Читать книгу Minu Las Vegas. Tõsielu tuhkatriinulugu - Kersti Dennis - Страница 9

Lennuk oli puupüsti täis. Mitte ainult hiigelsuuri inimesi, vaid ka nende tohutuna näivaid sulejopesid, kotte, sisutut juttu ja valju naeru, mille peale ma iga kord võpatasin.

Olin kohalejõudmise nimel valmis kõik välja kannatama. Isegi minu kõrvale prantsatanud mehe, kes kuidagi ei tahtnud tooli mahtuda. Küll tõstis ta käetoe üles ning püüdis end igal moel kokku pakkida, kuid jäme reis punnitas ikka poolenisti minu toolil. Naaber hingas raskelt. Kartsin, et ta võib reisi ajal rabanduse saada. Õnneks ei haisenud ta hullusti.

Istusin akna all ja pöörasin pea ära, lootes, et saan magama jääda. Minu plaani keeras aga kihva ees istuv reisija, kellel oli külmetus ja tugev nohu. Kuna ta ei tahtnud oma kõrvalistuja peale köhida ja aevastada, surus ta näo võimalikult akna lähedale ning turtsus ennastunustavalt sinna, kuhu ulatusid mu põlved. Peitsin nina salli sisse, et mitte nakatuda, ning lubasin endale, et viskan salli kohale jõudes minema.

Sulgesin silmad ja unistasin tulevasest pereidüllist. Peale viietunnist sõitu teatas komandör, et lennuk hakkab maanduma. Ta hääl polnud kaugeltki nii ametlik kui tema Euroopa ametivendadel. Rõhutades sõnaühendit Las Vegas, hoiatas lennukikomandör inimesi pattude eest. Rahvas itsitas, siit-sealt kostis humoorikaid hõikeid. Olin pahviks löödud vabast ja vahetust suhtlemisest reisijate ja lennuki personali vahel.

Kui teil kellelgi peaks elus ette tulema võimalus reisida mõne Ameerika siselennuga, soovitan seda soojalt – tegemist on laheda kogemusega.

Kui silmipimestav tulemeri paistma hakkas, polnud kahtlust – siin ta on, linn, mis kunagi ei maga. Süda hakkas pekslema ja peopesad tõmbusid higiseks.

Tol ajal tohtisid inimesed veel lennujaamas saabujaile väravasse vastu tulla. Silmasin oma peret niipea, kui olin õhulaevast välja astunud. Armsa välimusega blond naine, valged tennised jalas, hoidis käes silti „Welcome Kersti”^[1.]. Teine silt „We Love You Kersti”^[2.] oli duubelvankris istuva imearmsa prillidega tüdrukukese käes. Jäin seisma, lai naeratus näol ja süda erutusest kloppimas.

Naine embas mind ja hüüatas: „Oh, my god, you are so attractive!”^[3.] Sekundi murdosaks jäin kahtlema, kas ma kuuldud fraasist mitte valesti aru ei saanud. Teadmata, mida seepeale kosta või kuidas käituda, jäin kohmetult vait. Ümber keerata ja lennukisse minna polnud võimalik. Miskipärast ei kõlanud need sõnad komplimendi, vaid etteheitena.

1 Tere tulemast, Kersti![ ↵ ]

2 Me armastame sind, Kersti! [ ↵ ]

3 Oo, mu jumal, sa oled nii kaunis! [ ↵ ]