Читать книгу Tallinna ajalugu - Karsten Brüggemann - Страница 7

Tallinna linnuse ülevõtmisega kinnitas Mõõgavendade ordu küll esialgu de facto oma võimu Tallinna ja Eestimaa üle, ent sellele järgnenud ajajärgul kohtas ta vastuseisu Tallinna naabruses asuvate Harju ja Viru maakondade rüütelkondade seas, kes olid astunud liitu Aulne’i Baudouiniga, Põhja-Eesti, Kuramaa ja Zemgale piiskopi ja paavsti kardinallegaadi Otto von St. Nikolause (1232–1236) uue pönitentsiaari ja nuntsiusega Liivimaal, kes nõudis mõõgavendadelt augustis 1233 Tallinna linnuse üleandmist paavst Gregorius IX-le (1227–1241). Mitme verise lahingu järel Harju ja Viru rüütlitega suutsid mõõgavennad linnuse siiski enda valdusesse jätta. Muuhulgas surus Taani kuningas paavsti juures läbi oma taotluse Tallinnale ja Eestimaale, kuid esialgu ei saanud see teoks.

Vahepeal olid mõõgavennad üritanud oma positsiooni kindlustada, kutsudes 1230. aasta sügisel Visbyst Tallinnasse ligikaudu 200 saksa soost Ojamaa meresõitjat (uurijad vaidlevad nende arvu ja päritolu üle). Nood seadsid end sisse põhiliselt Toompea jalamile, olemasolevast eestlaste asundusest lõuna poole, ja asutasid niimoodi koos kohalike eestlastega kodanikelinna Tallinna. Nii sai sakslastest all-linna kindel koostisosa. Sakslased ei asunud mitte ainult nende endi poolt aastail 1230–1275 ehitatud Niguliste kiriku ümbrusse, vaid liikusid tõenäoliselt ka itta, eestlaste keskuse suunas, millega nende asundus aja jooksul ühte sulas.

Niisiis koosnes Tallinn juba 13. sajandil kahest asundus-, õigus- ja haldusalast: üks neist ülalinnas, kus asusid linnus ja pärast taanlaste vallutust 1219. aastal asutatud Toompea; see oli valitsejate, rüütlitest vasallide ja Tallinna piiskopi residents, mis allus maa- ning kirikuõigusele; teine all-linnas, skandinaavlaste asundusega ümber 1267. aastal esmakordselt mainitud Oleviste kiriku, sakslaste asundustega Niguliste kiriku ümber ja eestlastega hilisema Suure (Raekoja) turu ümbruses.

1236. aasta paiku üritas Mõõgavendade ordu ühineda Saksa orduga, kuid paavst Gregorius IX (1227–1241) oli valmis lubama seda üksnes juhul, kui Tallinn antakse üle kuuriale. Pikad diplomaatilised läbirääkimised päädisid 7. juulil 1238 Stensby lepinguga, millega Taani sai tagasi oma võimu Eestimaa üle ja kus Tallinn esines esimest korda kui civitas, kodanike linn. Mõõgavendade ordule, mis 1237. aastal sulandus Saksa ordusse, jäi alles vaid Järva maakond.

Kuigi Tallinn oli nüüd Taani võimu all, säilis linnas sakslastest ülemkiht, ja kuna see koosnes peaaegu eranditult kaupmeestest, ei olnud sugugi üllatav, et üsna varsti kujunesid civitas Revaliensis’e ja hansa vahel tihedad sidemed. Esimene tõend selle kohta, et Tallinna kodanikelinn käsitles end Hansa Liitu kuuluvana, on pärit aastast 1252. Juba 1248. aastal, kümme aastat pärast Taani võimu taaskehtestamist, oli Erik IV Adraraha (1241–1250) Lübecki linnaõiguse Tallinnale kinnitanud. Ent alles 1285. aastal mainitakse Tallinna ürikutes selgesõnaliselt kui hansalinna. Tänu Tallinna kuulumisele Hansa Liitu sai tähtsaid õigusküsimusi Tallinna ja teiste hansakaupmeeste vahel käsitleda ka Hansa Liidu kõrgemas kohtuinstantsis Lübeckis. Nii toimisid Lübeck ja teised hansalinnad teatud mõttes teise ülemvalitsejana kodanikelinna Tallinna üle.

Linnade Hansa teke

Rahu kaubateedel, traditsiooniliste meresõiduühingute kadumine, Läänemere-äärsete linnade areng ja Rooma keisriprotektoraadi lõpp interregnumi ajal (1245–1273) viisid nn Linnade Hansa tekkeni. Samaaegselt linnade arenguga, mis tegi võimalikuks alalise turu, asusid suurkaupmehed ka linnadesse elama. Nad lähetasid nn faktorid linnadesse, kus nad kauplesid, ja olid seetõttu võimelised mitmeid kaubatehinguid ühest ja samast keskusest juhtima. Ent kui läänes toimus kaubandusesindajate ja krediidimajanduse kiire levik, siis idas, eriti Novgorodis ja Daugava-äärses kaubanduses, olid veel pikka aega tavaks meresõiduühingud ja vahetuskaubandus.

Kaupmeeste paikseks jäämine linnades viis õige pea selleni, et majanduslikult võimekad linnakodanikud said raeliikmeks ja tõusid kõrgetele ametikohtadele. Samas nägid kaupmehed linnades uut, kohalikku kaitsejõudu: linnad hakkasid hoolt kandma kaubateede turvamise ja oma kaupmeeste kaubanduslike privileegide säilitamise eest sihtlinnades. Sel eesmärgil leppisid nad teiste linnadega kokku ja sõlmisid nn linnadepäevadel (Tagfahrt) liite. Linnadepäeva võis kokku kutsuda iga linn, kes tahtis mingi kindla asjakorda ajada ühiselt koos teiste linnadega. Linnade Hansaasutamisajaks on sageli pakutud aastat 1241, mil Lübeck ja Hamburg viisid oma üksteist aastat püsinud tiheda koostöö lepingulisele alusele, millest hiljem sündis nn Vendi Linnade Liit (Wendische Städtebund). Viis aastat hiljem hakkasid moodustuma Westfaleni ja (Alam) – Saksi linnadeliidud. Umbes 100 aastat hiljem tekkisid Preisi- ja Liivimaa linnade liidud. Linn võis Linnade Hansa liige olla või selleks saada kolmel viisil: kuni 14. sajandi keskpaigani sulandusid linnad hansakogukonda tänu oma kaupmeeste osavõtule hansakaubandusest. Alates 14. sajandi keskpaigast esitasid linnad ametlikke taotlusi hansasse vastuvõtuks või taasvastuvõtuks. Väiksemad linnad läksid hansasse kolmandat teed pidi, lastes mõnel suuremal linnal end ilma eriliste formaalsusteta koopteerida. Hansaliikme staatuse kaotas linn kas privileegide kasutamata jätmise, hansakogukonnast vabatahtliku lahkumise või ametliku hansast väljaarvamiseteel (Verhansung), mille linnade koosolek võis ette võtta juhul, kui linn oli rängalt eksinud kogukonna põhimõtete ja huvide vastu.

Ehkki Taani kuningad aitasid oluliselt kaasa Tallinna kodanikelinna konsolideerimisele, jäi Taani teine valitsusaeg Eestimaal kokkuvõttes üsna heitlikuks. Korduvalt tuli tegemist teha eestlaste vägivaldsete vastuhakkudega ülemvõimule. Need tipnesid Taani-Saksa rüütelkonna vastu suunatud ülestõusuga, mis puhkes ööl vastu jüripäeva (23. aprillil) 1343 ja viis suure hulga mõisade, kirikute ja kloostrite lõhkumiseni. Nelja endi seast valitud „kuninga” (ladina k reges, pigem küll „vanem”) juhtimisel piirasid eestlased Tallinna kaks nädalat ühtejärge. Alles Saksa ordu suurearvulise armee, maa ainsa mõjuvõimsa sõjaväelise jõu sekkumisel suudeti ülestõus maha suruda. 14. mail 1343 pidasid nad eestlastega Tallinna all maha verise ja ohvriterohke lahingu.

Taani kuningakoda oli juba alates 1320. aastatest teinud katseid Eestimaast vabaneda, ent need katsed nurjas rüütelkonna vastuseis, sest too ei olnud sugugi huvitatud tugevast valitsusest. Abielludes Valdemar III (1326–1330) õe Helvigiga († u 1374) omandas Valdemar IV Atterdag (1340–1375) kaasavarana Põhja-Jüütimaa ja laiendas oma valitsusala järk-järgult nendele veel olemasolevatele Taani aladele, millest põhiosa oli juba võõrastes kätes. Et võita rahalisi vahendeid ja sõjalist jõudu Taani kuninga poliitilise võimu uueks koondamiseks Taani emamaale, üritas Valdemar IV Eestit 1341. aastal uuesti ordule müüa, ent see ei läinud korda. Valitsevaid võimusuhteid silmas pidades olid rüütelkond, linnakodanikud ja Tallinna piiskop 16. mail 1343 linnuse ordu hoole alla andnud, niisiis võttis ordu tegeliku võimu ajutiselt üle. Eestlaste suure ülestõusu mahasurumise järel pidas Taani kuningas Saksa orduga taas läbirääkimisi Eestimaa müümise asjus. 29. augustil pitseeritud lepinguga kinnitati lõpuks Taanile kuulunud Eestimaa müük Saksa ordu preisi kõrgmeistrile, kes asus valitsema 1. novembril 1346. Tegeliku valitsemise usaldas kõrgmeister 1347. aastal siiski Liivimaa ordumeistrile.