Читать книгу Väävelkollane taevas - Kjell Westö - Страница 6

(šahtist)

LAPSENA TEADSIN ma, et tulevik on rahulik ja helge. Teadsin sedagi, et isa jagab mu usku. Ärge küsige mult, miks ma selles nii kindel olin, sest see ei tulnud kunagi jutuks, meie vahel valitses lihtsalt üksmeel ja kõige tugevam oli see siis, kui me istusime isa tubakalõhnalisse Simcasse.

Meie usk oli absurdne. Väliselt olid need aastad värvikad: popmuusika ja kosmoselennud, värvitelekas ja kirevad riided ja üha metsikumad soengud. Kuid välispinna all jätkusid maailmas sõjad, salasepitsused ja terrorism nagu alati. Ja isa positsioon neil aastail töökohal halvenes ning head ei olnud ka tema suhted emaga, mina aga püüdsin vältida kodukandi hirmu, suurt kasvu Jan-Roger Johanssoni, kes elas koos joodikust isaga väikeses räpases korteris paar maja meist edasi ja kes vihkas kõiki, kellel läks temast paremini.

Ometi oli minu ja isa optimism piiritu. Me ei kasutanud kunagi turvavööd, kui sõitsime tillukese õhukesest plekist Simcaga. Isa tõmbas päevas kolmkümmend filtrita sigaretti ja mina keeldusin kasutamast helkurit, kui ma pimedal talvel kooli läksin, sest see nägi nii naeruväärne välja. Isa ja ema olid mõlemad pärit maalt, nad olid sündinud enne sõda ja lapsena olid nad tundnud viletsust. Kujutasin ette, kuidas nad olid elanud rukkijahupudru ja soolakala peal ja kandnud puid, nii et selg valutas, ja kuidas nad vaid pühapäeviti pärast jumalateenistust said pudrusse võisilma ja elasid pidevalt rahhiidi ja skorbuudi ohus. Rohkem oli see küll minu ettekujutus, olin lugenud vanu seiklusraamatuid, Velskri jutustusi, Jack Londonit ja teisi, mulle meeldis lugusid välja mõelda. Kuid isa oli olnud tubli, see oli kõige tähtsam, ta oli aidanud meil Kånala ja Botby eeslinna kaudu jõuda soliidsesse Taga-Tölösse.

Ning veelgi paremad ajad ootasid ees maailma ja meie väikest peret. Minu ja isa usk tulevikku oli kõigutamatu, me ei saanud alt minna ega kaotada. Ja juba siis, ehkki olin vaevalt kümnene, teadsin ma, et me erineme Rabellidest. Aga tollal mõtlesin lihtsalt, et Rabellid on meist palju peenemad. Alex Rabelli ja kogu tema peret ümbritses kuldne aupaiste, nad olid veatud ja neil oli kõik olemas. Olime isaga omal moel võitmatud, ent Rabellideni me ei küündinud.

Möödunud talvel sõitsin trammiga kesklinna – olin veel kord Böle politseijaoskonnas kohtunud komissar Sorvaliga –, kui äkki ründasid mind mälestused. Oli külm pärastlõuna, sadas vaikselt lund, inimeste suust tuli hingeauru, sisikonna roiskunud lehka, ja iga kord, kui trammiuksed avanesid, tuli sealt jäine puhang. Pärastpoole leidsin, et just lumesadu ja külm tuuletõmme tekitasid mälestusi.

Istun Simcas, on pühapäev. Isa on roolis, sõidame Lukki või Nouxi suusatama või hoopis tädi Toini juurde Drumsöle, et juua tema aiamajas termosest kohvi ja vaadata merele. Ema ei ole kaasas, ta oli kurtnud peavalu ja väsimust, mis oli noil aastail sagedane. Võibolla viib isa mu pärast Eirasse Rabellide juurde, kus ma saan Alexiga mängida. Aga ei ole vahet, kas ma lähen Rabellide poole või kuhugi mujale. Mulle meeldib sõit, teeloleku tunne vabal ja ebamäärasel eikellegimaal kahe punkti vahel. Lapsepõlves paistab alati päike ja puhub tuul, nagu mälu mind petab, taevas on kõrgel ja tuul ühtviisi tugev igal aastaajal. Puud on lookas, maailm särab sinistes ja kuldsetes toonides, mina istun õnnelikuna tagaistmel ja kuulen mootori mürinat: lärm on kõrvulukustav, sest isa sõidab alati liiga kiiresti.

Aasta hiljem istun ma trammis ja sõidan Alexi juurde või siis Alexi juurest tagasi koju Messeniusgatanil. Alex elab koos ema ja väikese õe Stellaga avamere ääres Ehrensvärdsvägenil Munkholmeni ja laevatehase lähedal. Muidugi elab seal ka Alexi isa, kuid tema on alati reisil, tal on oma firma, ja Alex ütles, et ta ajab välismaal äri, teeb suuri mitme miljoni margaseid tehinguid. Tegelikult on Taga-Tölöst Ehrensvärdsvägenile lihtsam sõita bussiga, aga mulle meeldib rohkem trammimarsruut. Kui tramm on läbinud aeglasema lõigu Rahvusmuuseumist üles Lahutajale ja möödunud kaubamajadest ja Diana pargist, jätkub sõit kasvavas tempos Ulrikasborgi. Nimelt seal, sellel väikesel künkal, mis kerkib Högbergsgatani ja Johannese väljaku suunal, algab muinasjutumaailm. Diana park on šaht, salakäik, mis viib teise aega. Pärast seda parki tulevad kaunid majad, millel on sakid ja tornid ja söakad rõdud, munakiviteed ja külluslik valgus, justkui oleksid aja kulg ja mere lähedus pannud Ulrikasborgi paremini särama. Kõige paremini mäletan ma talviseid sõite, kuidas trammiakna taga hõljus lumehelbeid ja vagunisse tungis külma hingust, kui uksed avati, kuidas lumi krudises saabaste all, kui ma olin Skarpskyttegatani küürul väljunud ja läksin alla Femkantenisse ja edasi mere äärde ja Rabelli pere suurde korterisse, ja kuidas talveõhtust kiirgas külma ja üksindust, kui ma mitu tundi hiljem trammiga koju sõitsin.

Aastad lähevad juba kiiremini ja varsti seisan ma ühel sügisel Prantsuse kooli juures ja ootan Stellat. Nõjatun oma esimese auto vastu ja tõmban suitsu, auto on sidrunkollane 2CV, mille ma ostsin järelmaksuga, kui töötasin ühes vanaisa Rabelli firma kontoris. Sealgi meenub mulle tuul: varane kerge oktoobrituul, mis põski veel ei hammusta, kuid jahutab, ja kõik värvid minu ümber on erksad ja kirkad. Kui Stella väljub kooliuksest ja astub treppidest alla, on ta enamasti kahe või kolme tüdruku seltsis, kõik käib ümber tema, teised kuulavad teda tähelepanelikult ja naeravad siis oma õhulist naeru, mis on sama meeldiv nagu minu põski paitav tuul. Mõnikord tuleb Stella trepist alla mõne oma klassi poisiga, enamasti ilusa Sebastian Askelöfiga, ja siis tunnen ma armukadeduse torget. Aga kui Stella mind märkab, läheb ta nägu naerule ja ta lehvitab mulle ning jätab Sebastianiga kiiresti hüvasti ja tõttab minu juurde.

Nelikümmend aastat hiljem on see kõik, mis noorusaegadest alles. Üksnes mõned mälupildid, kui tramm peatuses seisma jääb, uksed avab ning uusi inimesi ja külma sügisõhku sisse laseb. Ja ma ei arva, et need pildid eriti olulised oleksid. Mu mälu on need talletanud sellepärast, et mulle meeldivad värvid ja meeleolu ning need annavad mulle rahu, millest olen alati puudust tundnud.

Alexi ja Stellaga veedetud varased aastad olid erilise säraga. Oli ka tumedaid varje, kuulusin nende väheste hulka, kes neid märkasid, aga niikaua kui olin laps ja teismeline, pöörasin pilgu ära ja püüdsin näha üksnes helget ja ilusat. Nüüd on need suved musta raami sees, ja ma tean, et see raam oli algusest peale. Ma lihtsalt ei näinud seda. Kui ma olin üheteistkümnene ja tramm sõitis läbi Diana pargi šahti Ulrikasborgi, olin ma liiga väike, et mõista, mis teeb muinasjutud nii lummavaks: et igas tõelises muinasjutus saabub äkki pimedus ja et see pimedus pärineb minevikust.