Читать книгу Minu Las Vegas. Tõsielu tuhkatriinulugu - Kersti Dennis - Страница 7

Selleks, et te mu Ameerikas viibimise algusaastatest paremini aru saaksite, pean kõigepealt andma oma minevikust väikse ülevaate.

Kasvasin üles Räpinas. Suviti rabasin põllutööd teha, talvel õppisin kohalikus koolis. Kuigi mu pere oli arvestanud tavapärase stsenaariumiga – tütar lõpetab kooli, hakkab tööle, abiellub, saab lapsed –, pigistas mu sees juba ammu aimus, et korralikku kaheksast viieni töölkäijat minust ei tule. Miskipärast tundus see mõte mulle ebaloomulik.

Küllap on õigus neil, kes usuvad, et mõtted mõjutavad elukäiku. Vahest kujundasin minagi alateadlikult maast madalast oma tulevikku?

Peale keskkooli lõpetamist 1992. aastal elasin Tartus. Paljud mäletavad mind kui mööda linna ringi lehvivat Avon Ladyt. 1996. aastal lõpetasin Tartu meditsiinikooli, aga juba kolm aastat varem olin hakanud tegelema Avoni käsimüügiga. Mul oli kindel soov oma vanemate rahakoti pealt ära saada.

Muidugi ei osanud ma ette näha, et Avon selist sisse-tulekut võimaldab! Lootsin kosmeetikatarvete müügiga endale natuke taskuraha teenida. Käsimüügisüsteem oli Eestis veel uus ja kuna ma olin avatud olemise ja ladusa jutuga ning nägin ka hea välja, lendasid naised nagu liblikad minu pakutud kauba peale kohale. Naljakas – ma olin tõeline naistemagnet!

Tulnud kaks aastat järjest Eesti edukaimaks Avon Ladyks, oli mu sissetulek tolle aja kohta kolossaalne. Ostsin endale auto, soetasin pangalaenuga korteri ja reisisin, kui vähegi sain. Käisin läbi Tartu koorekihiga. Töötasin haiglas vaid poole kohaga, lihtsalt moe pärast, et meditsiinidiplom raisku ei läheks. Laristaja ma polnud, pigem kokkuhoidlik. Investeerisin natuke, tulevikule mõeldes, ja reisisin ringi, kuid väljas söömas ma ei käinud ning kalleid riideid ei ostnud.

Tagantjärele targalt: ma ei osanudki restorani minna – lihtsalt ei tulnud selle peale. Maatüdrukuna ei mäleta ma, et oleksime perega kunagi lihtsalt lõbu pärast väljas einestamas käinud (Räpinas polnud muidugi restoranigi, kuhu minna), kui välja arvata harvad Petseri-sõidud, kui ema meile bussijaama sööklas rasvapirukaid ostis. Minu arusaama järgi olid restoranid eliitklassi lõbu, miski, mis ei kuulunud minusuguse maatüdruku elustiili juurde. Ka riietele ei raatsinud ma raisata. Mul oli harjumuseks saanud teha sisseoste kasutatud asjade poodides. Vähenõudlikkus ja kokkuhoidlikkus olid kasvatusega minusse kodeeritud.

Olles enda meelest edu tipul ja ka ühe lühikese prooviabielu läbi teinud, tundsin, et puudu on ainult üks oluline asi – hea inglise keele oskus. Nõukogude Liidu raudseina langemise järel sai minusugune reisihull sellest tungivast tarvidusest üha rohkem ja rohkem aru. Samuti mõistsin, et lühikest aega siinseal reisimas käia on tore küll, aga inglise keelt niimoodi korralikult selgeks ei saa.

Nii hakkaski mind kummitama mõte, et peaksin mõneks ajaks mujale tööle minema. Käin aastakese ära ja tulen tagasi... mis see ikka teeb. Ega töö ole jänes, et eest ära jookseb. Mõnikord küll mõtlesin, et vahest olen poolemeelne, et tahan kõik saavutatu nõndaviisi mõtlematult sinnapaika jätta ja tundmatusse sukelduda. Kuid siis tundsin hinges jälle kriipivat rännukihku – ei, pean siiski minema.

Asi muutus tõsiseks, sest äramineku-sundmõtted vaevasid mind juba õhtust hommikuni.

Ühel heal päeval, kui olin teel oma järjekordsete klientide, armsate õpetajate juurde Tartu 8. keskkoolis (praegune Tartu Forseliuse gümnaasium – toim), möödusin Avoni tootekotte seljas tarides teadetetahvlist. Nägin silmanurgast tähendusrikast tähekombinatsiooni – U, S ja A. Nõksatasin poole sammu pealt seisma. Raskete kottide tõttu pidin peaaegu ümber kukkuma. Selle vältimiseks lasin kottidel maha prantsatada ning naelutasin pilgu tahvlil rippuvale paberilehele.

„Sõida aastaks USAsse au pair’ina tööle!”

Mäletan, kuidas hingamine muutus kiireks ja peas hakkas kummaliselt kahisema. Kribisin telefoninumbri endale käe peale ja mõtlesin äsja nähtud kuulutusele terve selle aja, kui kooliõpetajatele nänni pakkusin. Võimatu oli tööle keskenduda. Ainus, mis mind murelikuks tegi, oli lause, mis konstateeris fakti, et lubatud ülemiseks vanusepiiriks on 25 aastat. Tegin kiire arvutuse: olen 24aastane, järelikult on viimane aeg!

Hakkasin kohe tegutsema. Helistasin agentuuri, käisin Tallinnas tööintervjuul ja sain soodsa vastuse enne, kui mõte kodumaa muld jalgadelt raputada mulle üldse teadvusse oli jõudnud. Agentuurist helistati ja öeldi, et üks Las Vegases elav pere on minust huvitatud. Ärasõidu kuupäevaks määrati 19. jaanuar 1999. Suutsin telefonis vaid kokutada. Kuigi ma pole kunagi olnud suu peale kukkunud, ahmisin õhku nagu kala kuival. Osake minust kahtles ikka veel, et selline seiklus võiks mu elus üldse teoks saada. Mõtteid, mis toona peast läbi lendasid, on raske kirjeldada. Ühel hetkel tabas mind kabuhirm, et järgmisel hetkel asenduda tõelise juubeldamisega. Lapselik kartus tundmatuse ees vaheldus rõõmsa ärevusega. Oleksin tahtnud nutta ja naerda korraga. Soovisin, et keegi mind raputaks ja üles ärataks.

Seda kõike oli minusugusele tavalisele maatüdrukule ilmselgelt liiga palju. Kahtlesin oma väärtuses. Kartsin, et ega mu unistused ei saa ju ometi täide minna. Lisaks tõi süütunne – tõdemus, et jätan oma pere ja sõbrad terveks aastaks maha – külma higi otsaette. Tümitasin end mõttes – miks ma küll ometi paigal ei püsi ega ole rahul sellega, mis juba olemas? Miks ma vajan kogu aeg midagi uut?

Nüüd ma muidugi tean, et kõik need tundmused olid mulle õppetunniks. Tänu läbielatud hingepiinadele kasvatan praegu oma tütart selles vaimus, et ta mitte mingil juhul ei tunneks end süüdi oma unistuste või saavutuste pärast. Seda tüüpi süütunne on barbaarne ja pärsib võimalust õnnelikuks saada. Küllap olin niisuguse alalhoidliku mõtteviisi pärinud lapsepõlvest.

Viimaks jätsin hüvasti perekonna, sõprade ja klientidega. Lubasin, et hiljemalt aasta pärast olen jälle tagasi. Eriti raske oli hüvasti jätta kalliks saanud flamenkotundidega. Meil oli tantsutreenerist ja trennikaaslastest kujunenud vahva sõpruskond – kartsin, et jään aasta jooksul teistest maha ega suuda tagasi tulles enam vana rühmaga koos tantsida. Olin flamenkot tõeliselt armastama hakanud, vajasin seda väljundit nagu õhku. Andsin lubaduse, et püüan Las Vegases oma õpinguid jätkata... kui vaid igapäevaelu seda lubab.