Читать книгу Tallinna ajalugu - Karsten Brüggemann - Страница 12

All-linna südame moodustas Raekoja plats ehk Suur turg, mida ümbritsesid küll juba 13. sajandil rajatud, kuid alles 1322. aastal consistorium’i või theatrum’i nime all esmakordselt mainitud raekoda ja teised esinduslikud hooned. Vanima, tõenäoliselt juba Tallinnale linnaõiguste andmise aegadest (1248) pärineva raekojahoone täpne asukoht ei ole teada, ent mõned arheoloogid oletavad, et see asus kas praeguse raekoja asupaigas või selle läheduses. Küllap oli juba siis tegemist kivist hoonega, nagu võib oletada 1333. aastal mainitud keldri järgi (cellario civitatis). Oma praegusel asukohal seisab raekoda päris kindlasti 1341. aastast saadik. Oma täna nähtava gooti kuju omandas hoone aastail 1402–1404. Ehituse neljas etapp, mil laiendati alumist korrust, algas 14. sajandi keskpaigas.

Raekoja platsist läänes asus platsiga kitsukese tänava (Vanaturukaela) kaudu ühendatud Vana turg, mis vanadel joonistustel esineb kohati ka Rootsi turu nime all. See kujutas endast lõunapoolse all-linna keskväljakut. Siin, ühel ja samal kõrgusel Toompeale viiva teega, seisis arvatavasti juba ammustel aegadel eestlaste kaubaplats, mille struktuuri võtsid 1230. aastal üle Tallinnasse kutsutud saksa kaupmehed. Selle linnaosa eest vastutanud Niguliste kogudusekiriku – ürikutes esmakordselt mainitud 1316. aastal – tekkeaeg jääb tõenäoliselt 13. sajandi teise poolde, oma tänase gooti ilme omandas kirik aastail 1405–1420. Nigulistest sai keskus neile kaupmeestele, kelle Mõõgavendade ordu Tallinnasse oli kutsunud ja kelle hulgas oli küllap nii mõnigi käsitööline. Nagu paljudes teistes hansalinnades, on kirik pühendatud pühale Nikolausele († 342), Myra piiskopile, kes oli meresõitjate patroon. Kiriku katusealune oli kaubalao eest. Niisiis oli tegemist tüüpilise kaupmeestekirikuga, ehitatud kivist, hilisgooti stiilis ja varustatud rohkete kaitsekiriku elementidega. 15. sajandil algas kiriku ümberehitamine basiilikaks.

Niguliste mõjulasse jääv raekvartal oli ühteaegu all-linna kui pideva asustusega paiga südamik. Siia tekkis saksa turg, mis täiendas skandinaavia ja vene kaubaplatse Tallinna külje all. Vanalt turult kulgesid 14. sajandi keskpaigas lehvikuna lääne, lõuna ja kagu suunas väiksemad tänavad, mis suubusid kõik linnaväravatesse. Kõige olulisem oli Kuninga tänava kaudu tekkiv ühendus sadamasse viiva Ranna (hilisema Pika) tänavaga, mis oli olemas juba varasemast ajast. Teine tähtis tänav raekvartalis oli 1339. aastal esmakordselt mainitud Seppade tänav (saksa k Schmiedegasse, ladina k platea fabrorum), mis 16. sajandil esineb Kannengeterstrate (Kannuvalajate tänav) või Tinngeterstrate (Tinavalajate tänav) nime all ja mille ääres asusid linna väga lugupeetud ja mitmesse alamkategooriasse jagunenud sepikojad. Aastail 1538–1767 sai Kannuvalaja tänavast umbtänav, sest 16. ja 17. sajandi kindlustustööde käigus suleti Sepa värav. Kui värav uuesti avati, esines tänavanimi venekeelsel kujul – Novaja ulitsa (Uus tänav). Saksa keeles sai tänava nimeks taas Schmiedegasse, eesti keeles Harju tänav.

Olulised tänavad kulgesid ka kirdesse, all-linna põhjapoolsesse ossa, mis oli Oleviste kiriku mõjulas ja mida Ranna tänaval asuvate gildihoonete tõttu kutsutigi üldisemalt gildide linnajaoks. Gooti stiilis ehitatud Oleviste kirik asus gildide linnajao kahe keskse tänava, Õdede tänava (Systerngasse) ja Ranna (Pika) tänava vahel, endisel skandinaavia turul, dokumentides mainitakse teda esmakordselt 1267. aastal, mil Taani kuninga lesk Margarete Sambiria andis oma õigused kihelkonnakiriku üle Tallinna tsistertslaste Mihkli kloostri kirikule. Kui kaugele minevikku ulatub tolle kiriku sünnilugu, ei ole teada, aga võib oletada, et kiriku rajasid kas Taani kuningas või rootsi kaupmehed, kellel võis siin kaubaplats olla juba enne linna asutamist. Oma nime sai kirik Norra kuningalt Olav II Haraldssonilt (1015–1028), kes võttis oma lipukirjaks Põhja-Euroopa ristiusustamise ja kuulutati hiljem pühakuks. Teda peeti meresõitjate kaitsepühakuks. Olavile on pühendatud õige mitu kirikut Läänemeremaades. Et linna põhjapoolne osa oli algselt võõrastega asustatud kogukond, seda näitab muuhulgas ka alles 1371. aastal esmakordselt mainitud, kuid siiski vanem vene kirik, mis ei jäänud Olevistest kuigi kaugele. Muide, mõlemad linnaosad liideti 1265. aastal Margarete Sambiria käsul ja ümbritseti linnamüüriga.

1361. aastal esmakordselt dokumenteeritud Õdede tänav (Systerngasse) – hilisem Lai tänav – kuulus linna vanimate tänavate hulka. Oma nime sai tänav konvendi õdedelt, tsistertslastest nunnadelt. Ajalooallikates esineb tänav aastail 1364–1380 nime all vicus või platea monalium (Kloostri tänav), aastal 1480 kui platea sororum (Õdede tänav), 17. sajandil uuesti Systerstrasse või Schwestergasse nime all, 18. sajandil kui Cisternstrasse, aga selle kõrval ka Laia tänavana (Breite strasse). Ranna tänav – 1377. aastal ümber nimetatud Pikaks tänavaks – oli keskaegse Tallinna peatänav. Arvatavasti pärines tänav all-linna tekkimise aegadest ja viis sadamasse. Esimest korda on tänav dokumenteeritud aastal1362. On tõendatud, et alates 15. sajandist oli tänav kindlustatud. Teadaolevalt müüdi sealsetes poodides vürtse, liha, teravilja ja teisi kaupu ning veeti sadamasse. Siin asusid Suurgild, Mustpeade vennaskond ja Olevi gild. Siin elasid ka kõige suursugusemad kaupmehed ja käsitöölised, raehärrad, gildi- ja tsunftivanemad.

All-linna kesk- ja idaosa jäid Pühavaimu kiriku ja Munga tänava mõjuvälja. Pühavaimu kirik asus Niguliste ja Oleviste linnakihelkondade piiril. On võimalik, et kirik või selle eelkäija oli olemas juba enne 1219. aastat. Igatahes ehitati 1360. aastal uus hoone ja tollest ajahetkest kuni reformatsioonini täitis see tõenäoliselt raekabeli ja seegikiriku aset. Reformatsioonist alates kasvas Pühavaimu kiriku tähtsus Tallinna eestlaste identiteedile. Siin töötas pastorina Johann Koell, kes Lutheri katekismuse eesti keelde tõlkijana on läinud ajalukku kui esimene eestikeelne autor, ning samuti kroonik Balthasar Russow, kes võis olla eesti soost. Ent veelgi olulisem on tõsiasi, et reformatsiooni järel sai Pühavaimu kirikust Tallinna eestlaste peakirik.

Munga tänaval elasid vene, peamiselt küll Novgorodi kaupmehed. On arvatud, et siin elas ka isikuid, kes Saksa ja Taani poolt vaadatuna tulid ida (n-ö Vene) poolt, niisiis ka soomlasi, eestlasi jt. Munga tänava tekkimine oli seotud uue linnamüüri ehitusega 15. sajandi algul, selle ohvriks langes ka seni linnamüüri ees paiknenud Novgorodi kaupmeeste kaubaplats. Samal ajal tekkis Munga tänavale vene õigeusu Püha Nikolai Õnnistaja ja Imetegija kirik (esimesed tõendid aastast 1442), mis asendas oma eelkäijat Novgorodi kaupmeeste kaubaplatsil. 15. sajandi jooksul rajasid Novgorodi kaupmehed siia ka kaubalao (staapli). Munga tänav pole aga kunagi olnud üksnes vene kaupmeeste oma. Keskajal asus siin palju mittevenelaste omanduses olevaid patriitsimaju ja – mis pole sugugi vähem tähtis – dominiiklaste klooster.

Keskajal oli Tallinn üks paremini kindlustatud linnu Läänemere kaldal. Kindlustusrajatiste ehitamine algas 13. sajandi teisel poolel ja kestis ligikaudu 300 aastat. Kuna relvad tehniliselt pidevalt muutusid, tuli kindlustusi neile aina uuesti kohandada. 16. sajandi alguseks valminud keskaegne linnamüür oli lõpuks 2,35 km pikk, 13–16 m kõrge, 2–3 m paks ja tal oli 46 torni. Müür katkes 6 värava kohal, igaühel 1–2 eesväravat, rippsild üle vallikraavi ja langevõre. Üks peaväravaid oli Viru värav (Lehmpforte, vt ill 5). Seda ehitati korduvalt ümber, aastail 1345–1355 sai värav endale torni ja 1454. aastal kaks teravatipulist valvetorni. Üsna linna lõunaservas asuva Sepa värava (Harju värav) tähtsus kasvas, kui temast sai 14. sajandil rajatud ja linna veega varustava akvedukti lõpp-punkt (vt allpool). Suur Rannavärav, tähtsaim ühendus sadamaga, asus merele sedavõrd lähedal, et tormiga laksusid lained vastu väravat, nagu on kirjas raeprotokollides. Tänapäeval võime näha veel üksnes 1529. aastal valminud eesväravat ja 20 m kõrgust suurtükitorni Paksu Margareetat, mida hakati ehitama juba 1510. aastal. Paksul Margareetal oli 155 laskeava ja läbimõõt 25 meetrit. See oli mõeldud linna kaitseks, toimis laskemoona- ja relvalaona ning oli vangla eest, kuid pidi muljet avaldama ka linna külalistele. Tänapäeval on kõige tuntum linnamüüri torn 15. sajandi teisel poolel rajatud Kiek in de Kök (alamsks „kiika kööki”), mis võlgneb oma nime asjaolule, et selle 38 meetri kõrgune torn lubas heita pilgu naabermajade kööki. See oli üks Läänemere alade võimsamaid torne. Liivimaa sõja ajal (1558–1583) torn siiski hävis osaliselt.

5 Viru värav.

Üla- ja alalinna vahel oli samuti müür, mis katkes siiski kahes kohas. Katkestuste kohal asusid kaks väravat, ühest läks läbi Pikk jalg (ka: Pikk Toompea, Langer Domberg) ja teisest Lühike jalg (ka: Lühike Toompea, Kurzer Domberg). Pikk jalg oli ratsa- ja sõidutee, mis ühendas erinevatel kõrgustel asuvat ala- ja ülalinna ning oli mõeldud ennekõike kaubaveoks ning ratsa liikuvatele kõrgest soost isikutele. Lühike jalg, järsk trepikäik, oli kasutusel lihtsalt jalakäijate teena.

14. sajandi lõpuks laienes linn oma lõpliku keskaegse suuruseni. Tallinna arhitektuuriajaloolase Rein Zobeli arvutuste järgi hõlmas see 1370. aastal ligikaudu 470 ha, millest keskeltläbi 260 ha võttis enda alla all-linn ja 210 ha ülalinn. Suurima osa linnasarasest moodustasid linna juurde kuuluvad aiad, põllud, karjamaad, hobusekoplid ja heinamaad. Väiksem osa jäi eeslinnade ja üksikute rajatiste alla, mis ei leidnud kohta linnamüüri sees. Linnaväravate ees oli kividest ehitamine keelatud, muuhulgas seetõttu, et sõja korral ei suutnud linnavalve sääraseid hooneid kaitsta ja vaenlane võis neid oma rünnakutes sillapeana ära kasutada. Kuna need hooned pealekauba takistasid laskevälja, pidi neid hädakorral saama kähku maha põletada. Sel viisil läksid eeslinnad korduvalt tuleroaks, kui vaenlase väed linna piirasid, ja 1570. aastal Liivimaa sõja ajal pidi ka linnamüüri all asuv Jaani seek taanduma strateegiliste vajaduste ees.

Ülalinna saras külgnes vahetult ülalinna edelapoolsete kindlustustega, ent sirutus tüki maad ka all-linnast lõuna poole ja võttis enda alla umbes kakskümmend korda suurema ala kui ülalinn ise. Põllumajandus- ja loomakasvatusmaade kõrval asus siin ka Tõnismäe eeslinn (ka: Antoniuse mägi, Antoniusberg) oma lubjaahjude ja Tallinna hukkamispaigaga Võllamäel. Lubjaahi oli vajalik põletatud lubja (kaltsiumoksiidi) tootmiseks, mis oli selliste ehitusmaterjalide nagu mört, lubikrohv ja lubjavärv peamine koostisosa. Peale selle vajati lubjaahju leelise valmistamiseks soodast ja potasest, mis omakorda olid tähtsad koostisosad seebi valmistamisel.

Hukkamispaigal seisis nii kivist võllas kui ka timukapakk. Mõlemaid kasutati kuni 1753. aastani, mil surmanuhtlus kaotati. Hukkamispaigale viisid Vaestepatuste ja Roosikrantsi tänavad, mille nimed viitavad sellele, kuidas surmaleminejad end teel hukkamispaigale otsuse täideviimiseks ette valmistasid. Tõnismäel asus Antoniuse kabel, mille algne otstarve ei ole enam taastatav. Võimalik, et seegi oli seotud hukkamispaigaga. Mahalöödud pead, mõnikord ka muud kehaosad, sõltuvalt kuriteost ja kohtuotsusest, torgati tavaliselt Pärnu maantee äärde teiba otsa, kõigile vaatamiseks. Hukkamispaiga lähimat ümbrust kasutati hukatute matmispaigana.

Sealsamas lähedal oli timuka elukoht, nn Timukaaed. Lisaks hukkamisele kuulus timuka ülesannete hulka piinamine (kohtuliku eeluurimise ühe osana), kehaliste ja häbistavate karistuste täideviimine, enesetapjate köie otsast mahavõtmine ja mahamatmine ning järelevalve prostituutide üle Tallinna eeslinnades. Ka kloaagi tühjendamine ja loomade nülgimine (loomakerede realiseerimine) võisid vastavalt euroopalikele standarditele jääda timuka pädevusse. Nülgimine ja sellega seotud kontide (seebikeetmiseks), roiskunud liha (salpeetri keetmiseks) ja nahkade (parkimistöökojale) müümine aitasid timukal paljudes Euroopa linnades rahalises mõttes ots otsaga kokku tulla, seejuures jättis ta tegeliku hukkamise tihtipeale (valdavalt mittesakslastest) timukasulaste hooleks, kelle järele ta siis ise valvas. Pea maharaiumise mõõga või kirvega, mis mõlemad nõudsid teatud käsitööoskusi, pidi timukas siiski ise läbi viima.

Timuka elukutse kuulus mitteaustusväärsete elukutsete hulka (nagu saunamees, rahalaenaja, tänavapühkija, tornivaht, karjane, prostituut jt). Kes selle tööga tegeles, kuulus keskaegses seisuste süsteemis iselaadsesse kasti ja jäi ühiskondlikku isolatsiooni. Timuka järeltulijad ei tohtinud koolis käia ja võisid abielluda ainult oma seisuse piires. Tihtipeale ei leitud neile ristivanemaid. Kirikus ja kõrtsis pidid timukad ja nende perekonnaliikmed istuma eraldi. Jahipidamine oli neile samuti keelatud, välja arvatud hundijaht.

Ka all-linna piirkonna ilmet kujundasid suures osas põllumajandus- ja loomakasvatusmaad. Neile lisandusid 1310. aastal esmakordselt mainitud saunad Saunatorni juures, Nunne värava all läänepoolse linnamüüri lähedal; vesiveskid Härjapea jõel; läänes Lasnamäe paekivimurrud, kust linn sai andameid, nn kiviaktsiisi, ja mille eesotsas seisis linna müürseppmeister; loodes köietöökojad (Köismäed), kus töötasid köiepunujad ja kanepiketrajad, moodustades omaette väikese eeslinna; ja lõpuks telliselööv, mille järele valvas tellisemeister ja kus tallinlased võisid maksu eest oma loomi karjatada, mistõttu seda tuntakse ka Telliskopli nime all.

All-linna sarases asusid ka mitmed kirikud, mille ülesandeid ja liigitust tänapäeval vaevalt enam taastada annab. Sepavärava ees asus oma kalmistuga Barbara kabel, mis kuulus Nigulistele ja mille tekkeajaks pakutakse 14. sajandi esimest poolt. Kabelit täna enam ei ole. Viimast korda esineb ta allikates 1525. aastal ja lammutati linna arveraamatu sissekannete põhjal 1525. ja 1538. aasta vahel. Kalmistule maeti linna alamkihist pärit inimesi, näiteks katku- ja näljaohvreid. Näiteks aastail 1600–1603 maeti siia ligikaudu 11 000 katkuohvrit. Kuid pärast Põhjasõda jäid hauad ette linnakindlustuste rajamise raames tehtavatele ümberehitustöödele. Sadama lähedale Suure Rannavärava ette püstitas Tallinna laevnike gild aastatel 1438–l455 laevnikele ja laevareisijatele mõeldud Gertrudi kabeli. Sada aastat hiljem lasi raad selle siiski maha lõhkuda, sest arvati, et kabelist võib saada vaenlase tugipunkt. Mõned aastad hiljem rajati samanimeline kabel Kalamajja (vt allpool), kuid see põles 1571. aastal maha, ehitati 1602. aastal uuesti üles ja hävis lõplikult tules Põhjasõja aegu 1710. aastal. Küsimus sellest, kas Kalamaja elanikud said aastail 1572–1601 kasutada mõnda teist sakraalehitist, jääb lahtiseks.