusse: „Suomalainen – oli raske mäng, sest ma ei suutnud mängida. Oli toksimise mäng. Ta oli Soome edetabelis 4.”

Nii karmile hooaja algusele järgnevad kodumaal kohe Nõmme meistrivõistlused, kus ma jõuan oma vanuseklassis kergelt finaali ja kaotan seal Marit Milgile.

Sama kordub augustis Eesti noorte meistrivõistlustel. Ma võidan Eklassis (T10) hõbemedali, sest jään finaalis taas alla Marit Milgile. Minu trennikaaslane Taavi Tuisk saab poiste Dklassi (P12) üksikmängus samuti hõbeda ja tuleb paarismängus Eesti meistriks. Teine trennikaaslane Ott Saareväli saab 32 mängija seas 12. koha.

Kivistik on meie edu üle nii uhke, et kirjutab sellest turniirist isegi Haapsalu ajalehes Lääne Elu. Minu sissekanded elu esimeste Eesti meistrivõistluste kohta on treeningpäevikus meeleolukad:

– Oli kerge mäng. Võitsin 6:0, 6:0.

– Oli ka päris kerge, kuid raskem kui esimene. Võitsin 6:0, 6:0.

– Esimene sett oli raskem, kuid teine päris kerge ja mängu võitsin 6:0, 6:0.

– Milk. Mängisin normaalselt, kuid ikkagi kaotasin 6:1, 6:3.

Vanema õe Karini eeskujul käisin ma kümmekond korda ka ratsutamistrennis. Aga pärast üht kukkumist ei lubatud mul enam ratsutada.

Praeguse Eesti esireketi Anett Kontaveidi poolõde Marit Milk ongi sel ja järgmise aastal minu ainus tõsine rivaal kodumaal. Teistest eakaaslastest olen ma peajagu üle. Kahjuks peab Marit ränga haiguse tõttu juba lapsena tennisest loobuma.

Minu sedavõrd suur üleolek eakaaslastest ei saa olla muu kui visa harjutamise tulemus. Ma ei ole teistest suurem ega tugevam, pigem vastupidi – ma olen päris kleenuke tüdruk. Loodus pole mulle andnud ka väledaid jalgu, mis noorteklassis sageli edu toovad. Kivistik näeb kurja vaeva, et mind üldse kuidagi liikuma saada. Juba tol esimesel võistlussuvel kirjutab ta Nõmme meistrivõistluste poolfinaali järel mu treeningpäevikusse:

„Puudu jäi oskusest kergeid punkte kindlalt ära lüüa. Kahe löögi vahel jalad seisid ja seetõttu oli start aeglane ning vastase rohked lühikesed pallid olid vägagi ebamugavad. NB! Õppida lihtsaid palle kindlalt ära lööma ja jalad hoida pidevas liikumises.”

Ja päev hiljem, kui ma kaotan finaalis Maritile:

„Puudus jällegi hea kiire jalgade töö. Ühe pika sammu asemel tuleks teha kaks lühikest ja teravat sammu. Võimaluse puhul tuleks ise aktiivsemalt mängida! Rohkem temperamenti ja särtsu!”

Perepilt meie uues kodus Haapsalus Väike-Liiva tänaval. 3. jaanuar 1994.

On ainult üks asi, mille poolest ma koolieas teistest selgelt üle olen. See on töövõime ja keskendumine. Ma olen väga püüdlik, ma tahan hoolega harjutada ja ma talun hästi ka teiste laste jaoks igavaid rutiinseid tehnikatreeninguid. Ma võin lõputult trenni teha, kas või tundide kaupa üht ja sama lööki või kombinatsiooni korrata, kuni see mul lõpuks laitmatult välja tuleb.

Taavi Tuisk (raamatu autoritele, 17.02.2017):

„Kaia paistis silma kannatlikkuse ja põhjalikkusega. Ta võis jäädagi üht ja sama harjutust tegema. Kui Kivistik andis näiteks ülesande lüüa sada sellist eeskätt, millega sa ise rahule jääd, siis oli Kaia tavaliselt alles umbes kahekümnenda löögi juures, kui meil Otiga juba sada täis sai. Muidugi ei löönud Kaia kehvemini ega aeglasemalt. Vahe oli ainult selles, mida keegi heaks löögiks pidas. Kaia oli enda vastu palju nõudlikum kui meie.”

Tavaliselt teen ma pärast kooli Uuemõisas iga päev koos Taavi ja Otiga 1,5–2 tundi trenni. Lisaks võtab Kivistik tehnika lihvimiseks aegajalt meid kõiki veel ükshaaval ette.

Suvel, kui kooli pole, harjutan ma sageli kaks korda päevas. Hommikul Kivistikuga eraldi ja õhtul koos poistega. 1996. aasta juunis mängin ma niiviisi 28 päeva jooksul täpselt 70 tundi tennist. Äsja 11aastaseks saanud tüdruku kohta on seda päris palju.

Meie rühmatrenn algab tavaliselt hüppenööri hüpetega. Sellele järgneb harjutus riistapuuga, mida ma oma esimeses trennipäevikus uhkelt„antliks” nimetan. See pole jõusaalist pärit hantel, vaid metallpulk, millega me peame tehnika lihvimiseks imiteerima löögivõi serviliigutust. Näiteks sada eeskätt ja sada tagakätt „antliga” on täitsa tavaline soojenduse osa.

„Antlile” järgneb sageli vastu seina löömine. Ikka 20–30 minutit järjest, kuni kõik löögid on korralikult läbi võetud. Ja alles seejärel pääseme platsile, aga ka seal teeme enamasti palju „elemente” või korviharjutusi. Element tähendab mingit kindlat lööki või löökide kombinatsiooni, millele kulub sageli suur osa treeningust või isegi kogu treening. Rohkeid korviharjutusi kasutab Kivistik meie tehnika sättimiseks noorteklassi lõpuni välja.

Poisid on kärsitud, nemad tahavad võimalikult kiiresti mängima hakata ega viitsi tehnika sättimisega kuigi palju vaeva näha, aga mulle sobib selline kordusterohke ja mitte eriti lapselik trennirutiin hästi.

Tiit Kivistik (raamatu autoritele, 2.11.2016):

„Kaia käis vanemate õdedega sageli kaasas. Oli vabapidamisel, väga elav ja vaba käitumisega. Kui siis Kaia vanemad ütlesid, et noh, Tiit, varsti toome Kaia sulle trenni, siis ma mõtlesin: „Bože moi, see veel puudus, kuidas ma küll temaga hakkama saan, selline kraakleja, parem kui ei tooks.”

Aga kui ta tuli trenni, siis oli ta äkki täiesti teine tüdruk. Ideaalsemat õpilast ei ole olemas. Mul on terveks eluks nüüd ideaalse õpilase mõõdupuu.

Tahes-tahtmata mõõdan kõiki Kaiaga. Kuidas ta tegi, kannatas, kuulas. Nagu etalon. Trennis oli ta hoopis teine inimene. Võis lõputult vaeva näha ja musta tööd teha.

Sellega ta silma torkaski. Mitte osavusega. On hoopis kiiremaid ja osavamaid. Aga töövõime oli tal kõikidest teistest parem.

Tennises on rutiinitaluvus ja kannatamine väga tähtis. Kui ütlesin, et löö vastu seina, siis ta lõi. Ei tõstnud pead ka, muudkui lõi, kasvõi tundide kaupa. Poisid lõid viis minutit ja juba hakkas nihelemine. Ma võisin selja pöörata ja ära minna, ma teadsin, et Kaia teeb kõik ära, ei lõpeta enne ega viili.

Kui me midagi tegime, siis põhjalikult. Enne ei lõpetanud, kui tuli välja. Vahel, kui ta ära väsis, tegime pausi, aga jätkasime, kuni ma rahule jäin. Poisid tüdinesid ära, aga Kaia tegi. Meil olid temaga ikka mitmetunnised trennid. Võtsime ühe löögi või kombinatsiooni ja muudkui harjutasime. Kaiaga sai seda teha, teistega ei saanud. Neil oli kümme minutit, ja kui siis paar korda välja ei tulnud, oli tuju ja huvi läinud.”

Noorteklassis oli mu leivanumbriks tugevasti rebitud tagakäelöök. Eriti just liivaväljakul olid selle kõrgele põrkava tugeva vindiga palliga hädas kõik mu vastased.