Читать книгу Minu Las Vegas. Tõsielu tuhkatriinulugu - Kersti Dennis - Страница 8

19. jaanuari hommikul olid mind lennujaamas saatmas elukaaslane Riho ja parim sõbranna Merje. Pisarsilmi hüvasti jättes kordasin neile üha: „Aasta läheb ruttu. Enne kui arugi saate, olen tagasi...”

Lennukis istudes lugesin kümneid kordi läbi kirja, mille oli Las Vegase pere mulle saatnud. Kirjas räägiti, kui väga kogu perekond mind ootab ja kui ärevil nad mu peatse saabumise pärast on. Ümbrikus oli kaasas foto lastest, keda ma hooldama pidin hakkama. Tüdruk ja poiss olid riietatud printsessiks ja kuningaks, nad olid imearmsad ja ma värisesin mõttest, kui põnev ja emotsionaalselt ülevoolav tuleb meie esimene kohtumine.

Ärevus ei lasknud mul kahekümnetunnise lennureisi jooksul (ümberistumistega Helsingis ja Amsterdamis) kordagi magama jääda. Ahmisin endasse reisisaginat, naeratasin vist terve tee, poetades vahelduseks ka mõne pisara, kui juhtusin mõtlema neile, kes minust maha jäid. Helsingis kohtasin paari oma saatusekaaslast, kes olid samuti New Yorgi lennukile minemas. Üks neist oli Viljandi tüdruk Ivika, teine neiu oli pärit Rovaniemist. Tema lõbustas meid sellega, et näitas pilte jõuluvana kontorist ja rääkis, kuidas polaarjoonel elatakse.

Ma polnud veel kunagi üle ookeani lennanud, kõik tundus huvitav. Üritasin reisijate ja stjuardessidega juttu teha, et proovida, kas saan oma väikse inglise keele pagasiga hakkama. Hollandlased rääkisid aeglast ja mõnusat inglise keelt neile omase aktsendiga – mulle jättis see mulje, et oh, pole häda midagi, ma saan kõigest aru.

Oli jaanuar. New Yorgis, kus me pidime läbi tegema neljapäevase kursuse, polnud mitte ainult külm, vaid lõikavalt külm. Tuul puhus halastamatult. Õigupoolest mäletan maandumist New Yorgi lennuväljale ja saabumist hotelli üsna uduselt, sest olin kohutavalt väsinud. Selgelt on meeles ainult see, et õhuloss, mille olin endale mõttes Ameerikast maalinud, pudenes põrmuks kohe, kui olin kohale jõudnud.

Hotell New Yorker asus Manhattanil, kuid oli väga räpane ning kubises eri värvi inimestest, kes rääkisid valjult, peaaegu karjudes. Lärm, mis kõikjal valitses, ehmatas mind. Tundsin, nagu oleks mind visatud elusalt suurde väljapääsuta sipelgapesasse.

Elasin läbi kultuurišoki, millest olin kuulnud küll palju räägitavat, kuid mille puhul ma ei uskunud, et see mulle, palju reisinud inimesele, võib osaks saada. Jah, New York osutus hoopis teist sorti elukaks kui linn, mida olin telerist näinud ja endale ette kujutanud. Esimesed päevad Uuel Mandril keerasid mu maailmatunnetuse sõna otseses mõttes pea peale.

Lisaks ehmusin kohalikku kõnepruuki kuuldes. Keel, mida ümberringi räägiti, ei meenutanud millegagi seda, mida olin Euroopas või teel siia lennukis kuulnud. Ma ei saanud peaaegu ühestki sõnast aru.

Hotellituppa sisenedes taipasin, et meid on topitud imepisikesse tuppa neljakesi elama. Nägin ainult kahte voodit ja mitte ühtegi kohta põrandal, kuhu oma kohvreid toetada. Tegin platsi jalaga lagedaks, panin kohvrid suvaliselt üksteise otsa ja ootasin vaikselt oma korda, et duši alla pääseda.

Esimesel ööl jagasin voodit paksu hispaania tüdrukuga, kes valjusti norskas ja kiivalt tekki enda peale tõmbas. Ka tekke oli kummaski voodis üks. Magamisest ei tulnud midagi välja: esiteks ärevus ja adrenaliin, mis ei lasknud uinuda, teiseks seitsmetunnine ajavahe ja kolmandaks norskav voodinaaber. Tervitasin hommiku saabumist kergendustundega, sest tahtsin sellest vastikult lämbest toast kiiresti välja saada.

Kui tänavale jõudsin, hakkas vapustusi kaela sadama kui oavarrest. Teel restorani üritasin möödujaile mitte jalgu jääda. Müra, sagin ja Manhattani kõrghooned nullisid täiesti mu orienteerumisvõime. Küllap oleksin ära eksinud, kui üks mu toakaaslastest poleks mind varrukatpidi endaga kaasa tirinud, sellal kui ma ise püüdsin, pea kuklas, pilvelõhkujate tippe pilguga tabada.

Erilise selgusega mäletan hetke, kui suure veoauto tagumine ratas lõikas parempööret sooritades tänavanurga maha, sõites peaaegu üle mu varvaste. Sundisin end väevõimuga keskenduma, et mitte peata kanana surma saada või linnadžunglis kaotsi minna. Jätsin meelde iga tänavanurga ja -nime, et suudaksin kaaslastest kogemata maha jäädes tagasi hotelli minna. Millegipärast tundsin vajadust käekotti kõvemini kaenlasse vajutada – kõikjalt piidlevad ja põrnitsevad mustad silmad heidutasid mind.

Olnuks tõepoolest vahva, kui keegi oleks mind mu esimese restoranikülastuse ajal varjatud kaameraga filminud. Jäin, suu ammuli, jõllitama hiiglaslikke portsjoneid, mida laudadele kiire hooga paisati. Olin nii pahviks löödud, et söögiisu kadus sootuks. Toakaaslased tellisid burgereid ja mina tegin sama, sest ma poleks osanud midagi muud tellida. Burger jäi küll minust puutumata – ma ei osanud lihtsalt ette kujutada, kuidas too määratu suur moodustis peaks suhu mahtuma. Piinlik oli katsetama ka hakata, niisiis asusin vähendama friikartulite kuhilat.

Kuigi ma pean inimeste jõllitamist äärmiselt inetuks kombeks, piidlesin andunult kõrvalistujaid. Ma ei suutnud ära imestada, kui osavalt nad oma kolmekorruselisi burgereid lõualuude vahele suskasid. Vägev vaatepilt, mis sundis mind hotellituppa jõudes salaja peegli ees katsetama, kui laiali suudan mina oma suu tahtepingutuse abil ajada.

Kui kõht täis sai, oli ikka veel sama täis mu taldrik. Hinge hakkas hiilima süütunne söögi äraviskamise pärast. Hellitasin endamisi lootust, et ehk mõni köögitööline võtab kartuliportsu pere jaoks koju kaasa. Ma ei teadnud siis veel, et sama hästi võiksin ise lasta järelejäänud söögi endale kaasa pakkida.

Tagasi hotelli jõudnud, eskorditi meid väiksesse umbsesse konverentsisaali, mis oli servast servani täis päevinäinud koolipinke. Kõik sada kuusteist kohalesaabunud lapsehoidjahakatist suruti metall-laudade taha, nii et tundsime end kui silgud tünnis. Esimese koolipäeva tunne tuli tagasi – kui ehk välja arvata see, et sõbraliku armsa õpetaja asemel põrnitses meid mornilt kaks keskealist mustanahalist naist. Nende olekust oli aru saada, et nad on seda juttu pidanud juba sada korda klassi ees rääkima.

Istusin viisakalt pingis ja kuulasin, kõrvad kikkis, kuid aru sain ainult mõnest üksikust fraasist. See, kui kiiresti lektorid rääkisid, pealegi New Yorgi aktsendiga, muutis loengu kuulamise äärmiselt piinarikkaks. Pikkamööda hiilis ligi väsimus, mis oli tingitud magamatusest, ajavahest ja meelikurnavast kultuurišokist. Ma polnud vist elu sees niisugust rammestust tundnud. Olin nii läbi, et mul oli täiesti ükskõik, kas mind visatakse tukkumise pärast klassist välja või saadetakse tagasi koju. Tänu Ivikale püsisin kuidagimoodi poolärkvel. Ivika katsus mulle vaiksel sosinal tõlkida, mida mustad memmed rääkisid, ja togis mind aeg-ajalt küünarnukiga, et ma norskama ei hakkaks.

Tol õhtul jätsin söögikorra vahele. Langesin poolsurnult oma kitsukesele voodipoolele ega pannud tähelegi, millises helistikus mu uus naaber norskas. Minu poolest oleks võinud toas galopeerida hobusekari, mind poleks see ikka seganud.

Järgmisel hommikul ärkasin äratundmisega: appi – kolm päeva veel! Kas ma pole juba küllalt õppinud esmaabi andmist ja kuulanud igavat juttu sellest, kuidas lapsi tuleb suure hoolega jälgida? Miks peab kõike seda üha ja üha üle kordama!? Mäletan mõtet: „Saaks ometi kord see õudus otsa, jõuaks juba oma pere juurde Las Vegasesse!”

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid tüdrukute vahelt kaduma pinged. Tekkisid uued tuttavad ja sõbrad ning klassiruumis läks sagin valjemaks. Pingelangus pani paljusid itsitama ning mustanahalistel memmedel hakkas mõõt täis saama. Nad tegid resoluutse otsuse: kui keegi veel kas või ühe piiksu teeb, visatakse ta armutult loenguruumist välja. Prouad olid nii kurjakuulutava olemisega, et kellelgi ei tekkinud kahtlust – neil on tõsi taga. Klass jäi hiirvaikseks. Mina aga, kes ma olin harjunud Ivika vaikse tõlkimisega, sosistasin harjumuspäraselt: „Mis ta räägib?” Minu küsimust ei saanud küll keegi peale Ivika kuulda – istusime teineteisele nii lähedal –, kuid tormi tekitamiseks piisas sellestki, et loengupidaja nägi mu huuli liikumas.

Suur vari langes mu peale. Oeh, et maa mind neelaks, jõudsin mõelda, ja libistasin end peaaegu pingi alla, vajudes nii kössi kui võimalik. Olin kindel, et kohe järgneb „Kevadest” tuttav süžee: mind tiritakse kõrvupidi laua alt välja. Pigistasin silmadki kinni... kui kärgatas esimene käsklus: „Out!”^[1.]

Seejärel jõudis minuni teine kärgatus. Ajasin end aeglaselt sirgu, tõusin püsti, kohendasin seelikut ja hakkasin pika sammu ning sirge seljaga ukse poole kõndima. Peast käis läbi, et peaksin neile seletama – ma ei saa inglise keelest aru, mul on vaja tõlki. Siis aga meenus, et ma ei oska seda ju korralikus inglise keeles ütelda. Otsustasin selja veel pikemaks ajada ning kõndisin kõrvale vaatamata edasi. Kui ma lõrisevast šaakalist möödusin, märkasin üllatunult, et olen temast peajagu pikem. Lõuga ülespoole ajades katsusin kogu oma kehakeelega märku anda, et olen tast suurem, igas mõttes.

Juba mõne aja pärast kutsuti mind ruumi tagasi ja kõik tegid näo, nagu poleks midagi juhtunud. Jutust endiselt aru saamata unistasin endamisi Las Vegasesse jõudmisest ja hõljusin kujutelmades, kui tore kõik hakkab olema...

Viimasel õhtul pidime ühekaupa püsti tõusma ja ütlema, kuhu keegi edasi sõidab. Ootasin ja lootsin, et keegi peale minu veel Vegasesse läheb, kuid asjatult. Järjest toodi kuuldavale kohanimesid, mida ma polnud varem kuulnudki. Üks tüdruk teatas, et ta läheb Miamisse Floridas, mispeale käis klassist läbi erutuskahin ning kõik kukkusid spontaanselt plaksutama. Sain aru, et küllap see Miami peab üks ihaldatud paik olema.

Kui minu kord kätte jõudis ja ma teatasin oma sihtkoha, hakkas klass suureks üllatuseks lausa vilet laskma. Kuulsin siitsealt kadestavaid kommentaare. Esimest korda mõistsin, et linn, kuhu ma peagi jõuan, on eriline. Seni olin salamisi lootnud vaid, et seal on soojem kui Eestis.

Kursusekaaslaste reaktsiooni kuuldes sain igatahes aru, et mul on hullupööra vedanud. Enesetunne paranes tunduvalt. Valetaksin, kui salgaksin, kui palju kadestavad pilgud ja ovatsioonid mulle korda läksid.

1 Out – välja! (Siin ja edaspidi inglise k)[ ↵ ]