Читать книгу Tallinna ajalugu - Karsten Brüggemann - Страница 2

Tallinna linna tekke tingisid erinevad tegurid. Ühelt poolt eksisteerisid tulevase linna asupaigas juba enne 13. sajandit eestlaste asundus ja/või kaubaplats. Teisalt oli linna teke osa kõrgkeskaegsetest arengusuundumustest, mis lähtusid peamiselt Saksa-Rooma riigist ja tema naabritest. Siin tuleks esmajoones mainida Euroopa ristisõdade liikumist (11. saj lõpp −14. saj), mis pärast keskendumist Lähis-Ida islamialadele avastas Kirde-Euroopa veel ristiusustamata osad ja alistas terve rea hõime, sealhulgas ka eestlased. Sel moel kaitsesid sõjalis-usulised ordud ja ristisõdijate väed ühtlasi läänekirikut, mille misjonärid-piiskopid said sõjaväe kaitse all hakata tasapisi rajama kirikute ja koguduste võrgustikku. Tallinna piiskop, Mõõgavendade ordu, Saksa ordu ja Taani kuninga esindajad, kes kõik suurema või väiksema reeglipärasusega Tallinnas resideerusid, olid üks osa laiemast ristisõdade ja misjonitegevuse kontekstist. Tallinna tekke teist välist tegurit võib näha kõrgkeskaegses „linnade asutamises” − ajaloolises fenomenis, mille algusjärgus olid asundused küll juba olemas, ent ametliku linnaasutamise aktiga omandasid need uusasunduste iseloomu. Konkreetselt asetus Tallinna asutamine seda tüüpi linnade „asutamise” konteksti nagu Lübeck, Freiburg (Breisgaus), Leipzig, München või Brandenburg, mis kõik tekkisid 12. sajandil. Samas kujutas Tallinna asutamine endast nende linnadega võrreldes suhteliselt hilist akti, mis on seletatav Tallinna ja teiste Põhja-Euroopa linnade perifeerse asukohaga Saksa-Rooma riigi linnamaastikul. Niisiis kuulub Tallinn tüpoloogiliselt, ent ka ajaliselt ühte ritta teiste Läänemere ruumi linnadega, mis asutati samuti 13. sajandil ja mis hiljem kuulusid Hansa Liitu, nagu näiteks Rostock, Wismar, Stralsund, Barth, Wolgast, Altstadt (Königsberg), Elbing (Elbląg), Kulm (Chełmno) või siis Riia.