Читать книгу Loomade mõistatus: mida nad mõtlevad, mida nad tunnevad - Karsten Brensing - Страница 11

Hormoonide mõju ei allu enamasti meie teadlikule tajule ega kontrollile. Mõnikord on nende mõju isegi nii tugev, et kuigi oleme sellest teadlikud, ei saa me ikkagi teisiti, kui käituda nii, nagu peame. Igaüks, kes on korra kuulnud PMS-ist, teab, millist katastroofilist mõju võib kõikuv hormoonitase avaldada tujule ja partnerite harmooniale. Mõnel puhul läheb aga veelgi halvemini. Kalmaarid on väga rahumeelsed kaaslased. Nad ujuvad meelsasti parvedes ning omavahelisi kallaletunge esineb harva või üldse mitte. Kui aga isased liigikaaslased puudutavad värskelt munetud muna, kaotavad nad kohe enesevalitsuse. Äkilisi meelemuutusi põhjustavad valgud – b-MSP-sarnased feromoonid. Neid toodavad emased ja kleebivad oma munade väliskestale. Kui isane puutub kokku selliselt ettevalmistatud munaga, on ta tasakaalust välja viidud.²⁷ Vahetu rünnak on üllatav, sest tavaliselt vallandub agressiivne käitumine vaid erinevatest aistingutest tingitud ärrituste tagajärjel. Oma vastast peab nägema, kuulma ning kahtluse korral ka valulikult tunnetama, et tõeliselt marru minna. Peale selle on rünnak ise küllaltki keeruline toiming. Teisiti kui peibutusaine korral, mil tuleb vaid õiges suunas ujuda, peavad kalmaarid kõigepealt oma vastased tuvastama, eristama näiteks isaseid ja emaseid isendeid, ning keerulist võitlust kooskõlastama.

Eriti selgeks saab hormoonide tähtis mõju erinevate sugude käitumises. Kõik me oleme geneetilise plaani järgi üles ehitatud ning oleme kõigepealt enamasti naissoost. Alles pärast, embrüonaalse arengu käigus, tekivad meesindiviidid.

Kuid võib olla ka vastupidi, nagu klounkala (Amphiprion percula), kes on meile armsaks saanud Nemona. Väiksed anemoonkalad sünnivad eranditult isastena ja elavad nn polüandrias. Nad elavad ühe emasisendi, sümbioosis elavate anemoonide valitseja võimu all. Kuid pidage, miski ei klapi, kui sünnivad vaid isas­isendid, kust tulevad siis emased? Kui üks emasisend sureb või lahkub kergemeelselt oma koduanemoonist ning süüakse ära, siis algab kõige tugevama isasisendi soomuutus. Juba nädala pärast on anemoonis uus valitseja, ning kuigi tegemist on sama loomaga, on tema käitumismall täielikult muutunud.²⁸ Keskkonnatingimused ja epigeneetika mehhanismid võivad aga tingida ka selle, et emasisendid muutuvad jälle isasteks, nii võib näiteks juhtuda troopilise sinipea-junkurkala ja kodumaise kägu-huulkalaga, kes elab Helgolandi rannikuvetes.

Käitumise muutumisest hormoonitaseme langemisel või tõusmisel on nii loomadel kui ka inimestel kasu mitmel moel. Kui näiteks isane delfiin peab delfinaariumis isasele kohaselt käituma, saab ta ravimit nimega Megastat (naishormoon) ning tema käitumine muutub. Ehk küsite nüüd, miks peab midagi sellist tegema? Praktilistel põhjustel, sest sel viisil õnnestub hoida delfiinirühma väikses basseinis vangistuses, ilma et nad üksteist ründaksid. Peatükis „Veidi teistsugune Facebook“ käsitleme üksikasjalikumalt olukorda, mis on mulle tuttav Nürnbergi loomaaiast. Vähem eksootiline on kodu- ja põllumajandusloomade kastreerimine – seda tehakse samuti isasloomadele omaste soovimatute käitumismudelite mahasurumiseks. Võtame näiteks täku. Kui ta kastreeritakse, saab temast teadaolevalt ruun, kuulekas, vähem tõrges, veidi leplikum, aeglasem ja nõrgema lihaskonnaga. Leplikkus on loomale eeliseks, sest ruun osaleb enamasti kogukonnaelus. Paljudele täkkudele seda ei võimaldata, ning ainsad liigikaaslased, kellega nad suhelda saavad, on märad, keda nad peavad paaritama.

Evolutsioonilisest vaatevinklist on kastreerimine muidugi vähem soovitatav, kuid teatud tingimustes või ühiskonnasüsteemides võib nii ränk isiksuse ellu sekkumine tuua kasu isegi meile, inimestele. Eunuhhid, kohitsetud mehed, olid paljudes kultuurides, näiteks Hiina ja Osmani riigis, tähtsad isikud. Meie Lääne kultuuris mõtleme muidugi kohe uhkele haaremile ning paksuvõitu kirevasse kangasse mähitud valvurile. Ajalooline tegelikkus oli aga hoopis teistsugune. Eunuhhid ei ole eriti auahned ega saa käo kombel muna kuninglikku pessa poetada. Seega ei ohusta nad trooni. Kuid neil oli eeldus saada väga headeks ametnikeks ja strateegiliselt võimekateks sõjaväelasteks.

Meie sugulastel orangutanidel, ühtedel neljast inimahviliigist Kagu-Aasias, on samamoodi, aga neil on see maskeering. Nende hulgas on kahte liiki isaseid. Väiksed isased näevad välja nagu emased – nende areng on seiskunud. Mõnikord veedavad nad selles staadiumis kogu elu. Kui suur isane teeb ruumi, hakkavad nad hormoonide toel muutuma ja kasvavad suurteks isasteks, kellel on selged sootunnused, nagu kõrialune kott ja põsekotid.

Selle ajani on maskeering kõik, sest erinevalt eunuhhidest on nad suguküpsed ning ootavad soodsat aega. Emased neid küll nii väga ei ihalda, kuid see ei takista neil bossi selja taga oma geene levitada.²⁹

Kui isane imetaja kastreeritakse, on sellel olenevalt vanusest sügav mõju tema isiksuse arengule. Kuid ainult munandite eemaldamine vähendab vaid testosterooni moodustumist. Mehest ei saa seetõttu veel naist. Ühelt poolt moodustub testosteroon ka neerupealistes ning teisalt põhinevad isaste ja emaste imetajate peened käitumiserinevused paljude hormoonide keerukal kaasamisel. Tänapäeva seisukohast paistab väide, et sookohane käitumine on kasvatuse tulemus, täiesti absurdne. Loendamatud katsed inimeste ja imetajatega näitavad soorollide lünkadeta arengut ning paljud näiliselt kasvatusega saavutatud käitumismallid on omased ka meie lähisugulastele. Üks väga lihtne, kuid veenev katse – vähemalt minu jaoks – on järgmine: kujutlege, et olete kuue kuu vanune laps. Te lebate terve päev selili ega saa end liigutada. Teie pea ja keha on teie pisikeste lihaste jaoks lihtsalt liiga rasked. Ainuke, mida te teha suudate, on liigutada veidi käsivarsi, ning seda te elu eest teetegi. Nii kui miski ilmub teie vaatevälja, püüate seda haarata oma käekestega ning pole midagi ilusamat kui suur, ümmargune, punast värvi õhupall. Kahjuks olete teaduse katseisik. Õhupall tõmmatakse järsku ära ning te vahite ainiti kahte monitori. Ühel neist hoiab täiskasvanu õhupalli õrnalt kahe käega kinni ja teisel hüppab õhupall rõõmsalt siia-sinna, kuna üks täiskasvanu seda müksib. Mõne aja pärast kustuvad monitorid taas ja te saate oma õhupalli tagasi. Kui oleksite olnud poiss, oleksite suure tõenäosusega vaadanud palju kauem monitorile, kus õhupall edasi-tagasi liikus ning püüaksite nüüd seda samuti oma kätega tõugata. Kui oleksite tüdruk, ei suudaks te otsustada ning käituksite kord nii, kord naa.³⁰ Kui mõelda sellele põhimõttelisele erinevusele, ei pane meid ehk sugugi imestama, et poisid mängivad meelsamini liikuvate mänguasjadega, näiteks autodega, ja tüdrukud nukkudega. Võib-olla olete aga üllatunud, et tulemus on sama, kui anda noortele reesusmakaakidele mängimiseks autod ja nukud.³¹ Uuringud tehti muidugi vangistuses elavate loomadega, ning on täielik õigus küsida, kui loomulik see on, kui ahvid mängivad inimestele mõeldud mänguasjadega. Sel põhjusel uuriti, kas ka vabas looduses elavate isendite hulgas märkab mängulist käitumist. Seda ka leiti, ning selgus, et isasšimpansid kasutavad tokke pigem relvadena ja emasšimpansid pigem seltskondliku suhtlusvahendina.³² Keda seda liiki teadusfaktid huvitavad, neile soovitan raamatut „The Blank See“, autoriks Pinker, üks meie aja mõjukamaid teadlasi. Teine teadlane, keda ma tihedalt hormoonide teemaga seostan, on Alan Turing. Ta oli homoseksuaalne ajal, mil see oli karistatav, ning nii oli tal kaks valikut: vangla või naissuguhormoonid. Ta otsustas oletatavalt väiksema pahe, östrogeeni kasuks. Selle mõjul haigestus ta depressiooni ja mürgitas end lõpuks. Võlgneme härra Turingile tänu ka mõne põhjapaneva idee eest esimeste arvutite konstrueerimisel ning pöördelise tähtsusega inimese ja masina vastastikmõju katsetamise eest – Turingi katse. Peale selle päästis ta Saksa Enigma salakoodi dešifreerimisega sajad tuhanded elud ning mõjutas nagu ei ükski teine üksikisik Teise maailmasõja tulemust. Ainuüksi östrogeeni tarvitamise tagajärjel sai eelmise sajandi ühest loomingulisemast mõtlejast masendunud enesetapja. Hormoonid, juhtkonnakorruse elanikud.

Teine isik, kes aitab meil hormoonide mõju paremini mõista, on David Reimer. Ta sündis koos Brian Reimeriga, ühemunarakukaksikust vennaga 1962. aastal Kanadas ning kaotas arsti vea tõttu peenise. Tookordse väga kuulsa seksuaalteadlase John Money soovitusel otsustas pere radikaalselt Davidi ellu sekkuda. Kaheaastasel poisil eemaldati munandid ja munandikotist ehitati kirurgilisel teel vagiina. Davidi uueks nimeks sai Brenda ning ta kasvatati üles tüdrukuna. Kuna juhtumil olid täpsed teadusdokumendid ning oli vaja näidata, et soo-omaseid käitumismalle saab omandada kasvatuse käigus, oli juhtum pikka aega pöördelise tähtsusega. 1975. aastal nimetas seda näiteks Alice Schwarzer oma raamatus „Der kleine Unterschied und seine großen Folgen“ (Väike erinevus ja selle sügavad tagajärjed) ning kasutas seda tõendusmaterjalina tookord intensiivselt diskuteeritud hüpoteesi vastu, et mehed ja naised on ühesugused, kui jätta kõrvale naiste võime sünnitada. Bioloogiline reaalsus, nagu ülal selgitatud, näeb teistsugune välja, ning nii ei saanud ka kaksikutega tehtud katse lõppeda õnnelikult. Brenda sai 1٩80. aastal oma sünnist poisina teada ning otsustas soovahetuse kasuks. Ta abiellus, adopteeris oma naise kaks last, läks lahku ja sooritas lõpuks enesetapu.³⁴

Kuid peale soo-omaste hormoonide on ka teisi hormoone. Mõnede imetajate indiviidide sidet kontrollivad hormoonid – nii on see muuhulgas ka inimestel. Võib näida ebaromantiline, kuid ka sellised tunded, nagu armastus,³⁵ pannakse paika hormoonide, näiteks oksütotsiini mõjul.

Doktoritöö kirjutamise ajal, kui tegelesin intensiivselt delfiiniraviga, pidi see hormoon kontrollima isegi selle loomadele toetuva ravivormi arvatavat edu. Oksütotsiin hoolitseb nimelt kiindumuse ja usalduse eest.³⁶

Sellel kohal kutsun teid korraks Põhja-Ameerikasse. Seal elavad kahjuritena vihatud preeria-uruhiired. Väiksed kentsakad loomad, kes on oma üle kahe päeva kestva armuakti tõttu omandanud teatud kuulsuse. See omakorda pälvis mõnede kiindumusliku käitumisega tegelevate teadlaste tähelepanu. Üle neljakümne tunni kestev seks, see on võimalik vaid meelemürgi mõju all. Seejuures oleks vajalik teada, et enamik tüüpilisi labori katseloomi, niisiis hiired ja rotid, ei loo kiindumussuhteid ühe kindla indiviidiga, nad ei ela monogaamses suhtes, vaid suuremate kogukonnarühmadena. Ehk olete juba kunagi märganud, et enamik imetajaid ei ela vastandina lindudele monogaamses suhtes. Täpsemalt võttes oleme meie, mehed, imetamise leiutamisest saadik järglaste kasvatamisel maha kantud. Imetajate monogaamial on mõtet ainult juhul, kui isane takistab oma truudusega konkurendil järglaste tapmist eesmärgil, et emane jälle kiiremini paaritumiseks valmis oleks.³⁷

Lindudel on see hoopis teisiti, sest nemad peavad võrdselt hauduma ja järeltulijatele toitu hankima, ning seepärast on tugev side vähemalt haudeperioodi jooksul väga sage nähtus. Teadlastel ei olnud seega sugugi lihtne leida paljude imetajate hulgast liiki, kes elaks monogaamselt ning võiks olla terve elu kestva suhte näidisorganismiks. Kuid vastandina oma lähisugulasele mägi-uruhiirele (Microtus montanus) elab preeria-uruhiir monogaamses suhtes.

Kui teadlased tunnevad huvi ühe aine mõju vastu, siis pärsitakse keemiliselt selle sünteesi ja vaadatakse, mis juhtub. Bingo! Oksütotsiini mõjuta käitusid hiired samuti nagu nende sugulased mägedes ning eluaegne partnerlus oli unustatud. Ühes hiljuti ilmunud uuringus suudeti isegi näidata, et oksütotsiin ei ole aluseks ainuüksi pikale monogaamsele partnerlusele. See soodustab ka käitumist, mis tuleb partnerlusele kasuks, sest isegi näriline trööstib oma partnerit, kui tollel halvasti läheb.³⁸

Ehk mõtlete nüüd, hea on, et meie, inimesed, oma mõistusega nii abitult tunnete mõju alla ei satu. Sel juhul olete liiga vara rõõmustanud, sest oksütotsiin juhib isegi finantsturul tegutsevaid kaineid arvestajaid. Nii andsid katseisikud, kes olid nuusutanud oksütotsiinipihustit, kergemini krediiti, kui need, kellele pihustati platseebot.³⁹ Loomulikult ei ole krediidi andmisel midagi tegemist armastusega. Kuid küsige endalt: mis muudab armastuse vihaks? Õige, armukadedus, see jätab armastuse ilma põhialusest. Usalduseta luhtub iga suhe. Sorts pihustatavat oksütotsiini oleks aidanud ka sel juhul. Oksütotsiin loob usaldustunde, ning see on tõeline ühiskondlik kleepaine. See kehtib isegi kalade kohta, kes alluvad oksütotsiini derivaadile isototsiinile.⁴⁰

Oksütotsiin mõjub isegi eri liikide vahel. Kui manustada seda üks sorts ninapihusti abil koertele, kuuletuvad nad paremini ja on vähem agressiivsed.⁴¹ Ehk peaksid militaarstrateegid mõtlema sellele, et teha sellest keemiline võitlusrelv, siis saab ütlus „Make love, not war“ hoopis uue mõõtme.

Oksütotsiin avastati muuseas juba 1906. aastal seoses sünnituse ja rinnaga toitmisega, ning juba palju aastaid on tavaks manustada emale pärast keisrilõikust oksütotsiini, et piim rinda tuleks. Sellega koos kutsutakse esile ka emaarmastus, sest tegeliku sünnitusprotsessita ei tooda organism nii palju oksütotsiini, et ema ja lapse vahel tekiks peaaegu valulikult tugev side. Evolutsiooniliselt on niisugusel tugeval sidemel suur eelis, sest sel juhul asetab ema lapse heaolu enda omast kõrgemale ning tagab sellega liigi edasikestmise. Piimalehmadega on samuti. Ka nende piimatootmist tuleb sünnituse ja tugeva oksütotsiini tootmise abil iga kaheteistkümne kuu järel uuesti ergutada. Mida küll tunnevad neli miljonit Saksa lüpsilehma, kui neilt mõne tunni või päeva pärast vasikad ära võetakse?

Kuid võib-olla ei tohi inimtundeid võrdlusena kasutadagi, võib-olla tunneb lehm hoopis midagi muud? Kahjuks on väga tõenäoline, et kõiki imetajaid valdavad küllaltki sarnased tunded (vt peatükki „Tundelisus“). See on muuseas kasulik farmaatsiatööstusele, sest kõik psühhiaatrilised ravimid ja imetabletid, mis meie tundemaailma jälle tasakaalu viivad, põhinevad loomkatsetel.