Читать книгу Minu Las Vegas. Tõsielu tuhkatriinulugu - Kersti Dennis - Страница 11

Mu lootus selle pere liikmeks saada oli suur ja siiras. Perenaine aga sadas mulle kaela määruste, reeglite ja hoiatustega.

Märkasin õues väligrilli ja basseiniga väikest tagaaeda ning unistasin, kuidas me õhtuti sõbralikult koos liha grillima ja basseini ääres veini jooma hakkame. Nii, nagu olin näinud Ameerika filmides. Cindi märkas, et vaatan basseini poole, ning alustas minuga mu esimese Las Vegase hommiku esimest jutuajamist.

Resoluutselt teatas ta, et ma võin seal basseinis ujuda, aga mitte alasti, nende majas ujutakse ujumisriietega. Ta hääletoon oli konkreetne ja külm. Noogutasin nõusolevalt. „Näe, kui otsekohene – kohe asja juurde!” imestasin omaette. Loomulikult oli hea pere kombeid kiiresti tundma õppida. Ometi tundus veider, et ta mind alastiujumises kahtlustas.

Seejärel kuulsin, et eelmisel au pair’il olevat sõbrad Euroopast külas käinud ning nad läinud paljalt ujuma. See olevat olnud väga ebameeldiv. Meeski olnud toona kodus ja oi jumal, mis skandaal sellest olevat tulnud! Üha uuesti ja uuesti sama juttu korrutades rõhutas Cindi, et Ameerikasse niisugused vabameelsed Euroopa kombed ei sobi.

Cindi toon oli üleolev, ta ei palunud, vaid dikteeris, kuidas ma pean käituma. Selle asemel, et minu ujumiskommete kohta küsida või uurida, kuidas mulle tema kehtestatud reeglid meeldivad, põrutas ta otsesõnu: nii ei või teha! Sõnad voolasid ta suust nagu automaadist. Loomulikult polnud trikooga ujumine mulle mingi probleem – ma polnud seda teistmoodi plaaninudki –, kuid mind pani imestama, et kuigi mu esmakordsest toast väljumisest polnud möödas veel viit minutitki, tundsin end juba rünnaku all olevat.

Ma ei osanud midagi öelda, ainult noogutasin, manades näole midagi naeratusetaolist ja üritades talle otsa vaadata. See aga ei tahtnud kuidagi õnnestuda, sest mu vestluskaaslase pilk hüples kaootiliselt ringi. Katsusin oma peas Cindi kaitseks vabandusi otsida – olen juba kord selline, et soovin igas inimeses eelkõige positiivset leida. Proovisin end lohutada, et ju võtab tal võõrastega kohanemine aega, ju olid tal eelmise au pair’iga lihtsalt nii halvad kogemused ning ju muretseb ta oma laste heaolu pärast. Lubasin mõttes, et katsun olla Cindile hea ja sõnakuulelik abiline ning püüan teha kõike nii, nagu ta tahab; et ma talle ikka meeldiksin. Lootsin, et suudan kogu maailma au pair’ide nime oma isikliku innukusega puhtaks pesta. Olin kindel, et aja jooksul veenan teda selles, et ta ei pea iga endastmõistetavat asja mulle nii pikalt seletama.

„Vait olla ja edasi teenida!” – nõukogude ajal olin sellist suhtumist korduvalt kogenud. Kuid see siin ei saanud ju ometi nii hull olla, Ameerikas valitseb demokraatia ja võrdõiguslikkus! Püüdsin end veenda, et küllap on see alguse asi ja et minust saab kõigi aegade parim au pair, keda hiljem teistele eeskujuks tuuakse.

Otsustasin minna natukeseks tagasi oma tuppa, et ootamatust laksust toibuda, kuid Cindi kamandas mu laua äärde istuma. Ta teatas, et ma saan puhata täna ja homme, aga esmaspäevast hakkan tööle. Ja et nüüd kohe läheme koos lastega McDonald’sisse sööma, kuid enne seda peame veel tõsiselt rääkima. Nende sõnade juures pani ta mu ette paberipataka ja kamandas: „Loe, me peame kõik need punktid läbi arutama. Siin on sinu reeglid ja meie nõudmised.”

Umbes poolteise tunni ägeda dešifreerimise järel olin kolmeleheküljelisest reeglistikust viimaks aru saanud. Seal oli kirjas, et ma pean kõigist oma tegemistest ette kandma ja et ma ei tohi narkootikume ja alkoholi tarvitada. Nimekiri läks selleni välja, et määratud oli isegi aeg, mitu tundi pean enne tööpäeva algust magama.

Mõned reeglid olid lausa rasvaselt trükitud ja alla kriipsutatud. Üks neist paistis eriti silma: mul lubati arvutit kasutada piiratud aja, ainult e-kirjade saatmiseks. Internetis surfata oli rangelt keelatud! Selle klausli juures peatus perenaine pikemalt. Süüdistava häälega seletas ta, kuidas üks nende eelmistest au pair’idest jäi vahele pornograafiat vaadates ja sellepärast otsustasid nad abikaasaga, et ühelgi lapsehoidjal pole vaja võrgus ringi kolada.

Mul oli internetist ausalt öeldes tollal üsna suva. Võib-olla oleksingi tahtnud natuke võidelda selle eest, et saaksin kas või natukenegi Eesti uudiseid lugeda, kuid ma ei söandanud peale käia. Kui ei, siis ei. Mis mind aga tõsiselt huvitama hakkas: kui palju neid au pair’e neil siis juba olnud on? Poiss oli alles kolme-, tüdruk nelja-aastane. Huvitav, kaua olid lapsehoidjad selles peres keskmiselt vastu pidanud?

Käsklusi paiskus Cindi suust ägeda joana – tema dikteerib ja mina viskan kulpi. Mu aju oli võõrast keelt lahti mõtestades üsna väsinud, nii et lülitasin end lühiajaliselt välja. Vaatasin teda ja üritasin tabada ta olemust. Kas see on lihtsalt ebakindel haavatav hiireke või on ta võimukas ning paranoiline matriarh, kes mitte kedagi ei usalda ja proovib iga järgmist läbikukkumist ühtmoodi lähenemisega lahendada? Hellitasin lootust, et kui ta mind ükskord tundma ja usaldama õpib, annab stress järele. Seni oli igatahes tundunud, et mu kohalolek tekitas temas suurt pinget. Cindi ei paistnud end oma nahas mugavalt tundvat.

Lõpuks saime reeglitega ühele poole. Enda tuppa minnes tundsin, et olen omadega täitsa läbi. Imelik väsimus langes mu peale. Rinnus pigistas, osa perenaise pingest oli mindki nakatanud. Koorem, mida tundsin õlgadele vajuvat, näis masendavalt suur. Kas ma saan hakkama? Kas ma suudan Cindile meele järele olla, tema pilli järgi tantsida? Olin aastaid nii operatsioonitoas kui kiirabiauto peal töötanud, aga see ülesanne siin tundus mitu korda raskem olevat.

Mõte end väljaminekuks korda teha tundus ühtäkki mõttetu. Ma isegi pelgasin end meikida, sest kartsin, et ta võib seda valesti tõlgendada. Halli hiirena nähtamatuks jääda tundus turvalisem. Kammisin juuksed, kuid ei vahetanud riideid. Seljas olid mul turult ostetud võlts-Adidase dressipüksid ja punane T-särk, mis pärines ajast, kui ma reklaamitüdrukuna koos Kuldse Trioga Johanna jogurtiseeria degusteerimise tuuril viibisin. Tartus poleks ma iial niimoodi toast välja läinud, need riided oleksid kõlvanud üksnes maakodusse.