Читать книгу Väävelkollane taevas - Kjell Westö - Страница 10

Isa hakkas mind autoga viima Rabelli pere korterisse Ehrensvärdsvägenil juba talvel pärast esimest kohtumist. Aga seda ei juhtunud eriti tihti. Meil oli viimane aasta algkoolis ja me ei käinud Alexiga veel samas koolis. Meie sõprus oli alanud Ramsnäsuddis ja oli seotud nii Ramslandeti kui ka Helsingiga, kui me asusime õppima samasse gümnaasiumi. Teisel talvel, kui ma hakkasin ise trammiga Alexi juurde minema, käisime mõlemad juba Kolmandas Rootsi Gümnaasiumis. Minu jaoks oli see valik loomulik, gümnaasium asus Taga-Tölöst paar kilomeetrit põhja pool. Aga ma ei saanud aru, miks Alex pidi igal hommikul Haga eeslinna tulema, kui rootsikeelseid koole oli ka südalinnas. Kui ma selle kohta küsisin, seletas Alex, et nii tema isa kui ka vanaisa olid käinud kesklinnas Rootsi Kolmanda Gümnaasiumi eelkäijakoolis – De Bruyni poeglaste gümnaasiumis. Siis ma taipasin, sest olin juba hakanud aimama, et kui Rabelli suguvõsa elus olid paljud asjad seatud kindla korra järgi, siis pidid need samamoodi jätkuma.

Isa optimism oli vankumatu, ja samuti minu oma. Kuid neil aastail, mil ma õppisin Alex Rabelli tundma, ei läinud hästi ei isal ega minul. Konkreetne põhjus, miks ma hakkasin Alexi juurde sõitma trammiga ja mitte isa autoga, oli selles, et isa oli Träskman & Antelli poes asejuhatajast taandatud tavaliseks müüjaks. Ta ei saanud enam tööaegu oma vajaduste järgi seada, vaid muutus töögraafiku orjaks nagu teised müüjad, ja ma ei oleks sellest ilmselt tükk aega teada saanud, kui mitte isal ei oleks olnud kombeks keerata muusika valjuks, kui ta oli rõõmus või kurb.

Tulin ühel hallil aprilli pärastlõunal koju, juhtumisi oli see sama päev, kui Jan-Roger Johansson oli rikkunud meie vaikivat kokkulepet, et ta jätab mu rahule. Jan-Roger oli kooliõues minu juurde tulnud ja teatanud, et soovib vaadata minu koolikotti, kas seal ei ole kogutavaid pilte, sigarette või midagi muud. Raputasin pead ja vaatasin talle külmalt otsa ning eemaldusin nii aeglaselt ja enesekindlalt, kui suutsin. Aga ma tundsin, kuidas jalad värisevad ja kuidas sammud lähevad vastu tahtmist pikemaks ja kiiremaks, ja ma teadsin, et Jan-Roger märkab seda. Ta sai mu Kirjanike pargis kätte, väänas mul kätt ja rebis koti enda kätte. Kui ta midagi väärtuslikku ei leidnud, viskas ta koti vandudes porilompi ja tõukas mu eelmise aasta märja rohu sisse ning nimetas mind armetuks homoks, kes tuleks nurga taha viia ja kuklalasuga vagaseks teha. Siis ta lahkus. Tõusin püsti, õngitsesin koolikoti lombist välja ja läksin raskel sammul Messeniusgatanile, minu imestuseks olid isa ja ema mõlemad kodus: isa laskis „Abbey Roadi” nii valjusti, et nad ei kuulnud, kuidas ma sisse tulin ja ukse enda järel sulgesin. Kavatsesin vannituppa minna ja poriplekid koolikotilt maha pesta, kuid siis muutsin meelt, panin koti esikuvaibale, riputasin jaki varna ja läksin hoopis elutuppa. Sinna pääsemiseks tuli mööduda köögist, kuid isa ja ema olid nii ägedas jutuhoos, et nad minu minekut ei märganud. Mina aga jõudsin tähele panna õllepudelit ja klaasi isa ees, ehkki ta üldiselt argipäeviti alkoholi ei joonud. Viskasin elutoa sinepikollasele sohvale pikali ja sulgesin silmad ning minu vaimusilma ette kerkis pilt, kuidas ma Jan-Roger Johanssonit alandan – surun ta porilompi ja taon rusikaga näo veriseks massiks ning ise räägin samal ajal talle, et tema isa on vaene alkohoolik, põhjakihi jota. Just sel hetkel muusika lõppes ja ma kuulsin isa ja ema juttu.

Aga nad peavad ju seda kuidagi põhjendama, ütles ema mureliku häälega.

Seda nad tegid, vastas isa. Nad väidavad, et olen töögraafikute koostamisel omavolitsenud ja et ma olen läinud asju ajama, ilma et oleksin minekut kirja pannud.

Kas sa siis käitud nii? küsis ema.

Ei, vastas isa. Või siis olen vist millalgi mingeid asju ajanud, postkontoris või mujal käinud ja jätnud selle kirja panemata. Aga see ei ole oluline ja nad teavad seda.

Aga miks siis ikkagi? küsis ema. Peab olema mingi põhjus. Sa rääkisid ju, et juhataja Träskman kiitis sind advendiaja jõulupeol.

Kiitis jah, kinnitas isa. Aga selge see, et peab olema põhjus, ja seda ei ole raske ära arvata. Antelli vanem poeg lõpetas kaubanduskõrgkooli ja vajab head töökohta. Sellest oli juttu juhtkonna lõunal veebruaris.

Nii et tema saab siis … alustas ema, kuid isa kibestunud hääl katkestas teda:

Keegi ei ole seda veel öelnud, kuid nii see läheb.

Nii et midagi ei ole enam teha, ütles ema. Kas nad su palka ka alandavad?

See on läbirääkimiste küsimus, ütles isa otsustavalt, ja siis kuulsin ma, kuidas isa tooli kolinal tagasi lükates püsti tõusis.

Õnneks on meil mõlemal töökoht, ütles ema, aga siis oli isa juba elutoas, nägi mind sohval ja ütles imestunult:

Pagana pihta, sina juba kodus?

Siis tõmbusid ta silmad vidukile ja ta jätkas:

Kui kaua sa oled siin lamanud? Kas oled meid salaja pealt kuulanud?

Jõudsin äsja koju, vastasin ma. Ja ma ei kuula pealt. Mõtlen oma asjadele.

Su nägu on päris porine. Mis sinuga on juhtunud?

Me mängisime jalgpalli, vastasin. Ma kukkusin.

Ma ei teadnud, et sa jalgpalli mängid, ütles isa.

Vahetevahel mängin, vastasin ma.

Tahad võibolla mõnda klubisse minna? küsis isa lootusrikka näoga.

Ei, ma mängin ainult sõpradega, ütlesin ma.

Nägin, kuidas lootus isa näos kustus. Ta läks tagasi kööki ja ma kuulsin, kuidas ta avas külmkapi ukse, võttis uue õllepudeli ja avas selle.

Minu talvised käigud Ehrensvärdsvägenile sarnanesid Ramsviki külastustega, need tuli hoolega läbi mõelda. Ei saanud lihtsalt karata trammi või ratta selga ja lihtsalt sisse astuda, Alex oli juba tollal märku andnud, et ta on tähtis ja hõivatud inimene.

Esimesel talvel oli koduabiline Barbro veel alles, järgmisel suvel oli tema asemele võetud teine maatüdruk, kelle nimi oli Anni, järgmisel talvel oli tüdruku nimi Kerstin. Siis oli sõna koduabiline asendatud uue ja peenema sõnaga, mille Alex oli õppinud ema Clara käest, au pair, mis hääldus oopäär. Noorem õde Stella, kes muidu paistis olevat terane ja kellel olid kõigis ainetes head hinded, oli sõnast valesti aru saanud ja kutsus neid aastaid „opaaltüdrukuteks”, justkui oleksid Anni, Kerstin ja teised tüdrukud mingid ehted. Meid Alexiga ärritas Stella tublidus ja trotslik hoiak ning seetõttu tegi tema eksitus meile nalja ja me ei parandanud teda kunagi. Kui Stella kunagi hiljem oma veast aru sai ja õppis ütlema au pair, sai ta selle pärast meie peale vihaseks ega teretanud mind terve talve.

Talvised lõunasöögid Ehrensvärdsvägenil olid samasugused nagu esimene lõuna Ramsvikis. Neist võtsid osa Clara, Alex, Stella, koduabiline ja mina. Mõnikord oli söögi valmistanud Clara, mõnikord koduabiline. Ühel jaanuarikuu pühapäeval, kui väljas paukus pakane, olid lõunale kutsutud vanaisa Per-Olof ehk Poa ja tema abikaasa Gerda. Poa sõi hea isuga vasikapraadi, kuid märkis, et talle ei meeldi brokoli ja et kaste on pisut soolane. Lindu meenutav vanaema Gerda peaaegu ei söönudki midagi, sorkis hajameelselt kahvliga praadi ja osales seltskonnavestluses põgusate kommentaaridega, parandades rahulikult Poa äsjaöeldut. Poa ja Gerda jäid külla kauemaks, nad jõid Claraga kohvi ja šerrit ja ajasid salongis vaikselt juttu, sel ajal kui meie Alexiga vaatasime telekat ja Stella harjutas klaveripalu. Lauda istumisel olin vastanud Poa küsimusele – ja kes see poiss siis on? – enda võimalikult viisaka ja otsekohese esitlemisega. Tuli välja, et ka mõjukas Poa teadis Träskman & Antelli poodi Kajsaniemis, mis aitas mul oma ujeduses ja armetuses uhkust tunda. Kuid pärast seda ei pööranud Poa mulle enam mingit tähelepanu.

Esimese talve lõpul – olin siis Ehrensvärdsvägeni korteris käinud mõned korrad – hakkas mind huvitama Alexi isa Jakob. Miks ta ei ole kunagi kodus? Jah, muidugi, tema tööpäevad olid pikad ja ta reisis palju, kuid mulle, kelle isa võti avas igal argipäeval mõni minut pärast poolt kuut raginal ukseluku, oli nii pikk äraolek arusaamatu. Tegin sellest Alexiga ühel õhtul juttu, kui me istusime tema toas ja Clara oli käskinud meil koolitükke teha.

Su isa reisib tõesti palju, ütlesin ma.

Alex vaatas mulle otsa ja ütles, uhkus hääles:

Reisib jah. Ja enamgi veel. Võin sulle usaldada ühe saladuse, kui soovid. Aga siis sa pead mulle lubama, et vaikid nagu haud.

Üldiselt ei kasutanud Alex nii dramaatilisi väljendeid, ta rääkis otse ja keerutamata ja ta vandus palju. Vaikida nagu haud, see väljend kõlas rohkem nagu mõnest seiklusraamatust, mida mulle meeldis lugeda.

Kindla peale, vastasin ma. Ma luban.

Ma pean saama sind usaldada, ütles Alex tõsise moega. Sellest ei tohi keegi teada saada.

Ma vannun, kordasin ma ja mõtlesin, et nüüd räägin ma ise ka raamatu sõnadega.

Alex istus kirjutuslaua taha, see oli vanaaegne tumedast puust massiivne laud, mille juurde kuulus jämedate treitud jalgadega tool. Ta oli hiljuti saanud üheteistkümneseks ja mõjus tooli peal väga väikesena. Mina lösutasin tema leentoolis ja ootasin, et ta tuleks oma saladusega lagedale, kuid Alex toetas parema käe küünarnuki kirjutuslauale, surus lõua käelabale ja oli mõnda aega salapärase olekuga, enne kui ta viimaks ütles:

Isa on kolinud New Yorki, et saaks firmat paremini juhtida. Reisidest enam ei piisanud. Ta on elanud seal aasta algusest peale.

Kolinud New Yorki? Tõesti või?

Tegelikult ei oleks pidanud see mulle üllatusena tulema. Rabelli pere elus oli kõik suurejooneline ja esinduslik. Aadressid, autod, mööbel, lõunad. Kuid see ületas kõik, mida ma oskasin ette kujutada.

Ta elab Manhattanil, ütles Alex rahulikult. Central Parki vasakul küljel. Pilvelõhkuja kahekümne seitsmendal korrusel.

Manhattan. Central Park. Alex rääkis juba head inglise keelt ja need nimed kõlasid tema suus maagiliselt.

Ta ajas end toolil sirgu ja koputas sõrmenukiga kiiresti ja otsustavalt laua pihta, enne kui jätkas:

Nii see on. Tunnen isast puudust. Kuid firma on tähtsam. Ja tal on seal midagi suurt teoksil.

Kui mulle jäi Alexi jutu tõepäras veel mingeid kahtlusi, siis hajutati need järgmisel korral, kui ma saabusin Ehrensvärdsvägenile. Käes oli juba kevad: meie kodus valmistus isa esimeseks nädalalõpuks Metsasuvilas ja Rabelli peres oli uuele au pair’ile Annile tehtud ülesandeks sõita Ramsviki ja Lahtisega nõu pidada, mida tuleks enne suve parandada ja korda teha. Kui me tol õhtul lauda istusime – Stella oli oma klassiõe juures, käes oli maikuu ja päike hakkas juba loojuma, Rabellide söömine jäi tihti hilja peale –, küsis Alex:

Ema, kas ma tohin kaarti näidata? Seda, mille isa saatis.

Clara Rabell naeratas sõbralikult, pani noa ja kahvli käest ja tõusis püsti.

Kui sa just pead, ütles ta ja soris köögiriiulil, kus olid kokaraamatud ja lehtedest välja lõigatud retseptid, võttis siis sealt klantspostkaardi ja ulatas selle Alexile. Alex andis selle edasi mulle, mina keerutasin kaarti sõrmede vahel ja uurisin õhtuvalguses Brooklyni silda, mille taustal oli Manhattani valgustatud siluett. Pöörasin siis kaardi taas ümber ja libistasin näpu üle Ameerika margi – kogusin marke ja mul oli kogus just sellise hinnaga mark – ning lugesin siis nappi teksti, mis oli kirjutatud nii kauni käekirjaga, et jättis suisa naiseliku mulje:

4/5 1970

Kallis Alex ja kallis väike Stella!

Seal kodus on olnud volbriöö ja siin ehitatakse maailma kaht kõrgeimat pilvelõhkujat ja aeg läheb kohutavalt kiiresti. Peagi on suvi ja puhkuse aeg ja siis tulen ma koju, sest tunnen teist nii suurt puudust! Tugev kalli issilt Suure Õuna linnast.

Kui ma kaardi Alexile tagasi ulatasin, tundsin aukartust. Alex võttis kaardi vastu, lausumata sõnagi, ta vaid noogutas ja naeratas saladuslikult, aga ka kinnitavalt, nagu oleks meist saanud vandeseltslased juba tol hetkel, kui ta oli jutustanud mulle Jakobi kolimisest. Siis tõusis ta lauast, läks riiuli juurde ja torkas kaardi samasse kohta, kust Clara oli selle võtnud.