Читать книгу Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel - Kalle Muuli - Страница 4

Minu vanemad Anne ja Jaak Kanepi on mõlemad pärit Keilast. Seal on nad esimesest klassist peale koos koolis käinud ja sealt läksid nad pärast keskkooli lõpetamist koos ka Tallinnasse kõrgkooli. Mu õed Kadri ja Karin on sündinud siis, kui vanemad olid veel tudengid. Mina olen sündinud juba Haapsalus, õdedest kümmekond aastat hiljem, 10. juunil 1985.

Isa on Tallinna Polütehnilises Instituudis, praeguses Tallinna Tehnikaülikoolis, oma kursusel parimate lõpetajate seas ja saab seetõttu töökohta valida. Kõige tähtsam pole palk, vaid korter, mida lastega pere hädasti vajab. Korteriga töökohti pakutakse isegi ehitusinsenerile tol aastal ainult Haapsalus ja Viljandis. Isa valib Haapsalu. Ikkagi kodusele Keilale lähemal kui Mulgimaa.

Meie Kastani tänava kortermaja asub Uuemõisast umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Suure osa oma esimestest eluaastatest veedan ma tenniseplatsi kõrval lapsevankris ja hiljem, kui kõndimine juba selge, ka tenniseplatside ääres mängides.

Esimesed kroonid käes. Mina olen seitsmene, Karin neljateistkümnene, Kadri saab mõne päeva pärast kuusteist ja ema näeb välja nagu meie õde. 20. juuni 1992.

Kui Kivistik Haapsallu saabub, saab temast kõigepealt mu õdede ja vanemate treener. Mina olen siis kõigest aastane, aga vanem õde Kadri juba kümnene.

Kadri on pikk ja tugev tüdruk, füüsiliselt väga võimekas, keha poolest ilmselt isegi rohkem sportlaseks loodud kui mina. Aga tal ei ole nii palju õnne kui minul – ta kohtub Kivistikuga liiga hilja.

Seda, mis päris pisikesena tegemata jääb, on hiljem raske ära õppida. Kadri jõuab tennises küll Eesti parimate noorte sekka, aga elukutselist sportlast temast ei saa. Ta on siiski nii hea mängija, et pääseb tänu tennisele tasuta õppima USAsse Ohio Ülikooli, mille lõpetab cum laude rahanduse ja informaatika erialal. Oma parimad mängud mängibki ta alles ookeani taga ülikoolis.

Lapsena olin ma hästi rõõmus ja vallatu. Selline, kelle kohta öeldakse: ei püsi pudeliski paigal.

Nelja-aastasena Leningradi loomaaias.

Karin on rohkem isasse. Ta pole nii suur ja tugev nagu Kadri, kes sirgub lõpuks 185 sentimeetri pikkuseks, aga seeeest on Karin osavam ja liikuvam. Meie isapoolne vanaisa Albert Kanepi on oma nooruspäevil mänginud tipptasemel lauatennist ja kõige rohkem on vanaisa oma väledust ja reaktsioonikiirust pärandanud just Karinile. Ka Karin mängib tennist hästi, vahetusõpilasena Kanadas olles tuleb ta koguni Ontario osariigi noortemeistriks.

Minus on mõlemat, nii Kadrit kui Karinit, nii ema kui ka isa suguvõsa ühtlasemalt. Lapsena olen ma hästi rõõmus ja püsimatu nagu tulesäde. Selline, kelle kohta öeldakse: ei püsi pudeliski paigal.

Ema peab mu elava loomu pärast isegi töölt ära tulema ja koduseks jääma. Püsimatu nagu ma olen, ei taha ma lasteaias koos teiste lastega kohustuslikku lõunauinakut teha. Ükskord paneb kasvataja mind lõunauinaku ajaks WCsse kinni, et ma teisi ei segaks. Pärast seda ei ole ma nõus enam lasteaia lähedalegi minema. Emal ei jää muud üle, kui töölt koju jääda ja mind ise kantseldada.

Kivistik ei taha mind hästi isegi trenni võtta, kuna ta arvab, et ma olen nii sõnakuulmatu ja üleannetu, et ta ei tule minuga toime. Pole ka ime, et ta nii arvab. Kui mu õed ja vanemad Kivistikuga trenni teevad, on minu mängupaigaks sageli treeneri tuba, mille ma alati põhjalikult pahupidi pööran.

Tiit Kivistik (Eesti Päevaleht, 2.06.2001):

„Kuueaastast Kaiat nähes mõtlesin tema treenimisele hirmuga. Ta paistis ikka tõsine masuurikas olevat. Muudkui sädistas ja jooksis edasi-tagasi. Hiljem kujunes temast aga äärmiselt püüdlik ja tagasihoidlik tüdruk.”

Mu isa on KEKis tähtis ülemus ja Kivistik võtab mind tema pealekäimisel siiski oma hoole alla, kuid see hool jääb ootamatult lühikeseks. 1992. aastal, kui ma olen kuuene, läheb Kivistik Haapsalust minema. Eesti on just iseseisvaks saanud, piirid on lahti ja Kivistik läheb Soome tööle. Haapsalu KEK on küll veel olemas, aga koos iseseisvusega saabunud majanduslik kitsikus pigistab kõiki, nii ehitajaid kui ka treenereid.

Kivistik kolib Soome ajutiselt, paremat palka teenima. Aga palju ei puudu, et ta jääbki sinna. Tagasi kutsuvad teda Haapsalu lapsevanemad. Isegi lapsed kirjutavad, et tule tagasi, muidu lõpeb tennis Haapsalus ära.

Kivistikku käib Tallinnast asendamas Aivo Ojassalu, aga see pole ikka see, mis päris oma, kohalik treener. Korraks näib juba, et ka minuga võib minna nii nagu Kadriga, kes alustas tennise õppimist liiga hilja, sest Haapsalus polnud head treenerit. Aga mul veab, see karikas läheb minust napilt mööda. Kivistikul saab Soomest villand ja ta tuleb 1994. aastal Haapsallu tagasi. Ma olen siis kaheksane. Veel paarkolm aastat ja parim aeg tennisetehnika õppimiseks oleks jäädavalt möödas.

Kui Kivistik Soomest tagasi tuleb, on tennisevaimustus Haapsalu KEKi kontorirahva seas juba vaibunud. Uus aeg on toonud kaasa uue elu. Ühtäkki rabavad kõik poole ööni tööd teha ja kellelgi pole enam mahti palliplatsil aega surnuks lüüa. KEK on erastatud ja endised KEKi juhid eesotsas Koit Uusiga üritavad usinasti äri teha, juhatades nüüd KEKist välja kasvanud eraettevõtteid.

Tiit Kivistik ja meie trennirühm: vasakul Taavi Tuisk, paremal Ott Saareväli. Detsember 1996.

Kivistiku esimesed õpilased Priit Aigro, Pille Puskar, Kristjan Koik ja ka minu õed on jõudnud või jõudmas juba täisikka ja laia ilma laiali läinud. Pidevalt käivad trennis veel ainult kolm last – minust kaks aastat vanem Taavi Tuisk, aasta vanem Ott Saareväli ja mina.

Saatuse ja juhuse tahtel on Eesti parim noortetreener ja Eesti üks paremaid tennisehalle korraga ainult meie kolme päralt. Kivistikul ei ole Haapsalus rohkem õpilasi peale meie ja Külvaja kolhoosi heinaküünis pole ka eriti tennisehuvilisi peale meie. Mõned endised KEKi töötajad, teiste seas ka minu vanemad, käivad veel vahel palli toksimas, kuid enamasti on hall tühi ja me saame trenni teha just siis, kui tahame.

Kivistik võtab lihtsalt taskust võtme, keerab tennisehalli ukse lukust lahti ja me saame segamatult harjutada just nii palju, kui me jaksame ja ta vajalikuks peab.

Kuna Kivistikul muud tööd peale meie õpetamise pole, siis pühendub ta jäägitult meile. Suuremate rahvusvaheliste turniiride ajal kutsub ta meid sageli endale koju külla. Siis vaatame telekast koos mõnda tähtsat mängu ja arutame seda omavahel.

Jaak Kanepi (Postimees, 13.08.2001):

„Üks treener seab oma elu õpilase järgi, teine kantseldab rühma, mille liikmed peavad sättima end juhendaja järgi. Tundub, et Kaial on treener, mitte ta ei kuulu lihtsalt Kivistiku gruppi. Vähe on inimesi, kes on nõus oma hinge andma tööle ja leppima ennast teostades väiksema palgaga. Ta tahab olla treener, mitte palgatööline.”

Kivistik on heas mõttes fanaatiline treener ja meie saavutused näitavad, et tennises võib töö maksta palju rohkem kui anne. See pole kuidagi võimalik, et väikesest Haapsalust on just meie väikesesse trennirühma sattunud Eesti kolm kõige andekamat last. Aga ometi saab minust Kivistiku käe all maailma noorte esireket, Taavi Tuisk on läbi kõikide vanuseklasside Eesti noorte esireket ja Ott Saareväli on Eesti noorte edetabelis enamasti esimese nelja seas.