Читать книгу Loomade mõistatus: mida nad mõtlevad, mida nad tunnevad - Karsten Brensing - Страница 6

Mõne aja eest olin vaimustatud kõigest, mis tegeles teadvuse avardamisega ning komistasin oma tarkade kivi otsingul tantra otsa. Teate isegi, need India seksipraktikad ebatavaliste pooside ja tagasihoitud orgasmiga, millega kaasneb äkiline vaimuvalgus. Niisiis seisin ma kord Dussmanni kultuurikaubamajas ja sirutasin südikalt käe hea süsteemiga riiulisse. Kuigi mind tegelikult huvitasid tantra teadvust avardavad küljed, langes mu pilk esmalt sisukorras olevale teemale „Seks“. Üllataval kombel oli sellest juttu alles 5. peatükis 83. leheküljel. Arvake ära, milliste sõnadega autor mind tervitas? „Jah, ka mina oleksin raamatu lugemist siit alustanud.” Teolt tabatud.

Kuigi autor oli püüdnud tantrale õiget valgust heita ja suhestada läänelikku, seksi tähtsustavat vaatenurka, tundsin seksiteema vastu maagilist tõmmet. Seks müüb! Ükskõik, kas teleajakirja tiitellehel või sportauto kapotikaanel – paljas nahk tõmbab pilgud endale ja veel enamgi. Seks on uskumatult tugev sisemise motivatsiooni allikas ja pakub lõbu. See on hea, sest vastasel juhul oleksid meie esivanemad loiult puude otsas istunud ja nina näppides taevasse vahtinud, ning meid polekski olemas olnud.

Kuid enne kui hakkame tegelema nilbete juttude, primaatide seksilelude, kõige uskumatumate seksipraktikatega Saksa eesaedades ning delfiinide suurepäraste vaimsete saavutustega rahulduse saamisel, peame täpsustama mõned põhimõtted.

Seks on Emakese Looduse üks vanimatest ja võimalik, et tähtsaim leiutis üleüldse, isegi vanem kui sugude leiutis ning sellel on tegelikult ainult üks puudus – surm.

Aga kõigest järgemööda. Lihtsad ainuraksed organismid paljunevad pooldumise teel. Mitoosiprotsessi käigus valmib päritud alge identne koopia ning see loovutatakse tütarrakule, mis on pigem kloon. Lõpuks tähendab see täielikku katkematut ketti, mis viib tagasi elu lätte juurde. Sel juhul võiks õigusega rääkida millestki niisugusest nagu surematus. Ehk mõtlete oma järgmist nisuõlu või Merlot veini juues austusega vilgastele, miljoneid aastaid vanadele pärmirakkudele, mis on andnud teie joogile õige vungi.

Hulkraksed organismid tundsid juba küllaltki vara, et geeniainest on otstarbekas vahetada teiste „indiviididega“. Nii kahekordistasid ka esimesed hulkraksed ajal, mil ei suudetud veel isegi loomade ja taimede vahel vahet teha, oma geeniteavet ja saatsid selle teele. Nendel ainuraksetel gameetidel oli selge ülesanne ühineda tihedalt teiste ainuraksete gameetidega, et oma päritud algeid segada. Seks oli leiutatud. Päritud algete segunemisega lõigati aga läbi surematuse kett, sest iga uus organism oli veidi teistsugune kui tema vanemad. Seks on niisiis ainuke tõeline surmapatt.

Siiski oli sellel strateegial tohutult eeliseid, sest erinevate pärilike algete kombineerimise tagajärjel tekkis terve hulk mutatsioone, niisiis esialgsete pärilike algete muutusi. Oli leiutatud võti, et maine elu võiks kogu oma hiilguses ja bioloogilises mitmekesisuses õitsele puhkeda. Bakterite au päästmiseks võib täiendavalt öelda, et ka neil on midagi taolist nagu seks – seda nimetatakse konjukatsiooniks. Nad vahetavad oma pärilike algete väikseid osakesi seksipiilidega. Kui kodeeritud info on mingil moel mõttekas, siis antakse teave, mis sisaldab kindlat võimet, pooldumisel tütarkloonile edasi. Kui ei, siis pole sest ehk midagi, või tähendab bakteri lõppu. Kui puudub risk, pole ka lõbu.

Esimeste miljonite aastate jooksul ei olnud seks nii väga küps. Oli täiesti võimalik, et algorganismi seemnerakud ristusid üksteisega ise ning rikkusid sellega kogu toreduse. Põhimõtteliselt keerleb ka praegu kõik selle probleemi ümber, ja kasutusele võetud meetmete spekter ulatub sugude leiutamisest ja taimede häbelikust seemnete katmisest keerukate ühiskonnareegliteni, mis määravad kindlaks, kes kellega tohib ja kes mitte. Viimane ei ole mitte ainult inimkultuuri osa, vaid ka keeruliste sotsiaalvõrgustike tekkimise, mida me loomariigis jälgida võime, käimapanev jõud. Nii oli kolmanda astme liitude moodustamine veel hiljuti üksnes inimeste pärusmaa, kuni mõisteti paremini delfiinide käitumist Lääne-Austraalia rannikul, kuid sellest rohkem hiljem.