Читать книгу Krümitor - Karl Martin Sinijärv - Страница 19

Su hiuksekesi melanhoolselt sasin

ja ümber meie mediteerib öö.

Üks härrasmees, üks tütarlaps. Adjöö.

Sest uni kohustab ja uneaeg on kasin.

Külm koidik kerkib. Molutavad puud.

Tuhm päike ööle peielauda katab.

Su silmad on veel väga värvimata.

Mu uuriketi otsas ripub kuu.

1990