Читать книгу Loomade mõistatus: mida nad mõtlevad, mida nad tunnevad - Karsten Brensing - Страница 9

Randy Thornhill ja Craig Palmer, kaks evolutsioonibioloogi, on tegelenud intensiivselt teemaga, mis räägib vägistamisest loomariigis. Raamatus „Vägistamise arengulugu“ (A Natural History of Rape)¹⁷ on nad lugematute näidete varal selgitanud selle strateegia taga peituvat loogikat. Raamat sai nii Saksa kui ka rahvusvahelises meedias halvustavaid märkusi. Probleemseks osutus tõsiasi, et autorid kandsid loomariigis tehtud tähelepanekud üle inimeste käitumisele. Suure järjekindlusega esitatud bioloogilised asjaolud kõlasid nii väga inimühiskonna seksuaalse vägivalla vabanduse ja õigustusena.

Siinkohal ei tahaks ma teid koormata selle väljakutsuvalt mõjuva raamatu poolt- ja vastuargumentidega. Aga ehk meeldib teile järgmine näide, millest ilmneb, et evolutsioonil on olemas ka vahendid ja abinõud, et liiga äärmuslikele mehelikele vajadustele piiri panna. Tegemist on loomaga, kes on meile meelde jäänud verise peaga jäledat korjust söömas. Kahjuks ei ole loomadest valminud dokumentaalfilmid, milles näidatakse selliseid pilte, teinud tähnikhüäänist meile sümpaatset looma. Täiesti ebaõiglaselt, sest neil on läbinisti tähelepanuväärne ühiskonnaelu (selle kohta rohkem peatükis „Üksmeel“) ning nad on leiutanud ehk imetajate kõige kummalisema seksuaalakti. Isastel hüäänidel on hüäänikogukonna hierarhias väike osa, nad on tihti väiksemad kui emasloomad ning ettekirjutusi võib neile teha isegi hierarhia kõige madalamal astmel emasisend.

Tugevus aga ei kaitse vägistamise eest, sest isased võivad ühineda (vt „Rühmaseks“) ja üheskoos vägistada, mis on sobivaks osutunud strateegia. Emaste hüäänide juures see igatahes ei tööta, sest neil on voorusevöö. See näeb tõepoolest välja nagu suguorgan ja ripneb koos peenise ja munakotiga nende jalge vahel. Emased hüäänid on moodustanud oma kliitorist erigeerunud pseudopeenise ja häbememokkadest rasvkehadega täidetud kotikese.¹⁸

Kogu ehitis kannatab täielikult välja võrdluse isaslooma suguelundiga. Sel viisil on vagiina välisava suletud. Ainuke võimalus peenise jaoks oma väärtuslikku lasti loovutada on tungida erigeerununa seest õõnsasse, samuti erigeerunud pseudopeenisesse. Selleks peab isasloom roomama tagant peaaegu emaslooma alla ning mõlemad loomad peavad pistma oma peenised täielikus kooskõlas üksteisesse. Sellisel täiuslikul vägistamiskaitsel on vaid üks puudus: ka järeltulijad peavad sama teed pidi ilmale tulema. Seega on järglaste sünnitamine hüäänide jaoks väga valulik protsess, ning harvad pole juhused, kui peenis rebeneb ning selle paranemiseks kulub nädalaid.

Peenis, täpsemalt öeldes pseudopeenis, täidab aga veel üht funktsiooni. Vastastikune tervitamine on teatud määral rituaal. Seistakse üksteise kõrval, pea ja tagumik koos, ning hierarhia madalamal astmel olev loom tõstab jala, et valitsev isend saaks teda nuusutada. Allumist näitab ka see, et peenis või pseudopeenis on sel hetkel pundunud.¹⁹ Potentsiprobleemid võivad seejuures tõeliseks mureks osutuda.

Põhja-Ameerikas elaval harilikul tripimaol on kergem. Tema voorusevööks on vagiina ees olev eriliselt tugev lihas, millega ta takistab igasugust sissetungimist.²⁰ Kuna talle meeldivad vanad isased, kasutab ta seda lihast vaid noorte isaste puhul. Kuidas ta sellest aru saab, jääb mulle igatahes mõistatuseks, sest emast ründavad mitmed isased, et selles puntras (ingl k nn mating ball) kuidagi paarituda. Vastandina enamikule roomajatest, kes munevad, sünnitavad nad lõpuks elavad pojad.

Tõepoolest on aga olemas ka põhust ja teistest ainetest kujundatud voorusevöid. Need näevad hurmavad välja ning peale selle muudetakse need kaunistustega veelgi ligitõmbavamaks. Kuid kes oleks osanud arvata, et nende autoriteks on isasloomad. Selle kohta saate rohkem teada peatükist „Loomadest arhitektid“.