Читать книгу Tallinna ajalugu - Karsten Brüggemann - Страница 3

Peale väliste tegurite, mis aitasid kaasa Tallinna asutamisele, oli muidugi ka kohalikke. Need on tihedalt seotud eesti hõimude varase ajalooga. Esimeste asunduste jälgi võib Eestimaal leida juba umbes 10 000. aastast e Kr ehk ajast, mil Eestimaa põhjarannikult 12 000. aasta paiku e Kr oli taganenud nn Wisła jääliustik, mis viimasel jääajal kattis ulatuslikke alasid Põhja-Euroopas, ning seejärel ka Balti Jäämeri (u 12 600 −10 300 e Kr). Millist keelt Eestimaa esimesed asukad rääkisid, ei ole teada. Ent soomeugri keeleteaduse andmetel kasutati umbes 3000. aastast e Kr üht läänemeresoome keelevormi. Võimalik, et eestlasi kui üht selgelt piiritletud etnilist rühma mainitakse esimest korda Rooma ajaloolase Tacituse „Germania” (98) 45. peatükis. Seal esineb Aesti nime all üks hõim (gens), kes elas „Sveebi mere” (Läänemeri) kaldal, Vistulast (Visla) kirde pool, svioonidest (skandinaavlased?) ida ja sitoonidest lääne pool. Tacitus kirjeldas aeste küll kui hõimu, kes oma kommetelt ja rõivastuselt sarnanes sveebidega, kuid ta ei kirjeldanud neid sarnasusi lähemalt. Sveebide kohta teadis Tacitus rääkida, et neid valitsesid „vürstid” (principes) ja „kuningad” (reges), nad läkitasid saadikuid (legationes) pühades hiites peetud sveebi alamhõimude koosolekutele (ptk 39) ja nende ühiskond jagunes aadlikeks (nobiles), vabana sündinuteks (ingenui), vabakslastuteks (libertini) ja orjadeks (servi) (ptk 39, 44). Tacitus mainis samaaegselt ka fennide hõimu (”Germania”, ptk 46), kelle kohta ta ei teadnud, kas nad tuleks arvata germaanlaste või sarmaatide hulka. Nii aeste kui ka fenne kirjeldas Tacitus kui jahi- ja korilasrahvaid, kes − eriti võrreldes roomlaste ja läänegermaanlastega − paistsid olevat äärmiselt primitiivsed ja metsikud.

Aestid ja fennid Tacituse „Germanias” (98. a p Kr)

Ptk 45: (…) Svioonidest edasi on teine meri, tardunud ja peaaegu liikumatu. (…) Sinnani siis − ja kuuldus on tõene − ulatub maailm. Niisiis Sveebi mere parem kallas uhub juba aestide hõime, kelle kombestik ja välimus on lähem sveebidele, Britannia omale. Nad austavad jumalate ema. Usu märgina kannavad nad metssea kujutisi: see tagab paremini kuirelvad või mis tahes muu kaitse jumalanna austaja ohutuseisegi keset vaenlasi. Mõõku kasutatakse harva, nuie sageli. Teravilja ja muid vilju kasvatavad nad kannatlikumalt kuisee üldiselt germaanlaste laiskusele omane. Kuid nad otsivadläbi ka mere ja ainsana kõigi seast korjavad nad merest ja rannikul merevaiku, mida nad ise nimetavad glaesum’iks. (…)

Ptk 46: See on Sveebimaa piiriks. Kas peukiini ja veneti ja fenni hõimud peaks arvama germaanlaste või sarmaatide hulka, on kahtlane. (…) Fennid on uskumatult metsikud, kasimatult vaesed: ei relvi, ei hobuseid, ei kodukoldeid, toiduks taimed, kehakatteks loomanahad, magamisasemeks maapind. Ainsaks lootuseks on nooled, mida nad raua puuduses luugateravdavad. Jahipidamine toidab ühtviisi nii mehi kui ka naisi, sest kõikjal koos olles nõuavad nad ühiselt taga ka saagipoolist. Ja lastelgi pole metsloomade ega saju eest muud kaitset kui okstest põimitud ulualune: selle alla peituvad noormehed, see on varjuks vanadelegi. Kuid nad peavad seda õnnelikumaks kui põldudel ägamist, majapidamises vaevanägemist, omaenda ja teistegi saatuse pillutamist lootuse ja hirmu vahel. Tundmata hirmu kaasinimeste ja jumalate ees, on nad saavutanud keerulisima, nii et neil pole vaja palvetki. (…)

Allikas: Tacitus, Publius Cornelius. Germaanlaste päritolust ja paiknemisest. (Ladina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Kristi Viiding.) Tallinn, 2007.

Kas Tacituse kirjeldusi, mis omakorda pärinevad kellegi teise suust, ka uskuda võib, jäägu siinkohal lahtiseks. Tacitus ise ei reisinud eales kõnealustel aladel. Silmatorkav on seegi, et „Germanias” ei esine tervet rida hõime, kelle asumise üle Eesti aladel varase ajaloo uurijad tänapäeval vaidlevad.

Esimesed, ka arheoloogiliselt tõendatud kokkupuuted olid Eestimaa esimestel asukatel varjaagidega (idaviikingid), kes seilasid alates 9. sajandi keskpaigast Läänemere idapoolses piirkonnas, kasutasid röövkäikudeks ja kauplemiseks Venemaa suuri jõgikondi (Volhov, Neeva, Daugava, Volga, Dnepr, Don) ning jõudsid oma sõitudel välja Musta ja Kaspia mereni, kuid kauplesid ka selliste kaugete linnadega nagu Konstantinoopol või Bagdad. Kaks väiksemat jõekaubateed kulgesid ka läbi Eesti, ühelt poolt mööda Pärnu, Tänassilma ja Suurt Emajõge ning teiselt poolt Narva jõe ja Peipsi järve kaudu. Alates 10. sajandist oli kaupmeeste hulgas ka eestlasi. Põhjamaade vanades allikates mainitakse Eistlandi varjaagide idapoolsete kaubateede ääres asuva alana. Selle elanikud esinevad nime all eistar (ains eistr). Vanades slaavi kroonikates nimetatakse neid nagu teisigi soome keelte rääkijaid tšuudideks (vanaslaavi k чудь).

Ent hilisem Tallinn ei olnud ilmselt tolle veeteedel põhineva kaubanduse osa. Pigem kujutas ta endast punkti, kus ristusid paljud maanteed, mida mööda vedasid kaupu eestlased, kes aastail 1000–1150 muutusid üldse kaubanduslikult aktiivsemateks. 1150. aastale järgneval ajal võib rääkida Revali kaubaplatsist (ladina k Revala, soome k Rävälä, vene k Revel). See nimi esineb Läti Henriku kroonikas korduvalt ja tähistab seal nii kaubaplatsi ennast kui ka selle ümbruskonda. Russide valitsusalalt pärit allikates esineb konkureeriv nimi Kolõvan, mida mainitakse esimest korda 1223. aastal ja mis mõnede uurijate tõlgenduses võib olla kajastatud ka nimes Qlwri, mida araabia geograaf Abu Abdallah Muhammad al-Idrisi (ladina k Dreses) kasutab oma kirjatüki „Unistaja reis selleks, et ületada silmapiir” esimeses osas (ladina k „Mappae Arabicae” I, 1134). Al-Idrisi võis oma teadmised hankida varjaagidelt, kelle Kolõvan oli varjaagikeelne vorm eesti nimest (Kalevan linna, Kalevi linn).

Arheoloogiateadus on paika pannud Eestimaa elanikkonna sotsiaalse diferentseerumise 9. ja 12. sajandi vahelisel ajal. Uurimuste kohaselt võib eristada vähemalt kolme erinevat elukutse- või ühiskonnagruppi: 1. maaharijad ja loomakasvatajad, 2. käsitöölised ja 3. kaupmehed. Käsitöölised ja kaupmehed seadsid end üha sagedamini sisse Tallinna kaubaplatsidel. Et Tallinna kaubaplats oli olemas juba enne taanlaste vallutust (vt allpool), seda on igati kinnitanud arheoloogilised väljakaevamised, mille käigus on muuhulgas leitud 10. ja 11. sajandi araabia münte, mis osutavad kauplemisele kaugete maadega. Kaubaplats koosnes tegelikust kaubaplatsist, vanast turust (ladina k forum) hilisema Suure turu/Raekoja platsi läheduses ja sadamast mere ääres, mis tollal ulatus sügavamale sisemaale, kui täna. Kaubaplatsiga olid tihedalt seotud varjaagidest ja russidest kaupmeeste asundused hilisema all-linna põhjapoolses osas Oleviste kiriku ümbruses, praegusel Pikal tänaval, ja Vene kiriku juures, praegusel Olevimäe tänaval. Hulk tänavaid ühendas neid ja teisi kaubaplatsi punkte omavahel, aga ka Tallinna kaubaplatsi teiste kaubaplatsidega Eestimaal ja kaugemalgi. Tallinna ajaloolane Paul Johansen lähtus Ojamaa (eelkõige Visby) kaupmeeste kohalolekust 11.−12. sajandil ning pidas tõenäoliseks, viidates arengutele Visbys ja Novgorodis, et koos ojamaalastega tulid Tallinna kanti ka saksa kaupmehed, seda eriti pärast 1143. aastat, mil asutati Lübeck ning kaubandussuhted Lübecki, Visby ja teiste Läänemere kaubaplatside vahel elavnesid.

Tallinna linnusel on kaubasuhetega pistmist vaid kaudselt ning see osutab pigem üldisele demograafilisele arengule. Aastail 1050–1100 laienes Eestimaal põllumajandus. Sellega oli seotud märkimisväärne rahvastiku kasv. Juba olemasolevad kantsid ehitati lõpuni välja, lisandus hulgaliselt uusi. Üks neist kantsidest oli Lindanise linnus, oletatavasti 11. sajandi keskpaigas eestlaste poolt rajatud puulinnus mäekünkal (hilisemal Toompeal), kaubaplatsi, tulevase all-linna lähedal. Ühelt poolt teenis linnus üldise maakaitse huve, teisalt kaitses russide, skandinaavlaste, sakslaste ja arvatavasti ka eestlaste kaubaplatsi, ning on võimalik, et see asendas üht oma eelkäijat: Iru vallkindlustist hilisema Brigitta oja ääres (Pirita jõgi tänasel linna-alal).