Читать книгу Tallinna ajalugu - Karsten Brüggemann - Страница 1

Vana hansalinna Tallinna tekkelugu ulatub tagasi muistsete revalaste kindluseni, mille taanlased 13. sajandi algul vallutasid. Ülemvõimu vaheldumiste kiuste on linn sajandeid elanud iseseisvat elu, mida on kujundanud ja mõjutanud eeskätt kaubandus ja käsitöö. Hoolimata sellest, et Tallinn kuulus 16. kuni 20. sajandini enne Rootsi ja siis Vene riigi koosseisu, andsid linnas tooni sakslastest linnakodanike huvid ja vajadused. Ent eestlaste ja sakslaste kõrval elas linnas ka rootslasi, soomlasi, venelasi ja juute. Pärast 1917. aasta Vene revolutsiooni oli Tallinn kaks aastakümmet Eesti Vabariigi pealinn. Molotovi-Ribbentropi pakti ning Nõukogude anneksiooni tagajärjel jäi linn pooleks sajandiks raudse eesriide taha. Selle aja jooksul jõudis ta vaid harva läänemaailma huviorbiidile, üks selliseid kordi oli näiteks aasta 1980, mil Tallinnas toimus olümpiamängude purjeregatt. Olukord muutus laulva revolutsiooniga ning NSV Liidu kokkuvarisemise järel sai Tallinnast taas iseseisva Eesti Vabariigi pealinn.

Nõnda saaks linna mineviku paari lausega kokku võtta. Täita see raam ajaloo ja lugudega on aga väljakutse. Tänini ei ole kirjutatud kõikehõlmavat ja usaldusväärset Tallinna ajalugu, sest need vähesed käsitlused, mis sündisid 19. ja 20. sajandil, kannavad oma aja pitserit, lähtudes liiga tugevalt ühe rahvuse vaatenurgast, 20. sajandi teise poole kirjutised järgivad aga ajaloolise materialismi nõudeid. Enamasti ei kajasta nood käsitlused piisavalt kõiki selles Soome lahe lõunakalda linnas kokku saanud erinevaid poliitilisi voole, ideid, religioone, usutunnistusi ja rahvusi. Ka käesolev, sakslastest autorite poolt algupäraselt 2010. aastal saksa lugejale kirjutatud käsitlus ei suuda seda puudujääki täielikult kõrvaldada. Siiski oleme üritanud vaadelda linna ajalugu võimalikult vabana etnotsentrismist. Oleme püüdnud hõlmata nii Tallinna poliitilist ja sotsiaal-majanduslikku ajalugu kui ka kiriku-, kultuuri- ja argielu aspekte. Eelkõige neid osi, mis tegelevad Tallinna kultuurieluga, käsitasime omapoolse panusena 2011. aastasse, mil Tallinn oli Euroopa kultuuripealinn.

Asjaolu, et tänaseni ei ole kirjutatud kompaktset Tallinna ajalugu, mis hõlmaks ka 20. sajandit, et teinud selle teose kirjutamist lihtsamaks. Juba seetõttu tundus mõistlik jagada töö kahe autori vahel: keskaega ja varauusaega puudutavad peatükid (I ja II) on pärit Ralph Tuchtenhageni sulest, 19. ja 20. sajandi käsitluse (peatükid III ja IV) autor on Karsten Brüggemann. Nende osade tekste ei ole omavahel stiililiselt ühtlustatud ning ka eestikeelses väljaandes pärineb kumbki osa erinevalt tõlkijalt.

Täiesti omaette probleem selle linna mineviku käsitlemisel on nimed. Kui eesti keeles on Tallinna ajast aega just selle nimega kutsutud, siis saksa keeles oli veel 20. sajandil tavapärane Reval ja vene keeles Колывань või Ревель. Samuti olid linna tänavatel, väljakutel ja muudel kohtadel olemas saksa- ja hiljem venekeelsed nimed. Seetõttu erineb siinse tõlke nimekasutus suuresti saksa originaalist. Viimases lähtuti põhimõttest, et kuni 19. sajandi lõpuni kasutatakse linna saksapärast nime ning tänavate, väljakute ja muude toponüümide saksakeelseid vorme, alates rahvuslikust ärkamisajast sõltub aga nimevalik kontekstist ja tegelikust tolleaegsest nimekasutusest (näiteks peavad sakslased laulupidu Revalis, eestlased aga Tallinnas). Eestikeelses tõlkes on aga läbivalt püütud kasutada eesti ajalookirjutusele omast nimetraditsiooni. Paremaks orienteerumiseks tuuakse nime esimesel mainimisel sulgudes ära selle paralleelvorm.

Andmed isikute ametite ning sünni- ja surmakuupäevade kohta on toodud põhiliselt isikunimede registris, eluaastad on märgitud tavapäraste sümbolitega (*, †). Kuupäevade puhul järgitakse vastaval ajahetkel ja maal kehtinud kalendrit. Julianuse kalender kehtis:

– saksakeelsetes protestantlikes maades kuni 1700. aastani;

– Rootsi riigis kuni 1700. aastani ja 1711–1753;

– Vene riigis kuni 1918. aastani.

Julianuse kalendri kuupäevade ümberarvestamiseks Gregoriuse kalendri päevadeks tuleb neile 16. ja 17. sajandil liita 10, 18. sajandil 11, 19. sajandil 12 ja 20. sajandil 13 päeva.

See raamat ei oleks saanud teoks ilma sõprade ja kolleegide tegusa toeta. Eriliselt tahaksime tänada Tallinna linnaarhiivi teadurit dr Juhan Kreemi, kes jälgis käsikirja valmimist kriitilise pilguga ja andis meile palju väärtuslikke näpunäiteid. Ka kolleegid Henning von Wistinghausen ja dr Heinrich-Otto Elias tegid kriitilisi märkusi mõningate lõikude kohta. Eduard Kohlhof andis meie käsutusse 1855. aasta linnaplaani, mis on trükitud raamatukaane tagumisele siseküljele. Suur tänu prof dr Toomas Karjahärmile, dr Aigi Rahi-Tammele, prof dr Anna Verschikule ja dr Anton Weiss-Wendtile valmisoleku eest leida pakilistele küsimustele kiirelt vastused. Nimeregistrite koostamise, teksti toimetamise ja kõikvõimalike andmete väljaotsimise vaevanõudval tööl osutasid meile abi Berliini Humboldti Ülikooli Põhja-Euroopa Instituudi kultuuriteaduste õppetooli üliõpilased Paula Enseleit ja Anna Valvanne. Rikkaliku pildimaterjali varasalved avasid meile Eesti Ajaloomuuseumi, Tallinna Linnaarhiivi ja Tallinna Linnamuuseumi töötajad. Eestikeelne väljaanne ei oleks näinud ilmavalgust ilma tõlkijate Katrin Kaugveri ja Tea Vassiljeva nähtud vaevata. Olgu siinkohal öeldud suur tänu nii neile kui ka keeletoimetaja Malle Kiirendile. Lisaks oleme tänuvõlglased kolleegidele Küllo Arjakasele, Juhan Kreemile ja Lea Kõivule, kes võtsid valminud tõlke asjatundja terava pilgu alla.

Ja lõpuks kuulub tänu mõistagi ka meie perekondadele kõigi nende lõputute tundide eest, mille nad kannatlikult ohvriks tõid, et selle raamatu valmimise ajal meid toetada.

Tallinn ja Berliin, jaanuar 2013

Autorid