Читать книгу Tallinna ajalugu - Karsten Brüggemann - Страница 8

Kodanikelinn Tallinn, mis oli veidi enne müügilepingu sõlmimist 1345. aastal lasknud veel kord üle kinnitada Valdemar IV Atterdagilt saadud privileegid, oli eeskätt huvitatud oma kehtivate õiguste kinnitamisest, ja saavutaski selle, et ka ametisolev ordumeister Goswin von Herike kinnitas 4. novembril 1346 linna õigused ja vabadused, seda küll vormilise ja sisulise kontrolli tingimusega. Ilmselt ei toonud tingimuseks seatud privileegide kontroll endaga kaasa mingeid kahjusid, pigem suurendas see linna vabadust. Juba 1348 vabastati linn sõjalise toetuse kohustusest sõdades Leedu ja Venemaaga. Sõjakäikudeks mere taha pidi linn andma vaid ühe laeva 25 relvastatud mehega ja vaenuliku rünnaku korral Liivimaa vastu moodustama väesalga oma kodanikest. Vastukäiguna loovutas kodanikelinn ühe osa linnasarasest ja maksis 200 marka Tallinna linnuse remondiks.

Eestimaa ja Tallinna ülevõtmisega Saksa ordu poolt pandi poliitiline struktuur ligi 200 aastaks paika. Riiaga võrreldes tuli Tallinnas harva ette tülitsemist linnahärradega, mis, olgu muuseas öeldud, tulenes ka Tallinna piiskopi poliitilisest tähtsusetusest. Küll aga tekkis konflikte kaubandusküsimustes. Nii kaebas Narva linn juba 1417. aastal Saksa ordu Liivimaa ordumeistrile Siegfrid Lander von Spanheimile (1415–1424), et Preisimaa linnad ja Tallinn tõrjusid teda jõuga kauplemisest eemale. Seepeale surus ordumeister Tallinna otsustavalt oma raamidesse tagasi, osutades sellele, et piirilinna üle otsustab tema, aga mitte Tallinna kodanikud. Aasta hiljem andis ordumeister linnale lisaks vabakaubanduse privileegi. Lisaks olid plahvatusohtlikud erinevad kaubandusembargod, mille Hansa Liit või ordumeister kehtestas Novgorodile. Teisalt tegutses Tallinna raad tihtipeale Saksa ordu vahendajana, näiteks 15. sajandi kolmekümnendate aastate lõpul ja neljakümnendate algul, kui Saksa ordu Liivimaa haru sees tekkis konflikt Westfaleni ja Reinimaa osapoolte vahel.