Читать книгу Loomade mõistatus: mida nad mõtlevad, mida nad tunnevad - Karsten Brensing - Страница 10

Nii mõnigi on ehk juba kunagi näinud, kuidas mitu isaparti ühe vaese emapardi kallale asuvad ja talle seksi peale sunnivad. Ka armsate Adeelia pingviinide hulgas ei ole haruldus, kui jahist kurnatud emapingviini ootab kaldal rühm seksihimulisi isaseid. Üks Amazonases elav konnaliik (Rhinella proboscidea) on eriti agar rühmaseksi harrastaja. Vaest emast piinatakse nii kaua, kuni too sureb, siis hüppavad isased tema kõhul ja pressivad ta munarakud välja ning viljastavad need kehaväliselt. Teadlased nimetavad seda funktsionaalseks laibavägistamiseks (ingl k functional necrophilia).²¹

Kuid rühmaseks ei pea iseenesest ebameeldiv olema, nagu näitab meile bonobode intiimelu. Esmavaatlusel näevad nad välja samasugused nagu šimpansid. Kui täpne olla, ongi nad šimpansid, sest perekonda kuulub kaks liiki, tavašimpansid ja bonobod. Viimaseid nimetatakse tihti ebaõiglaselt kääbusšimpansideks, sest nad on sama suured kui tavašimpansid. Mõlemad šimpansiliigid on muide meile lähemad sugulased kui orangutanid, kes kuuluvad samuti inimahvide hulka. Üks lihtne tunnus, mis aitab neid teineteisest eristada, on otsaesine. Bonobodel on seal korralik seitel ja erinevalt tavašimpansidest on see karvadeta. Võrreldes tihti agressiivsete tavašimpansidega peetakse neid inimahvide hulgas rahuarmastavateks hipideks. Paljud peavad neid taimetoitlasteks, kuid on ka erandeid.²² Nende seksuaalelu vaheldusrikkusest ei ole täit ülevaadet. Emased harrastavad seksi emastega, isased isastega, emased isastega ja noored vanadega. Ka tehnikad on mitmetahulised, peale tavapoosi (ingl k doggystyle) kasutatakse ka misjonäripoosi ja mõningaid raskesti kirjeldatavaid variante, mille korral riputakse puude otsas. Suudeldakse keelega ning suuseks on teretulnud.²³ Kõige märkimisväärsem eristav tunnus on igatahes nende rahumeelsus, mis on kahtlemata tingitud nende intensiivsest seksuaalelust.

Kujutage endale ette, et olete sõpradega matkal. Matk on väsitav ning pealekõige ajavad teie sõprade sõbrad teid oma mõttetu virinaga närvi. Nüüd hakkab ka magu juba korisema, kuid teil on õnne, sest mägihütt on paistmas. Kahjuks olete „tänu“ virisevatele kaaslastele hilja peale jäänud ning puhvet on peaaegu tühi. Tuju langeb nulli. Bonobodel oleks asi hoopis teisiti. Meie lähimatel sugulastel tekiks kõigepealt erektsioon, ning ka naistel oleks esimene mõte seks. Sõltumata igasugusest hierarhiast alustaksid nad lõõgastavaid seksimänge. Närvidele käiva hingeseisundiga isik saaks aru, et on rühmale koormaks ning hakkaks väljanäidatud vastumeelsuse kohaselt teile lähenema ja näitama ühemõtteliste žestidega üles sügavat huvi teie väliste suguorganite vastu. Pärast nüüd järgnevat armumängu on loomulikult raske pahane olla, ning kõik on andestatud.

Vastandina tavašimpansidele, kes toidu juures tihti kaklema lähevad, jagavad bonobod omavahel toitu sõbralikult. Sellist käitumist on täheldatud nii vabas looduses kui ka loomaaias.²⁴ Peale selle selgus, et isased bonobod suhtlevad oma väljavalituga sõbralikult kaua enne seda, kui asja kallale asutakse.²⁵ Niisiis loovad isased kõigepealt suhte, ning asuvad alles siis sigimise ränga asjatoimetuse juurde. Pealegi valitseb bonobodel sugude võrdsus. Ei ole sugu, mis teise üle valitseks, nii nagu on meil, inimestel, ja teistel inimahvidel.

Kõik me teame, kui äge võib olla seksuaalselt motiveeritud käitumine. Isegi inimesed, hoolimata oma kõrgesti arenenud teadvusest ja võimest strateegiliselt mõelda ning oma teo tagajärgi ette näha, riskivad teise inimese vägistamisega. Nad teevad seda üksi või rühmas või lihtsalt fantaseerivad.

Ka muidu nii armsad delfiinid ei ole seksivahendite valikul väga kombekad. Inimlikust vaatenurgast võiksime me pidada nende käitumist isegi äärmiselt jälestusväärseks, sest selles perekonnas röövivad mitu isaslooma ühe emaslooma, et temaga, tihti päev läbi, lõbutseda. Paljudel delfiinisõpradel on juba raske toime tulla teadmisega, et delfiinid ei ole taimetoitlased, vaid röövloomad – arvatavasti ütleksid nad oma tundeseosest lahti, kui teaksid nende rühmaviisilistest vägistamisjuhtudest. Kuid jätame eetika ja eelarvamused hetkeks kõrvale, sest oma eesmärgi saavutamiseks moodustavad isased delfiinid kõige keerulisemaid sotsiaalvõrgustikke, mida siiamaani on looduses täheldatud.

Selle mõistmiseks peame alustama natuke kaugemalt ning mul tuleb teile veidi delfiinide elust jutustada. Erinevalt loomaaedadest ja delfinaariumidest, milles isased delfiinid alati rühma emaste üle valisevad, elavad loomad avameres üksteisest eraldi ja kohtuvad vaid hooajaliselt iga paari aasta tagant seksuaalse läbikäimise eesmärgil. Seks vastassoo esindajatega on enamiku asurkonna delfiinidel pigem erand kui reegel. Tavaliselt otsivad emased emastega ja isased isastega füüsilist lähedust. Kord aastas muutub tung paarituda teisest soost liigikaaslasega siiski liiga suureks, ning isased, kes tavaliselt terve elu stabiilsete kahe- või kolmeliikmeliste homorühmadena koos ookeanis ringi triivivad, kogunevad suurematesse salkadesse. Arvulise ülekaalu tõttu õnnestub neil üksikud viljakad emasloomad nende kooselurühmadest välja rebida ja mitmeks päevaks röövida, et lõpuks, üks teise järel, naudingust osa saada. Heidame veidi valgust ka asjaolule, kuidas üldse kujuneb välja niisugune olukord, mida on täheldatud just Lääne-Austraalia delfiinide populatsioonis.

Delfiinibeebid sünnivad siia ilma sarnaselt meie, inimestega, küllaltki rumalana. Põhimõtteliselt peavad nad õppima kõike peale hingamise ja ujumise, ning vajavad seetõttu mitu aastat ema hoolt. Olgu teadmiseks, et delfiinidel sünnib ühepalju isaseid ja emaseid beebisid. Kuna aga emasloomad tegelevad mitmeid aastaid oma poegadega, ei tule nad sigimispartneritena kõne alla. Võimalikud emased seksipartnerid on kas noored isendid või need, kes on äsja oma pojad iseseisvale elule aidanud. Seepärast tuleb ühe sigimisvalmis emaslooma kohta tihti viis või rohkem suure motivatsiooniga isast. Teiste sõnadega – konflikt on programmitud. Ometigi on elu piiritus ookeanis – kolmemõõtmeline ruum nurkade, servade ja piiranguteta – teistsugune kui meil maal. Seepärast on indiviidi rühmast paratamatult küllaltki raske lahutada, sest on liiga palju suundi, kuhu emasloom võib põgeneda. Kui aga minna „jahile“ kaheksast või viieteistkümnest liigikaaslasest koosneva seltskonnaga, on väljavaated juba palju paremad. Niisiis peavad iharad isasloomad moodustama meeskonna, kellele toetuda. Lõppude lõpuks ei aita vaid emaslooma edukast röövimisest, ei, peab olema ka kindel, et teised taanduvad, kui on sinu kord. Tegelik suguakt on vähem jõhker, kui me seda endale ette kujutame. Kinni ei hoita ning vesi on tõesti väga elastne. Kolmemõõtmelises ruumis on seks akt, milles mõlemad pooled peavad aktiivselt osalema ning iga segav tegur võib viia edutu katsetamiseni. Himurate „sikkude“ kooskõlastamata tunglemine, mille käigus kõigil on hirm, et teine ta kõrvale tõrjub, ei ole siin omal kohal. Ma ei saa ega taha öelda palju selles osalema sunnitud emasdelfiini kohta, vaid niipalju, et loodus ei järgi meie ettekujutust moraalsest käitumisest. Aga isaste delfiinirühmade moodustumist on aastakümnete jooksul erakordselt hästi uuritud ning avaldatud tulemused on rohkem kui kõmulised, sest tegemist on esimese tõendatud näitega kolmanda astme liidust.²⁶ Mida see täpselt tähendab, saate teada peatükist „Veidi teistsugune Facebook“.