Читать книгу Minu Las Vegas. Tõsielu tuhkatriinulugu - Kersti Dennis - Страница 10

„Kui tundub, et see pole õige, kui miski sinu sees sosistab: „Hmm???” ja tekitab ebameeldivust, siis usalda seda tunnet, sest tõenäoliselt see nii ongi!”^[1.] – Oprah Winfrey

Siiski naeratasin mulle vastu tulnud naisele, kükitasin väikse tüdruku ette ja ütlesin tere. Poiss oli tagumises toolis magama jäänud. Kui olime autosse toppinud kõik minu kohvrid, lapsed ja käru, alustasime teed kodu poole.

Üritasin rääkida oma reisist nii palju, kui oskasin, et jätta endast head ja viisakat muljet – ma nii väga tahtsin oma perenaisele meeldida. Vaatasin aknast välja, et tutvuda ümbruskonnaga, mis pidi saama mõneks ajaks mu koduks. Mäletan meeletut tulemerd, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud. Autod olid ümberringi säravpuhtad, ei mingit märki porisest lumest, soolast, niiskusest või roostest. Kõik sõidukid tundusid tuttuued, nagu oleksid nad salongist äsja välja vuranud.

Kuigi oli juba pime, polnud jälgegi hallusest. Ümbrus tundus õhtutulede valguses reibas, särav, glamuurne ja väsimatu. Tundsin, et hakkan ka ise nii seest kui väljast särama. Süda põksus mõnusalt, suurlinna väline fassaad pani mu seiklushimulise vere kiiremini käima.

Umbes kahekümneminutise sõidu järel nägin valgustatud silti „Summerlin”. Nii kutsuti linnaosa, kus mu pere elas. Autojuhtimise kõrval seletas perenaine, et poeg Alek tunneb end halvasti, tal on kõrvapõletik. Mul oli Alekist hirmus kahju. Kuna ma olen ise mitu kõrvapõletikku lapsena läbi põdenud, tundsin talle südamest kaasa. Kujutasin ette, kuidas hakkan teda kohe järgmisest hommikust peale oma meditsiiniõe kogemusi kasutades ravima. Vaimusilmas nägin poissi vatikõrvadega mütsis oma voodikeses lamavat, ise palavikust õhetades.

„Teen talle kuuma piima ja panen mett sisse,” mõtlesin.

Cindi rõhutas, et Alek on väga-väga-väga haige! Imestasin endamisi, miks ta laseb haigel lapsel palja peaga olla. Lennujaama pikkades koridorides oli tugev tuuletõmme. Lastelt läks perenaise jutt abikaasa peale. Tuli välja, et tema militaarlenduri-arstina töötav mees ei tule koju enne kolme nädalat. „Ega ma teagi, kus ta praegu viibib,” seletas Cindi, „seda hoitakse saladuses – meie enda, eriüksuse sõjaväelase pere turvalisuse huvides.” Avaldasin arvamust, et ta on ikka väga vapper naine, et suudab sellise elustiiliga kohaneda. Mõistsin täiesti, miks niisugusesse peresse on au pair’i vaja.

Koju jõudes oli Cindi tuntavalt pinges. „Küllap on ta mures oma haige lapse pärast, kelle ta minu tõttu nii hilja õhtul pidi lennujaama tarima,” mõtlesin. Tüdrukuke, kes oli sõidu ajal samuti magama jäänud, tuli voodisse tassida. Tundsin end pisut süüdlaslikult. Noogutasin mõistvalt ja ootasin maja sissekäigu ees, kuni lapsed olid tuppa magama viidud.

Kuigi oli pime, ainult üks väike lamp põles, piilusin uudishimulikult ringi ja imestasin, et maja oli üleni valgeks värvitud. „Hmm, haigla hõngusest sa ei pääse,” muigasin mõttes oma saatuse üle. Kuid maja oli valge ka seest: seinad olid valged, mööbel oli valge ja nagu hiljem selgus, olid isegi laste mänguasjad lumivalged. Jõudsin otsusele, et hubane see maja küll ei ole, ning hellitasin lootust, et minu tuba on ehk värvirõõmsam.

Aga mindki ootasid valged seinad ja valge täiskattega põrandavaip. Õnneks olid kummut ja voodi puidukarva jäetud. Tuba oli väike, enam-vähem otsast otsani voodit täis. Aga noh, kitsaste oludega olin ma ju harjunud. Mis mulle väga meeldis – ja mis mulle siiani ameeriklaste elamistes meeldib –, oli walk-in closet^[2.], kuhu kõik riided kenasti ära mahtusid. Minu lubivalge vannituba oli lastetoaga ukse kaudu ühendatud. Kui kuulsin, et vanematel on oma pesuruum, tundsin, et mul on mõnusalt privaatne olemine.

Meelehärmi tekitas ainult voodi, mis krägises ja krigises, nagu tavaliselt iidvanades majapidamistes juhtub. Seda poleks ma küll oodanud. Siin steriilses ja valges Ameerika kodus – vana krigisev voodi! Kuid mis teha, keerasin end kõva lärmi saatel külili ning julgemata enam sentimeetritki liigutada, magasin varajaste hommikutundideni välja.

Mind äratas mürtsuga lahtilendav uks ja kaks kilkavat imearmsat last, Mikinzi ja Alek, kes kohe mu voodisse hüppasid. Alek, see, keda teadsin hirmus haige olevat, näis terve ja rõõmus kui purikas. Särgiväel ning palja pepuga, istus ta mulle kaksiratsi rinna peale, ise midagi ägedalt seletades. Järgmisena peeretas ta valjult, mis mind täielikult une hõlmast välja kiskus. Puhkesin naerma – need lapsed on ikka igavesti armsad!

Siis saabus tõtates ema, kes kukkus ette-taha vabandama, et lapsed niimoodi hoiatamata minu tuppa olid lennanud: „Nad tahtsid sind nii väga näha!” Korrutasin üle kilkamise ja voodikrigina häält tõstes: „It’s okay, it’s okay.”^[3.] Olin seesugusest hommikutervitusest üdini liigutatud. Pisut veider tundus ainult, kuidas Alek oli üleöö terveks jõudnud saada.

Tõusin, panin riidesse ja tulin silmi kissitades toast välja. Uudistasin valget maja päevavalguses. Akendest paistis ere päike. Tõdesin, et mitte ainult öine, vaid ka päevane valgus on Las Vegases teistmoodi kui Eestis – see on silmipimestavam ja valusam. Valgusvihud olid nii eredad, et tolm nendes sätendas vastu. Oli tunne, nagu kõnniksin unenäos. „Võib-olla polegi see päriselt, kohe käib klõps ja kõik muutub ümberringi jälle halliks,” mõtlesin. Hiljem sain teada, et ega Las Vegase ilm kuigipalju üllatusi ei too, päike sirab taevas 360 päeva aastas. Neid päevi, mil päike ei paista, loetakse erilisteks.

Piilusin valgete plastkardinaribade vahelt õue. Võttis aega, et silmad harjuksid – nii eredat valgust polnud ma tõepoolest enam ammu näinud. Vahest viimati mõnel Vahemere-reisil. Mõtlesin tagauksest välja vaadates, et kindlasti tuleb ilus päev, kui me võime laste ja nende emaga üksteist paremini tundma õppida, räägime üksteisele lugusid ja naerame koos. Võib-olla läheme isegi välja midagi põnevat vaatama...

1 Autori tõlge.[ ↵ ]

2 Walk-in closet – garderoobituba.[ ↵ ]

3 Kõik on korras, kõik on korras![ ↵ ]