Читать книгу Loomade mõistatus: mida nad mõtlevad, mida nad tunnevad - Karsten Brensing - Страница 12

Olete kindlasti näinud värvilisi palle laste mängumaal. Nende läbimõõt on umbes kuus sentimeetrit. Kujutage endale nüüd ette, et peate üles leidma üheainsa kollase palli kaheksa jalgpallistaadioni suurusel alal. See oleks tõeline saavutus, kuid suure armastuse nimel oleksite valmis seda tegema. Kahjuks ei kata pallid ainult põrandat, vaid on 2000 kilomeetri kõrgusesse virna laotud – võimatu ülesanne. Igatahes saab sellega oma lehvikjate tundlate abil hakkama isane siidiämblik ning on võimeline ära tundma isegi üksikuid molekule.

Päris nii hea tajuga ei ole tavaline tripimadu. Ta elab Põhja-Ameerikas ja on ehk kõige paremini uuritud madu üldse. Ka nende isased isendid järgnevad emaste feromoonide lõhnale. Kogenud isastel on aga varuks väike trikk. Ka isased suudavad toota emaste feromoone ning jätavad maha vale jälje, millele nende võlutud liigikaaslased on sunnitud järgnema.⁴²

Sellist liiki feromoonid on peibutusained, mis võivad mõjuda ka üle pika vahemaa. Ükskõik, kes tuleb, peaasi, et suguküpse isane. Enamik imetajaid aga ei pea üldse nii tundlikud olema, sest nad elavad kogukonnarühmades. Nendes on tähtsad teised juhtimismehhanismid. Nn Jacobsoni elund aitab paljudel selgroogsetel ära tunda erilisi signaalaineid. Olenevalt liigist võib tegemist olla piirkonnatähiste, häireainete, jälgede jätmise või hierarhia väljendamisega.

Inimestel ei ole Jacobsoni elundit, kuid ometi aitab meie nina meid õige deodorandi valikul. Enamik inimesi kasutab deodoranti, et stressirohkel kohtumisel või pärast pikka päeva mitte lehkama hakata. Selle otsuse võtame vastu täiesti teadlikult ja plaanipäraselt, sest mõtleme ette ja kombineerime. Otsus, millise deodorandiga me selle eesmärgi saavutame, on igatahes teine teema. Deodorandid, mis toetavad meie oma lõhna, on meie haistmisorganitele vastuvõetavamad kui teised. Kas ei peaks me siis palju tugevamini haisema? Loomulikult mitte, sest haisevad loendamatute, meie higist ja surnud naharakkudest toituvate mikroorganismide ainevahetussaadused. Deodorandid sisaldavad bakterivastaseid koostisaineid, mis pidurdavad bakterite kasvu ja mõjuvad seetõttu lõhna pärssivalt. Sellest hoolimata on neis aga ka lõhnaaineid, mis on meile meeldivad või ebameeldivad. Et see lõhn juhib meie käitumist, on üllataval kombel sügavalt juurdunud ainuraksete ja hulkraksete, parasiitide ja peremeesloomade igaveses võitluses.

Õppisin Kielis merebioloogiat, ning ühel päeval küsis minult õpingukaaslanna, kas ma loovutaksin talle veidi oma kaenla­aluseid karvu, kuid ei tohi end enne seda mingil juhul pesta. Bioloogid ja meedikud räägivad mõnikord omavahel naljakaid asju ja esitavad imelikke küsimusi, niisiis tegin näo, nagu ei oleks asi mulle sugugi piinlik. Minu naistuttav võttis osa katsest, millega uuriti, kas lõhn avaldab mõju partneri valikul. Ma ei saanud kunagi teada, mida see katse näitas, kuid ta on praegu õnnelikus abielus ning mitte minuga.

Kuid mis teeb ühe lõhna ahvatlevamaks kui teise, ning miks ei talu me mõne inimese lõhna? Ehk olete juba märganud, et teile on lähedaste pereliikmete lõhn ebameeldiv. Tore asi, nii takistatakse verepilastust ja pärilike haiguste levikut. Lugu on aga veelgi kummalisem, sest see, mida me haistame, ei ole pärilikud haigused, vaid immuunsüsteem. Et seda mõista, pean veidi kaugemalt alustama. Selleks, et meie kehaomane immuunsüsteem meie rakke ei ründaks, on iga rakk tähistatud. Tähistus on täiesti eriline, nimelt meie endi jaoks leiutatud valk, mis sarnaneb lähedaste sugulaste omaga. Need erivalgud paiknevad rakumembraanide pealispinnal väikestel taldrikutel, MHC-molekulidel (ingl k major histocompatibility complex). Tunneme siiamaani üheksat inimese MHC-geeni, ning kõikidest neist on olemas 100 alleeli (geenivarianti). Loodus võib niisiis veeretada täringut suure arvu võimaluste vahel ning igal inimesel on vähemalt kaksteist eri alleeli. Nende juhiste järgi ehitatakse üles erinevad MHC-molekulid. Igas immuunvastuses on tähtis osa ka antigeenidel, antikehadel, mälurakkudel ja paljudel teistel koostisosadel, kuid jääme esialgu selle juurde, et meie immuunsüsteemi võimekust iseloomustavad MHC-molekulide arv ja vahelduvus. Partneri valikul tuleb nüüd leida keegi, kes teie immuunsüsteemi täiendab ning toob suhtesse uusi kaitsemehhanisme. Sel moel kindlustatakse, et ühe indiviidi immuunsüsteemi võimed ja kogemused levivad kogu populatsioonis.⁴³ Nagu see ei oleks veel küllalt keeruline, ei pea meie nina ainuüksi välja nuuskima, kes meie immuunsüsteemi täiendab, vaid ka seda, kes on liiga erinev, sest sel juhul on oht, et meie järglased sünnivad immuunsüsteemiga, mis reageerib üle ja ründab iseenda keha.⁴⁴

Miks ma teile kõike seda jutustan? Adaptiivne immuunsüsteem, niisiis meie immuunsüsteemi osa, mis aitab meil uute haigustekitajatega kohaneda ja mille mälurakkudele võlgneme tänu immuunsuse eest, on meil kõigi selgroogsetega ühesugune. Kõikidel selgroogsetel, ka meil, inimestel, on ühesugune probleem. Me otsime partnerit, kes meie immuunsüsteemi otstarbekohaselt täiendab, et meie järeltulijad sünniksid veelgi tervematena. Kõige tähtsamad partnerivaliku mehhanismide tõdemused ei pärine tudengitega läbiviidud katsetest, mille käigus nuusutatakse kaenlaaluse karvu või kantud T-särke, vaid ogalikelt. Nendel väikestel kaladel lasti ujuda voolavas vees, milles oli lahustatud erinevaid MHC-molekule. Väiksema hulga MHC-alleelidega emased ogalikud ujusid isaste poole, kellel oli suur arv MHC-alleele ja vastupidi.⁴⁵ Nendes katsetes käituvad niisiis viie sentimeetri pikkused ogalikud partneri valikul samuti nagu feromoonide pidusid⁴⁶ külastavad inimesed. Eluliselt tähtis otsus, keda endale partneriks valida, langetatakse samuti nagu meil, inimestel, biokeemiale toetudes. Kui me selle vaistliku soovituse vastu eksime, võib juhtuda, et me sõna otseses mõttes ei kannata oma partneri lõhna välja. Selles mõttes on feromoonide pidu, kus nuusutatakse kümneid T-särke, esimene kohane samm.

Siseneme selle uue teadmisega emakoera maailma, keda isane koer peab sugutama. Emakoer indleb, ning tänu feromoonidele on seda kaugele tunda. Kui nüüd ilmub mõni uljas isane, on emasel sisemine motivatsioon teda nuusutada. Kui talle isase lõhn meeldib, laseb ta end meelsasti seksuaalselt ergutada. Kui talle lõhn aga ei meeldi, püüab ta „peigmehe“ hammustustega minema ajada. Tagajärjeks on see, et isane koer ei pääse löögile. Tema katsed emase poolehoidu võita muutuvad millalgi kurnavaks, ning ta laseb jalga, võimalik, et ninas samuti lõhn, mis talle nagunii ei meeldinud. Emane jääb aga järgmist huvilist ootama. Korraldatud abieludes, milles tõukoerte omanikud meelsasti kokku lepivad, juhtub just see. Kui tõukoer paaritub tõukoeraga, päritakse kõik meeldivad omadused, näiteks lõbusad kõrvad ja armas koon, aga ka haigused, näiteks York­shire’i terjeri silmahaigus, mille puhul lääts paigast nihkub. Lõppude lõpuks on meelevaldne partnerivalik loodusele ninanipsu teinud, ning meil on olemas selgitus, miks on tõukoerad nakkuste vastu tundlikumad kui segaverelised, kes peremehe käest plehku panevad ja endale ise partneri valivad.