Читать книгу Minu Las Vegas. Tõsielu tuhkatriinulugu - Kersti Dennis - Страница 6

Kui ma 1999. aasta jaanuaris Las Vegasesse sattusin, polnud mul vähimatki soovi siia pikemaks jääda, rääkimata Ameerikasse elama asumisest.

Mu ainuke soov oli inglise keel selgemaks saada, reisida, elamusi koguda ja aasta möödudes korraliku inimese kombel koju tagasi tulla. Kui keegi oleks tollal ennustanud, et ma jäängi Ameerikasse või koguni abiellun ameeriklasega, oleksin ma ta pikalt mõtlemata välja naernud. Ka Ameerika mehi kujutasin endale ette stereotüüpselt. Arvasin, et nad kõik on lahked, väga valgete hammastega ja pisut ülekaalulised olevused, kes naeravad kõva häälega ega oska kodus naelagi seina lüüa.

Seda, mis plaanid saatusel minuga olid, ei võinud ma oma kõige metsikumateski unistustes ette näha. Olin kindel, et tulevik on mu enda kontrolli all! Ambitsioonika, seiklushimulise ja äärmiselt püsimatu inimesena poleks ma aga kunagi tohtinud arvata, et tean täpselt, missugune elu mind ees ootab. Täna, neliteist aastat hiljem neid memuaare kirjutades on mul saatuse keerdkäikude vastu tekkinud sügav aukartus ja respekt.

Las Vegas! Paljudele manab ainuüksi selle sõnapaari kuulmine näole ilme, nagu oleks tegemist millegi salapärase ja natuke ebasündsaga. Eks ta mingil määral nii ehk ongi. See on linn, mis võtab iga 60 sekundi järel vastu uue lennukitäie inimesi, kes tulevad siia lõbutsema ja oma raha mänguautomaatidesse toppima. Kui selle peale mõelda, tundub Vegas esmapilgul tõesti ebaloomuliku, isegi halenaljaka nähtusena. Ja kui jälgida taevast alla sadanud inimmassi kõrvalpilguga, jääb mulje, nagu oleks suurem osa neist tulnud siia oma viimset päeva tähistama – just täna tuleb ära teha kõik patud, juua ära kogu maailma alkohol ja käituda loomalike instinktide ajel, nagu polekski homset.

Las Vegast kutsutakse pattude linnaks (sin city) ja kaotatud palkade linnaks (sõnamäng: Las Vegas = Lost Wages). Ühepäevaliblikana uhkeldab Vegas loosungiga „Mis Vegases juhtub, see siia ka jääb” (what happens in Vegas stays in Vegas). Keset kõrbe asuv linn ajab suu ammuli isegi ühendriiklastel endil, saati siis veel mujalt maailmast saabunud turistidel ja seiklusotsijatel.

Kui lennukiga ida poolt üle Kaljumäestiku tulema hakata, ei lähe kuigi kaua aega, kui maastik muutub müstiliselt pastelseks ning värvid hakkavad pruuni-, oranži- ja roosaseguselt vahelduma. Rohelus, silmaga nähtav fauna kaob kui vits vette ning mäed ilmuvad januste ja mahajäetutena silmapiirile. Päike näib oma halastamatu kiirgusega justkui maapinnale lähemale nihkuvat. Elukohaks tundub see paik küll kõlbmatu olevat.

Ja siis – nagu imede ime! – ilmub eikusagilt vaatevälja kausikujuline oaas, miljonite tulede org, mis peidab endas küll lühikest, aga siiski lummavat ajalugu ja vahvaid inimesi. Pilt, mis lennukiaknast avaneb, paneb südamed põksuma, adrenaliini veres vohama ja suured ootused-lootused tärkama.

Las Vegas, mille ajalugu ulatub vaid saja aasta taha (asutatud 1905. aastal), ei jää mitmepalgelisuse ja seal kordasaadetud patutegude poolest alla oma mitmesaja-aastastele suguvendadele.

Mulle meeldib ütlus: seal, kus on su hambahari, on su kodu. Minu hambahari on Las Vegases olnud nüüdseks juba palju kauem, kui oleksin eales osanud arvata. See kummaline asum, mida saan nüüd juba kodulinnaks nimetada, on mind sügavalt mõjutanud, vorminud ja voolinud, tugevdanud ja nõrgestanud, vihkama pannud ja armastama õpetanud. See on paik, kus ma pidin aja jooksul kohanema minu jaoks väga veidrate igapäevaoludega, mitut värvi naha- ja hääletooniga.

Eesti konservatiivsest maaelu keskkonnast tulnud noore inimesena pidin kujundama endas avatud salliva meele nii inimeste kui kõiksugu elunähtuste kohta. Kõigi muude sotsiaalsete oskuste seas pidin ära õppima ka ausa näoga valetamise. Ikka selleks, et ellu jääda üliarenenud moodsas keskkonnas, kus kehtivad endiselt džungliseadused. On puhas õnn, et ma olin juba enne Vegasesse saabumist pisut kooliharidust saanud, reisinud ja tööd teinud, sallivust ja teistega arvestamist õppinud. Nõuka ajast tuttavad loosungid „Mir” ja „Družba narodov”^[1.] sobitusid Las Vegase õhustikku suurepäraselt, kuigi sootuks teises ideoloogilises kontekstis.

Kui esimesele paarile siin veedetud aastale tagasi mõtlen, tunnen külmavärinaid üle selja jooksmas. Teisalt pole karastusprotsess veel sugugi lõppenud. Oma esimestest triibulistest Las Vegase linnas tahangi teile kõigepealt rääkida.

1 Rahu ja rahvaste sõprus. (vene k) [ ↵ ]