Читать книгу Krümitor - Karl Martin Sinijärv - Страница 23

Kagutuule käes

vetruvad mäkerjad ladvad

kui valgusepuhanguist joobunud

madalad mäed.

Lahkuva päeva kirmet

joon endasse loojangusumust

ja tumedat neelan siis

sinu poolt lehvivat

laulu,

mis hääletust õhust

mu meelisse otseti hajub,

et lugeda tühjusesilmadest

kerkinud valu

ja suikunud soove,

äratamatuid veel, kurbi

valgusevooluna, nukraid

kui unistus

sinust.

1988