Читать книгу Krümitor - Karl Martin Sinijärv - Страница 16

Tundub tõesti – pääsemist ei ole.

Vaid heita hõiskavasse öösse veel üks lint,

koos massidega ilmakolgatale

minna – lehel kuivab veri, soonis tint.

Võib elud kaheks käristada metsalise rops,

ei suuda inimene tunnistada endale, et kole

on kuu, mis ripub laotusel kui tiisikeri kops

ja tundub tõesti – pääsemist ei ole.

Rõõmus rahvas peitub iseenda valgusvihku,

ta hingehobu korskab õllesaali kaertes.

Jääb pinguldatult naeratada, nutta ainult pihku,

on Hamlet surnud juba, surnud ka Laertes.

Põrgukursilt ühiskonnad tagasi ei nihku.

Ma sünnin nuttes, elan lauldes, suren naerdes.

1988