Читать книгу Tallinna ajalugu - Karsten Brüggemann - Страница 4

Üks peamisi Tallinna linna tekke tegureid lisaks kaubandusele ja kantside arvu suurenemisele Eestimaal oli Põhja- ja Ida-Euroopa jätkuv ristiusustamine. Skandinaavlased ja slaavlased olid kristlastega juba 9. sajandil kokku puutunud tänu kaubandusele ja poliitilistele sidemetele. 822. või 823. aastal tegi paavst Paschalis I (817–824) Reimsi peapiiskopile Ebole (817−835, 840−841) ülesandeks Põhjala ristiusustamise. Selle tagajärjel viis benediktiini munk Ansgar 826. aastal ühe misjonäridesalga jüüti kuninga Harald „Klak” Halfdanssoni (812−814, 819−827) õukonda eesmärgiga tuua kogu Jüütimaa kirikusse. Kui ettevõtmine kuninga ristimisest hoolimata lõpuks ikkagi liiva jooksis, palus (küll ainult Põhjala vanades saagatekstides esinev) svioonide kuningas Björn (rex Bern) frankide keisrit Ludwig Vaga (813−840) saata talle misjonär, kes tema riigis ristiusku levitaks. Seepeale reisis Ansgar 829.–831. aastal uuesti põhja ja rajas 830. aasta paiku svioonide tuntuimal kaubaplatsil Birkas Skandinaaviamaade esimese kristliku kiriku. Ent sellest jäi siiski väheks, et svioonide alasid ristiusustada, tekkis hoopis äge vastuseis uuele usule; üks Ansgari kaaslastest tapeti ja kirik Birkas lõhuti maha. Sellegipoolest võttis Põhjala ristiusustamine 9. sajandil tasapisi organiseeritud kuju. 831. aastal nimetas paavst Gregorius IV (827–844) Ansgari peapiiskopiks ja paavsti legaadiks põhjamaalaste ja slaavlaste üle, residentsiga Hammaburgis (hilisem Hamburg). Järgmistel aastatel andsid Taani ristiusustamisele hoogu kokkupuuted kristliku Inglismaaga. Paraku ei toonud ka Ansgari teine misjonireis (851–852) svioonide kuninga juurde kaasa läbilööki. Seekord põrkus Ansgar veelgi otsustavamale vastuseisule kui kahekümne aasta eest. Kulus veel ligikaudu 150 aastat, enne kui kristlik misjon Svealandi ja Götalandi aladel – hilisem Rootsi – eesmärgi saavutas. Pärast Svealandi kuninga Olof Skötkonungi (990ndad–1021/22) ristimist 1008. aasta paiku viisid aadel ja maakondade ning kohturingkondade poliitilised juhid lõpule ristiusule ülemineku. See oli misjoni tulemus, mis tollal lähtus esmajoones Inglismaalt, aga ka Rootsi lõunapoolsetelt naabritelt.

Vene võttis ristiusu ametlikult vastu 988. aastal Kiievi vürsti Vladimir I (980−1015) ja Bütsantsi Anna pulmade puhul. Kohe seejärel asus Bütsantsi kirik rajama jumalakodade ja kloostrite võrgustikku, mis aitas oluliselt kaasa Kiievi riigi sisemisele struktureerimisele ja kindlustamisele. Õige pea saavutas õigeusk Vene riigi ristitud vürstide toel valitseva seisundi. Vene valitsejate laiaulatusliku pealetungiga läände ja põhja tungis vene õigeusk osaliselt ka vast vallutatud aladele. Eesti alasid tabasid aastail 1030 kuni 1192 vahetpidamata rünnakud. Muuhulgas vallutasid venelased 1030. aastal tähtsa linnuse ja linna Tartu, mida nad hoidsid oma valduses kuni 1060. aastani. Kaugemal läänes ja põhjas asuvad Eesti alad ei langenud siiski kestvalt vene võimu alla. Niisiis ei asunud ka hilisem Tallinn ortodoksse misjoni vahetus mõjupiirkonnas.

11.–12. sajandi usuline uuendusliikumine ja sõjaliste ordude tekkimine ristisõdade ajal viisid selleni, et 12. sajandil laiendas misjon oma püüdlusi ka slaavi, balti ja läänemeresoome aladele Läänemere lõuna- ja idakaldal. Bremeni krooniku Adama teateil pühitses Hamburgi-Bremeni peapiiskop Adalbert I (1043–1072) juba 1070. aastal Birka (Rootsi) munga ja piiskopi Hiltinuse (ka: Hiltius, Johannes) Läänemere ruumi rahvaste, nende hulgas ka Hestia (Eestimaa) rahva esimeseks piiskopiks. Sellega seotud misjonitöö tuli küll taas sinnapaika jätta, tõenäoliselt kas kohe pärast piiskopi surma (1071) või hiljemalt järgmisel aastal, kui suri Hamburgi-Bremeni peapiiskop. Uus pealetung järgnes alles aastal 1167, kui Lundi peapiiskop Eskil (1137–1177) oli pühitsenud Moutier-la-Celle’i kloostri (Troyes’ lähistel) benediktiini munga Fulco „eestlaste piiskopiks” (Estonum epicopus) ja paavst Aleksander III (1159–1181) volitas Fulcot 1170. aastal tegelema misjoniga eestlaste seas, ordineerima vaimulikke ja ehitama kirikuid. Lõpuks, 1172. aastal kutsus paavst ühes kirjas kõiki „kuningaid, valitsejaid ning kristlasi” Taanis, Norras, Rootsis ja Ojamaal kõigi oma pattude lunastamiseks sõtta eestlaste vastu. Selline oli Fulco kahe võimaliku Eestimaal viibimise taust aastate 1171 ja 1178 vahel. Mida ta suutis Eestimaal korda saata, juhul kui ta seal üldse oli, selles osas valitseb paraku täielik teadmatus.

Järgnevatel aastatel kandus misjonitegevus kõigepealt naabruses asuvale Liivimaale. Kui Bremeni peapiiskopi poolt läkitatud augustiinlasest koorihärra Üksküla (Ikškile) Meinhardi 1180. aasta paiku alanud rahumeelne misjonitöö Daugava-äärsete liivlaste juures oli nurjunud, kuulutas paavst Liivimaa ristisõdade piirkonnaks. Rootsi, Taani, Ojamaa ja Saksa rüütlivägede poolt aastail 1197–1198 ette võetud ja vahelduva eduga lõppenud sõjakäikude järel läks Bremeni peapiiskopi saadikul piiskop Albert de Bekeshovedel (ka: Albert von Bexhövede või Buxhövden), pärast kokkuleppe sõlmimist oma rivaali Taani kuninga Knud VI-ga (1182–1202) ja olles saanud paavst Innocentius III (1198–1216) õnnistuse, lõpuks korda organiseerida 1200. aastal ristikäik liivlaste maale, seda Ojamaa, Saksimaa, Westfali ja Elbe paremkalda aladelt pärit ristirüütlite ja kaupmeeste ühise aktsiooni käigus. Too sõjaretk tõi kaasa Riia sadama ja linna asutamise 1201. aastal ja Üksküla piiskopiresidentsi üleviimise (translatio) tollesse uude linna. Piiskop Albert kuulutas linna ja selle lähima ümbruse Maarjamaaks, mis omakorda pani aluse ristirüütlite läänistamisele ja aitas sel moel kaasa vasallkonna tekkimisele Liivimaal. Maa kaitse võttis juba õige varsti enda peale rüütliordu fratres milicie Christi de Livonia (Kristuse sõjateenistuse vennad Liivimaal), mis oli loodud 1202. aastal Soesti ja Kasseli vahelistelt aladelt pärit ristirüütlitest, keda nende mantlivapi – allapoole suunatud teravikuga mõõga kohal asetseva risti kujutise – tõttu kutsuti ka „mõõgavendadeks”. Kui piiskop Albert oli saanud Staufenite soost kuningalt Švaabi Philippilt (1198–1208) 1207. aastal nõusoleku hakata läänihärraks, sai liivlaste maast Saksa-Rooma riigi lään.

Kuna piiskop Albert võis – muuseas ka Mõõgavendade ordu abiga – kirjutada oma isikliku edu arvele üha uusi vallutusi läänemeresoome ja balti aladel, oli ordu sunnitud end täpsemalt määratlema, juhul kui ta ei tahtnud pealt vaadata, kuidas tema võim piiskopi omaga võrreldes aina kahanes. 1208. aastal lõi ordu mesti Riia kaupmeeste ja Tālava lätlastega ning päästis valla sõja eestlaste vastu, mis väikeste vaheaegadega vältas kokku 20 aastat ja millesse haarati järk-järgult, erinevaid koalitsioone moodustades, ka Riia piiskop, Novgorodi ja Pihkva linnvabariigid, Polotski vürstiriik, Rootsi ja Taani kuningriigid ning Rooma kuuria. Riia kaupmehed ja Tālava lätlased maksid kätte eestlaste vägivaldsete rünnakute eest; ordu võitles võimu ja kuulsuse nimel piiskopiga, kes pidi nüüd muretsema oma valitseva seisundi pärast ristiretke maal; Vene vürstiriigid Novgorod ja Pihkva võitlesid eestlastega väidetavate tribuudiõiguste pärast; Taani kuningas esitas nõudmisi Eestimaale kui Lundi peapiiskopkonna misjonipiirkonnale; kuuria üritas aga säilitada oma õigusi ristisõdade käigus vallutatud alade jaotamisele ristisõdijate vahel.

Eestlastel ei olnud neile jõududele suurt midagi vastu panna. 1208. aastal olid nad koondunud kaheksasse suuremasse ja mitmesse väiksemasse vanemapiirkonda, mis olid vaid lõdvalt üksteisega seotud. Vanemapiirkondade poliitilisi keskusi, linnuseid, piirati ja lõhuti mitte-eestlastest sõjaliste vastaste poolt korduvalt. 1218. aastaks olid kõik Eestimaa sõjalised ühendused kuni Saaremaani lüüa saanud. Ka pärast seda, kui Rooma kuuria oli teele läkitanud ristisõdijate armee Taani kuninga Valdemar II Võitja (1202–1241) juhtimisel ja tõotanud misjoniõigusi nii taanlastele kui ka sakslastele, jätkasid tülitsevad pooled veel 10 aastat sõda, mille käigus asutati 1219. aastal muuhulgas ka Tallinna linn (ehk Taani linn, taani k Danskerborg), kuni lõpuks ühe otsustava sõjakäigu järel Saaremaale 1227. aasta jaanuarikuus, paavsti legaadi Modena Wilhelmi juhtimisel, hakkas eestlaste maa tasapisi Mõõgavendade ja kuuria alluvusse üle minema.

Kirde-Euroopa ristiusustamine

12.–13. sajandil sattusid Baltimaad järjepidevalt võõrvõimude valitsuse alla. „Läänemere paganad”, nagu Taani ajalookirjutaja Saxo Grammaticus neid oma „Gesta Danorumis” nimetab, olid selleks ajaks juba mitu aastakümmet oma naabritega (karjalased, hämelased, soomlased, varjaagid, russid, Taani ja Rootsi kuningriik) ulatuslikke kaubandussidemeid arendanud või siis kistud omavahelistesse sõjalistesse kokkupõrgetesse. Pärast Lübecki asutamist(1158/59) ja Hansa esiletõusu 12. sajandi teisel poolel võtsid nende varajaste kohtumiste pärandi üha enam ülekaupmehed, kristlikud misjonärid ja ristirüütlid Saksa-Rooma riigi põhjapoolsest osast. Seejuures tegutsesid nad tihedas omavahelises läbikäimises. Kauplemine Läänemerelõuna- ja idakalda veel ristiusustamata elanikkonnaga oli Hansa reisiseltskondadele küll tulutoov, aga laialt levinudmereröövide tõttu ka ohtlik. Kaupmehed vajasid relvastatud kaitset ristirüütlitelt, kes omalt poolt üritasid kiriku abiga kohalikku balti ja läänemeresoome elanikkonda ristiusustada ja allutada. Idamisjoni tähtsad vaimulikud keskused olid Lundi ja Magdeburgi peapiiskopkonnad. Peamised tegutsejad olid Taani ja Rootsi kristlikud kuningad, Mõõgavendade ordu ja Saksa ordu. Kõige olulisemateks ristiretkedeks Põhjas loetakse neid, mis võeti ette Vendimaale (1147), Liivimaale (1198–1202), latgalite ja selenite (1208–1224), eestlaste (1208–1227), kuralaste ja semgalite (1201–1290), vanade preislaste (1226), soomlaste ja Novgorodi russide (12.–13. saj), samuti leedulaste vastu(13. saj – 1386).