Читать книгу Krümitor - Karl Martin Sinijärv - Страница 18

kõrkjasööde võrkjashuulsel vaimutunnil lehehääbe kuul

mind hõõvab nagu tõrkjat siiski hõrkjat armuvett

me kohinpuude kõhinluude hirmuvaba tuul

või naeratus helltardunu kuu põhjatumal suul

või kalmistute sosinudust kerkiv minarett

või surmalangvel elulehed sündimisepuul

või kaoseingli kaelalt tuhka heidet amulett

mis tõde see – ta raske justkui õnnetusetina

mul viinaämbrist tarrutaman kaduvikuilku

mässiman mu ümber juba kõdunevat lina

sel hetkel mil ma uppusin kesk veriudu vina

viimast korda nägin lastud hirve pilku

ja siiski teadsin – laskja polnud mina

ta silmist kukkus väga väga väga kurbi tilku

1989