Читать книгу Loomade mõistatus: mida nad mõtlevad, mida nad tunnevad - Karsten Brensing - Страница 5

Delfiinid kutsuvad üksteist nimepidi ja mõõkvaalad elavad üle 700 000 aasta vanuses kultuuris. Šimpansid peavad strateegilisi sõdu ning bonobod armastavad nilbusi rääkida. Küürvaalad alluvad moe diktaadile, kalad kasutavad tööriistu ja mängivad termomeetritega. Rotid peavad meelsasti pidu ning rongad lasevad liugu lumistel katustel. Sipelgad tunnevad end peeglist ära ja löövad end enne kojuminekut üles. Pardipojad sooritavad keerulisi abstraktset mõtlemist nõudvaid katseid ja teod teevad hamstrite jooksurattas vabatahtlikult ringe. Koerad maksavad ebaaususe eest kätte, kuid võivad ka andestada, kui nende käest andeks paluda. Ämblikud valivad elukutse olenevalt oma isiksusest ja isikupärastest eelistustest. Inimesed on imestunud – ega oska seda kuidagi selgitada.

Mis loomadega ometi lahti on? Ei möödu nädalatki, kui meediast käib taas läbi mõni teade loomade jalustrabavate võimete kohta. Me imestame ja oleme hämmeldunud, kuid see, mida loomad mõtlevad ning mis neis toimub, jääb meile mõistatuseks.

Minu parim sõber on siiamaani olnud koer. Ojee, kui armetu, mõtlete teie, ning olen teiega isegi nõus: kõlab tõesti veidi armetult, sest mida ütleb see mu seltskonnaelu kohta? Õnneks ei ole see käesoleva raamatu teema, sest siin jutustan loomadest, enamasti nende uskumatust seltskonnaelust kolleegide, sõprade, sugulaste ja vaenlastega, ning strateegiliselt kavandatud territoriaalsõdadest. Müsteerium, mis hakkab seda lugedes meie mõtteid täitma, on eranditult loomades, täpsemalt öeldes nende närvikoes, ning ei ole seetõttu meile, inimestele, tajutav. Loomulikult võime jälgida tähelepanelikult loomade käitumist ning teha sellest oma järeldused, kuid me ei saa neilt küsida, kas meil on õigus.

Ilmselt on meie ettekujutusel siiski väga harva tegemist tegelikkusega, nagu näitab järgmine, minu jaoks väga häbiväärne näide. Kasvasin üles Flipperiga, ning minu suureks lapsepõlve­unistuseks oli kord koos delfiinidega ujuda. Seepärast kirjutasin ka oma etoloogia doktoritöö inimeste ja delfiinide vastastikmõjust ujumisprogrammides ja delfiiniravist. Oma katseuuringus, mille iga kogenud uurija eelnevalt läbi viib, et mitte päris rappa minna, kirjutasin ma oma tähelepaneku kohaselt, et ujumisprogrammides otsivad delfiinid vees ilmselt inimese lähedust. Selle tähelepanekuga reklaamivad end ka paljud ujumisprogrammide pakkujad. Pärast aastast videovaatlust ja üksikasjalike kokkuvõtete tegemist selgus aga hoopis vastupidine: delfiinid püüdsid enamasti – statistilised andmed näitasid seda selgesti – hoida ujujatest eemale, mis ei olnud sama suures basseinis, kui on laste suplusala siseujulas, sugugi kerge. Sellega ei purunenud mitte ainult mu naiivne lapsepõlveunistus, vaid ka tookordne elukutsevalikuplaan. Kuidas ma ometi võisin nii rängalt eksida?

Mõne aastakümne eest püüti Briti Kolumbia delfinaariumi jaoks rühm mõõkvaalu. Kolme looma söödeti nagu kõiki teisi, kaladega, kuid nad keeldusid toidust. Ettevõtjad seisid valiku ees: oodata, mis juhtub, või viia loomad tagasi. Nad ootasid, kuni üks loom nälga suri, mis motiveeris teisi kalu sööma. Kas loomad keeldusid söömast protestist oma röövijate vastu või ei meeldinud neile kalad? Samas piirkonnas põhjustas tanklaeva Exxon Valdez põhjaminek paljude mõõkvaalapopulatsioonide väljasuremisohtu, kuid nad ei paaritunud möödaujuvate mõõkvaalarühmadega. Käitumine, mis on täielikus vastuolus evolutsiooniteooriaga, mille järgi loomad oleksid pidanud üliõnnelikult külalistele tormi jooksma, et oma genofondi suurendada. Praegu teame me rohkem: loomad elavad enam kui 700 000 aasta vanuses kultuuris käitumiskoodeksi järgi, mis keelab ühtedel läbi käia imetajatest toituvate mõrvar-mõõkvaaladega ja teistel kalu süüa. Finantskriis ja turuosanike käitumine vapustasid maailma ning väheste väär käitumine põhjustas paljude riikide rahvamajanduse allakäiku. Üllataval kombel aga ei ole kriisi põhjuseks üksikisikute ahnus, nagu meid tahetakse uskuma panna, vaid irratsionaalsed, üle 30 aasta vanad käitumismustrid, mis on meil ühised teiste primaatidega.

Putukad, kes kasutavad tööriistu, või kalad, kellel on oma kultuur, delfiinid, kes kutsuvad üksteist nimepidi, või elevandid, kes matavad oma surnuid, loomad, kes käituvad ausalt või valetavad tahtlikult, loomad, kes ravivad end antibiootikumidega või lasevad meil, inimestel, endi heaks töötada. Kuid mida tähendab see, kui üks ronk suudab mõttes teise asemele asetuda, et tema käitumist ette näha, või kui harakas end peeglisse vaadates ära tunneb, või täiesti üldiselt, kui loomad saavad tunnetusuuringute katsetega hakkama sama hästi kui meie, inimesed? Kuidas peaksime seda võimet liigitama, millisel tasemel on need loomad võrreldes meie, inimestega, ning millal ja millistel tingimustel oleme me kõik need võimed omandanud?

Nendele ja taolistele küsimustele püüan ma loendamatu hulga vaatluste põhjal vastata. Lõpus küsite ilmselt: mis meid siis veel loomadest eristab? Mitte palju, kuid sellevõrra võin ma reeta: meil, inimestel, on imepisike omapära, millel põhineb meie edu liigina, ning see ei ole meie keel. Inimese troon ei löö sellest kõikuma, kuid maailmas, milles te pärast selle raamatu lugemist elate, ei ole teie ja kõik teised inimesed üksi, te hakkate elama koos teiste eneseteadvuse ja tunnetega olenditega ning tervitate ehk seejärel nii mõndagi oma naabruses elavat ronka.